Tulbiõiest kummikinnastatud käes

Eile tähistasime naistepäeva. Sel päeval on ikka olnud tavaks naisi lillede ja kingitustega meeles pidada. Polnud erandiks ka see, n-ö koroonanaistepäev. Lillepoed olid nutikad, avades oma uksed juba varavalges ja pakkudes kauneid lilleõisi osta kontaktivabalt või lausa vabas õhus. Mehed käisid kangelaslikult lilli ostmas. Loodetavasti tegid need lillekimbud rõõmu paljudele naistele.
Aga just praegu on aeg rääkida kangelastlikest naistest, nendest, kes võitlevad eesliinil, kes peavad tegema ebapopulaarseid otsuseid. Just neist tulebki rääkida ja kirjutada. Seda selleks, et tunnustada naiste julgust teha otsuseid ja astuda samme, mis on tehtud mitte ainult mõistuse, vaid ka südamega. Tuleb tunnustada nende südikust teha töid, millest palju meelsasti praegu kaugemale hoiduksid.
Kõige enam paneb kriisiolukord aga mõtlema neile, kes kõige tänuväärsemat tööd tegemas – meedikutele. Nende hulgas on enamik naised. Naised, kes iga päev nakkusohtlike haigetega kokku puutuvad, nende rasket olukorda leevendada püüavad, on ise samal ajal abikaasad, emad, ka vanaemad. Kas neile keegi tänasel päeval lilli viia sai? Küllap siiski, loodetavasti.
Seepärast soovimegi teile, kallid eesliinivõitlejad – meedikud, müüjad, teenindajad jt – veel tagantjärele kaunist naistepäeva. Loodame, et teil oli võimalik teha väike hingetõmbepaus ja võtta vastu lilleõis. Ka kummikinnastatud käes olev õis aitab päeva paremaks muuta ning toidab lootust, et kevad tuleb siiski teisiti. Parem. Vabam.