13. detsembri Postimehest on võimalik lugeda, kui võimekas ja enesekindel on linnajuhtimine Jõgeval. Irooniliselt. Postimehes ilmunud artiklist “Koolijuhi valimine lõhestas Jõgeva” võime täheldada nii mõndagi huvitavat praeguse juhtimisstiili ja poliitilise kultuuri kohta. Kuid eks sarnased suunitlused kumavad läbi ju terves riigis. Kogu loost jäi mulle silma kaks praeguse linnapea poolt välja toodut huvi äratavat detaili.
Esiteks olevat juba direktori valimiskomisjoni moodustamisel käinud suur vaidlus ning komisjon lepiti kokku kompromissvariandina, mis oli IRLile soodne: “Suured vaidlused käisid juba valimiskomisjoni moodustamisel, mis linnapea Laini sõnul lõpuks kompromissvariandina kokku lepiti.”
Siinkohal on minul küsimus, millist muud varianti nägi linnapea selle komisjoni moodustamisel? Minu arusaamise järgi käivad koalitsioonides asjad ikka nii, et kui konsensust ei ole võimalik saavutada, siis tuleb leida kompromiss. Kui ka kompromissini ei jõuta, peab keegi võtma vastutuse ja langetama otsuse. Mulle tundub, et probleem seisnebki pigem selles, et linnavalitsuses kompromissina moodustatud komisjoni otsus ei olnud soodne koalitsiooni suurele vennale Reformierakonnale. Õnnetuseks aga on härra linnapea juba öelnud, et komisjon moodustati kompromissina ning nüüd ei olegi muud teha, kui tunnistada, et linnapeale tehti poliitiliselt ära. Teine võimalus on hakata otsima vigu juriidilistes nüanssides.
Tekkinud rahulolematuse võtab antud artiklis kokku linnapea tõdemus, et komisjoni ühe liikme muutmisega oleks võinud tulemus olla hoopis teine.
Reformierakonnale sobiv otsus oli seega ju tegelikult nii lähedal. Spordiplatsilgi võime näha, et nappide kaotuste puhul on raske seda tunnistada. Siis süüdistatakse ebaedus pahatihti kohtunikku, reeglite ja institutsiooni esindajat võistlusplatsil. Nii hakkas ka linnapea otsima kaotuse põhjusi reeglites ja juriidilistes nüanssides, mille jaoks tuli tellida juristidelt mitu seisukohta. Selline tegevus näitab ebakompetentsust. Nimelt otsib linnapea juristide abiga vigu komisjoni koosseisus, mis on tema enda kinnitatud. See näitab aga, et linnapea ise kahtleb oma langetatud otsuse õiguspärasuses. Samas valitakse poliitikuid just otsustama ja tehtud otsuste eest vastutama. Nüüd siis tulebki vastutada, mitte jonnakalt oma tegevuses vigu otsida. Kahju ainult, et linna niigi kõhnast rahakotist makstakse juristide hirmkallite töötundide eest, et nad ebamääraseid seisukohti selgitaksid. Kõik ikka selleks, et langetataks endale sobiv otsus.
Teine teema, mis Postimehe artiklis ei olnud keskne, kuid mille linnapea välja tõi, oli linnaraamatukogu viimine praeguse ühisgümnaasiumi hoonesse. Tõsi küll, praegu ei ole see veel otsuseks saanud. Kui raamatukogu töötajatega rääkisin, kinnitasid nad kui ühest suust, et linnapea poolt välja hõigatud kujul ei ole nemad kolimisest huvitatud ning selle seisukoha on nad ka ainsal korral, kui neile seda võimaldati, linnavalitsuse esindajale välja öelnud. Kui aga linnavalitsus on teadlik, et raamatukogutöötajatele see idee ei meeldi, kuid jätkab ikkagi oma tahte pealesurumist, siis millist suhtumist see näitab? Julgen väita, et sunniviisilised ümberasustamised pole Eestis soositud ning ajaloole tagasi mõeldes me sellistesse asjadesse väga kergelt ei suhtu.
Oma jutu kokkuvõtteks soovitan praegustel ja tulevastel linnavalitsuse ja linnavolikogu liikmetel lugeda valitsuse aktsepteeritud ja nende kodulehel kättesaadavat artiklit pealkirjaga “Kaasamise hea tava”, mille kõige esimene lause ütleb: “Valitsusasutused kaasavad huvirühmi ning avalikkust neid puudutavate otsuste kujundamisse, et tagada otsuste parim võimalik kvaliteet ning legitiimsus.” Soovitan Jõgeval tekkinud kahetsusväärset olukorda loetust omandatud teadmistele tuginedes analüüsida.
i
ASSO NETTAN, Sotsiaaldemokraatliku erakonna Jõgeva osakonna esimees, Tartu Ülikooli võrdleva poliitika magistrant
