Terve Eesti valmistub suureks juubelipeoks. Ja veel enne, kui tantsujalad ja lauluhääled kõigile kuulamiseks ja vaatamiseks valmis pannakse, peetakse suurt tule tulemist. Sest eestlane on ikkagi tulerahvas. Pakub ju tuli lohutust külmal talvepäeval ja pidulikkust kuumal suvepäeval. Ning nii saigi suur tule tulemine 1. juunil Tartust alguse.
Ja just siis, kui Eestis peeti jaanipidusid, jõudis tuli viimaks meie maakonda. Omamoodi märgiline ning pidulik. Ja veidi isegi uhke, et just jõgevamaalased said võidupüha nädalavahetusel täit tähelepanu nautida. Rääkimata tõsiasjast, et tuli saabus Põltsamaa valda lausa ujudes, sest jõe veetase oli kohati nõnda madal, et Tartust tulnud lodi Jõmmu ei saanud lihtsalt sadamas randuda.
Suure peoni on veidi üle nädala. Selle aja jooksul jõuab tuli väikesele Eestile ringi peale teha, pidada rahvapidusid ning näha kõiki neid kollektiive, kes väärtustavad meie kultuuri. Ja olgugi et tuli rääkida ei saa, siis võib kindel olla, et viimaks pealinna jõudev leek on just kui kõike näinud. Näinud voolavat vett, vaikseid kirikuid ja juubeldavaid rahvamasse. Rääkimata loetamatutest tantsukingadest, naerusuudest ja säravatest silmadest.
Kuid suur tule tulemine on meie maakonnas selleks korraks lõppenud. Hetkeks saavad kultuuriarmastajad peokuued kappi panna, et need siis taas uuel nädalal välja võtta. Juba nädalavahetusel asuvad mõned tantsurühmad pealinna poole teele, et järgmisel nädalal suure peonädalaga alustada. Ning siis on aeg finaaliks.
