Üleeile võimust võtnud pöörane tuisk on meie igapäevaelu mitmel rindel rivist välja löönud. Taas tuli tõdeda, et mida mehhaniseeritum ja digitaliseeritum on elukorraldus, seda kergem on meid nii-öelda rajalt maha võtta. Teedel, mis paar tundi pärast lumesaha läbisõitu taas umbes olid, ukerdasid hange jäänud autod. Mitmed liinibussid jäid tulemata, postivedamine hilines. Väga palju majapidamisi õnneks elektrita ei jäänud.
Sajandi eest oli mitu ööpäeva kestev tuisk ja rinnuni lumi lihtsalt talvise igapäevaelu juurde kuuluv nähtus. Kõik sai tehtud, ainult pisut hiljem.
21. sajandi inimene on aga kärsitu, sest temalt omakorda oodatakse kiiret ja õigeaegset tegutsemist, kui see ka hetkel pea võimatu on.
Tänases arvamusloos nendib Eesti Raudtee avalike suhete juht Urmas Glase, et rongidki, mida ju küll looduse stiihiahoogude ajal kindlamaiks liiklusvahendeiks oleme pidanud, tänapäeval nii haavamatud ei ole. Seesama kõrgtehnoloogia valitseb siingi igal sammul. Labidameest tänavalt automaatika abil reguleeritavaid pööranguid puhastama ei saada, sest kui midagi teadmatusest rikutakse, on kahju tohutu.
Siiski on meie raudteerahvas karastunud ja tubli. Päevi kestvaid seisakuid ja rongide arvukaid käigust ära jäämisi, nagu on ette tulnud Soomes, Venemaal ja Lätis, rääkimata kogu Euroopast, pole meil ette tulnud. Tunninegi hilinemine pole ekstreemsetes oludes ju kõneväärt. Talv on aga alles ees, nii et olgem vaprad ja kannatlikud!
11. detsember 2010
