Selle põhjatu pimeduse ja lõputu vihmaga, mis ehk nüüd siiski ka väikese pausi teeb, ei tule nagu meeldegi, et juba homme on mardilaupäev ja neil, kelle juures väikesed sanditajad on ikka käinud (või kelle juurde nad välisuksest sisse pääsevad), aeg kommi varuda. Tänavu, kui mõnel pool õunapuud lauslagedad olid, lähevad küllap hästi peale ubinadki, sest himustatakse ju ikka seda, mida endal parasjagu napib.
No hätta meist keegi ilmselt mardisantidega ei jää. Kui nad kenasti laulda oskavad ja nagu kord ja kohus habemeisse maalitud on, siis midagi suupärast nende kotti ikka leiab. Palju hullem lugu on ilmaga,<span style=”mso-spacerun: yes”> mis viimasel ajal küll ühtegi korda ega kohust tunnistada ei taha. “ See pole enam jumala ilm, see on….” kurtnuks praegu vanameister Lutsu lugude kangelane Karl Martin Uhhhu. Kui mardipäeval lund sajab, mis kardipäevaks ära sulab, on jõulud mustad, teadis vanarahvas. Praegu on ilmselt paljudel juba kama, on jõulud mustad, valged või siiruviirulised, peaasi, et sealt ülevalt enam nii ohtralt vett kaela ei kallataks, sest jalg kipub juba muruplatsilgi üle pahkluu sisse vajuma.
Aga kui päike korrakski nägu näitab, ärkab taas lootus helgematele muutustele ilmarindel.
8. november 2012
