Euroopa Liidu võrdse palga päeval veebruari lõpus pidi Eesti naine kurvalt nentima, et 2013. aasta palga saab tema kätte aprilli keskel. Teisisõnu tuleb tal enam kui sada päeva rohkem töötada, et mehega sama palk välja teenida. Euroopa Liidu sügavaim sooline palgalõhe ehk Eestile kuuluv “liidriroll“ ei näi muutuvat. Kui eelmisel aastal oli meeste ja naiste palgaerinevus 28 protsenti, siis tänavu oleme taas olukorras, kus sooline palgalõhe on 30 protsenti, samal ajal kui Euroliidu keskmine on pea poole väiksem ehk 16 protsenti.
Sotsiaalpoliitika jääb huviorbiidist välja
Elame ajal, mida ühelt poolt iseloomustab Euroopa Liidu suur sidususpoliitika ja teisalt Eesti meespoliitikute jaanalinnumäng. Miks ma nii väidan? Sest kõik, mis puudutab sotsiaalpoliitikat ja inimesi, kipub kauaks end võimupiruka juurde unustanud meeste huviorbiidist välja jääma. See on teisene, on out. On tähtsuselt kümnendajärguline, sest palju muud tuleb enne ära teha.
Mina aga olen veendunud, et palgalõhe ei oota, vaid see probleem vajab kiiret lahendust. Kui me ei tegele otsustavalt lahenduste leidmisega, siis oleme juba lähitulevikus silmitsi olukorraga, kus vaesusest kõneldes tuleb selgelt silme ette naise nägu. Tähendab ju pea kolmandiku võrra väiksem palk ka kolmandiku võrra väiksemat vanema-, hooldus- ja haigushüvitist. Samamoodi toob see kaasa nii tunduvalt väiksema töötuskindlustushüvitise kui ka tulevase pensioni.
Mehed saavad 1,3 korda suuremat haigushüvitist
Kuigi vanemahüvitist võttis möödunud aastal välja vaid seitse protsenti isadest, oli meestele määratud hüvitis keskmiselt 1,7 korda suurem naiste omast. Kui lapse põetamise eest makstav hooldushüvitis on Eesti mehel keskmiselt 20 eurot päeva kohta, siis naisel on see vastavalt 11 eurot.
Haigekassa andmed näitavad ka seda, et mehed on saanud naistega võrreldes 1,3 korda kõrgemat haigushüvitist ehk päevas keskmiselt 12,1 eurot naiste 9,8 euro vastu.
Naistele makstud töötuskindlustushüvitis on omakorda 1,4 korda madalam kui meestel. 2012. aastal oli see meestel keskmiselt 330 eurot, naistel seevastu 245 eurot kuus. Vahe on peaaegu sada eurot! Meestele ja naistele määratud riikliku vanaduspensioni summad oluliselt ei erine, küll aga on suur vahe sees teise pensionisamba väljamaksetes. Meeste puhul on need keskmiselt 30 protsenti suuremad. M.O.T.T.
Eesti naise haridustase on mehe omast kõrgem
Palgalõheprobleemi tuleb uurida mitmest kandist. Progressiivsed majandusteadlased viibutavad sõrme ja kurjustavad: me tegeleme ressursi raiskamisega ja seega jääb hulk tööjõupotentsiaali kasutamata.
Siinkohal kriipsutagem taas alla tõika, et Eesti naise haridustase on mehe omast kõrgem. Paistame sellega silma mitte ainuüksi Euroopas, vaid kogu maailmas. Seega on meie poliitilisel eliidil keeruline säravate silmadega nutikast Eestist jutustada. Elu- ja töökeskkonna mõttes kumisevad need kiidusõnad kui tühi tammevaat. Õõnsalt.
Veel suuremaks probleemiks kui Brüsseli, Berliini või Helsingi pilguheit meie sotsiaal- ja tööpoliitikale, on meie endi julm peegelpilt. Toogem siin välja sellised märksõnad nagu vaesuse naisestumine ja laste vaesus.
Mul on tuttavaid müüjaid, kellega olen teinud ikka juttu maast ja ilmast, loomulikult ka tööst ja tasust. Minu kodukaupluse müüjanna andis mulle hiljuti teada, et ta vahetas töökohta, sest aastate kaupa ei tõusnud palk sentigi. Pole mingi lust teha miinimumpalga eest 12-tunniseid vahetusi. Ja mida kosta lohutuseks, kui selgub, et närust palka teeniv kassapidaja on üksikema. Poliitikuna võiks vastata kiretult – astu ametiühingusse.
Ametiühingusse astumine nõuab julgust
Alampalka teeniv üksikema sipleb igapäevase ots otsaga kokkutulemise nõiaringis, mistõttu soovitus ametiühingu liikmeks astuda kõlab talle pigem nagu vene muinasjutus: “Mine sinna, ei tea kuhu, too seda, ei tea mida“. Pealegi nõuab ametiühingusse astumine meie riigis ka parasjagu julgust.
Majandusteadlane Rainer Kattel nentis Eesti naiste VI kongressil, et tänases ühiskonnas on naise majanduslik panus ja roll endiselt tihedalt seotud tema kui vanema rolliga, meeste majanduslik panus ja roll aga sisuliselt üldse mitte. Eesti ühiskonda on sisse kodeeritud naiste ja meeste arenguvõimaluste ebavõrdsus, samuti on naiste potentsiaali majanduses selgelt alakasutatud. Võib julgelt järeldada, et naiste võimekuse ja potentsiaali alaarendamine on süstemaatiline.
Mida konkreetset siis teha? Suurt pilti silmas pidades tuleb kindlasti välja töötada Eesti soolise võrdõiguslikkuse strateegia. Esimese sammuna püüdkem aga sooline palgalõhe kinni. Seda tuleb otsustavalt vähendada, et see kaoks. Me ju tahame õiglust jalule seada. Me ju soovime tööjõudu ratsionaalselt kasutada. Siis pole muud võimalust, kui tuleb maksta võrdse töö eest võrdväärset palka.
i
MARIANNE MIKKO, riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni aseesimees, SDE
