Ilma Rein Randojata oleks Jõgevamaa tuletõrje ehk nüüdisaja mõttes päästeteenistuse elu vaieldamatult märksa igavam. Praegu pensionipõlve pidav mees jäi ligi veerand sajandit tuletõrjeinspektorina töötades paljudele meelde nõudliku, pühendunud ning lausa kirgliku suhtumisega oma ametisse.
Tema suhtumist elukutsesse iseloomustab ka tava kanda vormirõivastust sündmustel, kus see polnud kohustuslik. Tegutsemist stressirohketes oludes on Rein Randojal aga ette tulnud mitte ainult päästevaldkonnas.
Õpetas Väike-Maarja päästekoolis
Nii endale kui ka kaasinimestele oskab pritsimees Rein rõõmu valmistada mitmesuguste hobidega tegeldes.
Juba üsna ammu vanaduspuhkuseks õiguse välja teeninud Rein Randoja töötas veel paar aastat tagasi Väike-Maarja päästekoolis õppejõuna. “Lugesin loenguid keskkonna- ja merereostusest. Selgitasin tegutsemisreegleid reostuse likvideerimisel veekogudel. Toonitasin, et kõige hullem on seal õli- ja naftareostus. Samuti käsitlesin radioaktiivsusega seotud teemasid,” rääkis tuletõrjeveteran, kes kannab kodunt välja minnes meelsasti päästeameti logoga mütsi.
Esimesed tarkused sai vabatahtlikuna
Esimesed tuletõrjealased teadmised, oskused ja kogemused sai Randoja juba kooliaastatel. “Kehalise kasvatuse õpetaja kutsus poisse Rakvere tuletõrjedepoo juurde loodud vabatahtlike tuletõrjujate kompaniisse. Minagi otsustasin osaleda. Eelduseks oli julgus ja ega ma midagi õieti kartnudki. Jõudu jätkus ka. Ronimise ja horisontaalasendis laskumisega tulin hästi toime. Lisaks teooria omandamisele, õppisime tuletõrjeohvitseridelt ka käsipritside kasutamist. Vahel kutsuti meid ka tulekahjudele appi. Näiteks Võrus, kus kooliaastatel samuti vabatahtlikuks olin, osalesin ühe kaubalao põlengu kustutamisel.”
Jõgevamaal töötas Rein Randoja tuletõrjeinspektorina möödunud sajandi kuuekümnendate aastate teisest poolest kuni üheksakümnendate alguseni. Algul pidas ta seda ametit Eesti NSV siseministeeriumi struktuurides, taas iseseisvas Eestis aga vastloodud päästeteenistuses.
“Suure osa tööst moodustasid profülaktilised kontrollkäigud. Nii tuli sageli üle vaadata küttekoldeid, kust mõnigi kord vingu ruumidesse imbus. Jälgida tuli sedagi, et lasteaedades, koolides ja teisteski asutustes näärikuused ohutult ehitud oleksid.”
Inspektoriameti juurde kuulus ka nõudlikkus. “Vajadusel tuli koostada ettekirjutusi ja määrata trahv, mille summad ulatusid tavaliselt viiest kuni 25 rublani. Lagunenud ja ohtlikus seisus ahjud ja korstnad tuli ka kinni pitseerida.
Inspektorina menetlesin ka tulekahjude põhjusi. Seda tööd tuli teha kõikvõimalikes ilmastikuoludes, näiteks kord -25 kraadise külmaga Palal, kus põles palkidest elumaja. Tulekahju sai alguse sahvrist, kuhu vanemaealine perenaine oli läinud põleva küünlaga. Õnneks ta ise pääses, elamu hävis aga tules praktiliselt täielikult,” meenutas Randoja.
“Minu ametisõidukiks oli külgkorviga mootorratas MTG, mille 75- kuubikulise võimsusega mootor tundus tol ajal üsna võimas olevat,” lisas ta.
Tarviliku hariduse tuletõrjeinspektoriameti pidamiseks omandas Rein Randoja selle valdkonna spetsialistide koolitamiseks loodud Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumi filiaalis. Tuletõrjemajori aukraadi saamiseks tuli osaleda kõrgematel tsiviilkaitse kursustel Nõukogude Liidu mitmes linnas, peamiselt Jaroslavlis. “Tundsin kõrgema aukraadi saamise üle rõõmu: igal inimesel on ju hea tunne, kui teda edutatakse,” rääkis mees.
Karastunud ajastu karmustes
1935. aastal ilmale tulnud Rein Randoja hinge lõi valusa haava teine maailmasõda. 1944. aastal elas ta Tallinnas. Tema ema oli kingi valmistanud artelli “Terastald” kaasomanik, samuti kuulus omanike hulka teisi lähisugulasi. Üheksa-aastasele poisile talletus hästi mällu Eesti pealinnale osaks saanud tragöödia, 9. märtsi pommitamine. Seda tegid Nõukogude armee naislendurid.
Töötades noore mehena Venemaa tehastes, läks Rein Randoja komsomolilähetusega uudismaale põlde üles harima.
“Jõudsime rongiga Kustanai raudteejaama Põhja-Kasahstanis. Sealt viidi meid edasi traktori järelkärudes ja veoautokastides. Ma hakkasin tööle traktoristi abina ja hiljem sain traktoristiks. Uudismaa ülesharimiseks olid spetsiaalsed suured laia lindiga traktorid, mida nimetati S-100. Tol ajal töötas ühel traktoril kaks inimest, teine tegeles adra reguleerimisega. Seda tööd tegid tavaliselt noored kasahhi naised. Oma adranaisega mul eriti juttu ajada ei õnnestunud, sest vene keelt oskas ta väga vähe. Uudismaale külvati nisu. Seal, kus mina töötasin, oli hobusekasvatussovhoos, kus peeti ka kaamelikarja. Mitmed majandi töötajad liikusid ringi kaameli seljas ratsutades.
Kasahhid elasid savist ja hobusesõnnikust valmistatud majades. Uudismaa ülesharijatele eraldati toad kaheksa korteriga elamutes,” meenutas Randoja.
Nõukogude armees aega teenides sattus ta Ukrainasse õhudessantvägedesse. “Meil tuli täita vägagi põnevaid ülesandeid. Hüppasime langevarjuga merre ja jõkke, samuti maastikule, ka metsa. Vahel jäin langevarjuga puu otsa kinni, siis pidi oskama langevarjust kuidagi vabaneda, et puu otsast alla saada. Korra jäin aga troppidega üles rippuma. Lõikasin siis tropid pussnoaga läbi ja pääsesin alla,” jutustas ta.
Mootorrattasport ja muusikahuvi
Rein Randoja harrastused on seotud nii tehnika kui ka muusikaga ning on kohati omavahel põimunud. Aastaid sõitis ta motokrossi, pälvides Nõukogude Liidu esimese järgu.
Kui ta aga laps oli, kinkis vanaema talle suupilli. Nii tekkis ja süvenes muusikahuvi. “Õppisin mängima bajaani, karmoškat ja akordioni. Praegu kipuvad sõrmed töntsimaks jääma, kuid karmoškaga saan veel üsna hästi hakkama,” rääkis mitmekülgsete huvidega mees.
“Värvimuusika tegemise harrastus sai alguse siis, kui nägin Venemaal viibides ühel mehel raadiot, millel oli vastav seade. Palusin siis endale skeemi ja ehitasin ka värvimuusikaaparatuuri. Tegin värviliseks nii grammofoni, lindimagnetofoni kui ka kassetmagnetofoni muusikat. Pilli mängides ja värvimuusikaga olen sisustanud mitmeid suuremaid pidusid, aga ka perekondlikke koosviibimisi,” rääkis Rein, kes tänaseni meeskooris “Mehis” baritoni häälerühmas laulab.
Muusikalembelisus aitas tal tuttavaks saada ka oma tulevase abikaasa Niinaga, keda ta kohtas Jõgeva kultuurimajas tantsuõhtul. “Kultuurimaja oli siis hoones, millest hiljem kinomaja sai. Niina emakeel on vene keel, kuid et seda oskasin, arenesid ja küpsesid meie suhted kiiresti,” lausus staažikas abielumees.
Peagi kaheksakümnenda sünnipäevani jõudev Rein Randoja istub vajadusel meelsasti ka autorooli. “Mu Ford Sierra on üle paarikümne aasta vana, kuid hästi vastu pidanud ja püsib teel küll,” kinnitas ta.
Enamasti on Reinu sõidusihiks Rääbise kandis asuv maakodu, kus on nii kartulimaa kui õuna- ja ploomipuuaed.
Elupõline tuletõrjemees vaatab ka täna ümbritsevat elu professionaalse pilguga ning ohust ja turvalisusest on tal oma nägemus.
“Nooremate põlvkondade päästeteenistujad on turvalisuse tagamiseks põhjalikku selgitustööd teinud, inimesed pole aga siiski piisavalt ettevaatlikud. Minnakse põleva sigaretiga voodisse või unustakse suitsuanduri patarei vahetamata. See on aga riskeerimine oma elu ja tervisega,” nentis Rein Randoja.
Rein Randoja elukäik
*Sündinud 1935. aasta 9. veebruaril Ida-Virumaal Mäetaguse vallas Kiikla külas
*Koolihariduse omandas Rakveres ja Võrus
*Kooliõpilasena osales vabatahtlike tuletõrjekompaniide tegevuses
*Tuletõrjeinspektori tööks vajaliku väljaõppe sai Tallinna Ehitus- ja Mehhaanikatehnikumi juurde loodud filiaalis.
*Aastatel 1967-1994 töötas tuletõrjeinspektorina Jõgeva rajoonis ja maakonnas
*On töötanud ka Jõgeva Tarbijate Kooperatiivis kaubatundja ja ekspediitorina, turvamehena, õppejõuna Väike-Maarja päästekoolis
*Sportlikud saavutused: I järk motokrossis
*Hobid: mootorrattasport, pillimäng ja koorilaul
*Abielus Niinaga, pojad Peeter ja Gennadi töötavad päästeteenistuses
Isa eeskujul said ka poegadest päästjad
Rein Randoja poeg, Põltsamaa tuletõrjekomando pealik Peeter Randoja
“Koos venna Gennadiga saime isa tööga tuletõrjevaldkonnas varakult tuttavaks. Tema ergutusel osalesime kooliõpilastele korraldatud tuletõrjelaagrites. Mõnikord sõitsime mootorrattal kaasa ka kontrollreididele. Suuresti isa eeskujul said meistki päästeteenistujad. Samuti nakatas ta meid mootorrataspordi pisikuga.
Meie isa Rein on hingelt päästetöötaja, kes armastab oma elukutset, suhtub sellesse tõsiselt ja väärikalt. Viimast kinnitab ka tema oskus härrasmehelikult vormirõivaid kanda.”
JAAN LUKAS
