Praegu suudab maakonnas tugiisikuteenuseid pakkuda rohkem kui kakskümmend koolitatud inimest. Vajadus selle järele on olemas, kuid kahjuks napib abistajail raha.
Jõgevamaa Tugikeskuse juhatuse liige Kaire Sardis rääkis, et esialgu läbis tugiisiku koolituse kümme inimest, aastate jooksul on neid juurde tulnud. Algusest peale on tehtud koostööd Eestis tugiisikuid koolitava sihtasutusega Dharma.
Tugiisik pole ametnik, ta on pigem peresõber.
“Ta ei tule tuba koristama ega lapsi kasvatama, vaid juhib õigel hetkel tähelepanu, mida võiks teha teistmoodi või kuidas saaks paremini. Meil on olnud näiteid, kus peres juba mõni kuu toeks olnud tugiisikule usaldatakse viimaks, et puuduvad teadmised pereplaneerimise võimalustest või kulub toidule suur osa sissetulekutest sellepärast, et ei osata lihtsalt ise toitu valmistada. Need on asjad, mida keegi ametnikule valla- või linnavalitsuses rääkima ei lähe,” rääkis Kaire.
Tähelepanu juhtimine lihtsatele asjadele
Praeguseks on peale kasvanud uus põlvkond noori, kellel puuduvad elementaarsed igapäevaelu oskused. Neile on vaja õpetada tubade koristamist, söögi tegemist, pere eelarve koostamist. “Tallinna tugiisikutel on näiteid, kus minnakse koos kliendiga poodi ja ostetakse sama ostukorv Stockmannist ning Säästumarketist. Kviitungid näitavad, et sarnast kaupa saab ka tunduvalt odavamalt. Tihti ei osata leida tasuta võimalusi koos perega meelt lahutada või laste aega sisustada. Ka sellistele elementaarsetele ja lihtsatele asjadele tuleb mõnikord tähelepanu juhtida,” tõdes ta.
Jõgevamaa Tugikeskus on asutatud 2002. aasta lõpus. Alustati toetatud töötamise teenuse arendamise plaaniga. Ühingu asutamise juures olid Maido Mägi ja Vilve Vend. Toetatud töötamise projekt ei käivitunud paraku nii, nagu algatajad lootsid.
“Tahtsime teha taaskasutuskeskust, millest erinevatel põhjustel asja ei saanud. Nii toimetasime tugikeskusega üsna väikeses mahus kuni 2008. aastani toetatud töötamise ning toetatud elamise teenustega. Mõlemad teenused on psüühilise erivajadusega inimeste riiklikult rahastatavad erihoolekandeteenused. Toetatud töökohad olid mitmetes asutustes peamiselt Jõgeva linnas ning Jõgeva sotsiaalmajas oli paar toetatud elamiskohta. Viimased võttis linnavalitsus üle ja tugikeskus keskendus hoopis tugiisikuteenuse pakkumisele. See on olnud meie jaoks juba kuus aastat põhiline,” rääkis Kaire Sardis.
Keeruline leida täistööajaga rakendust
Enamik tugiisikuid teeb oma tööd muu põhitöö kõrvalt. “Meie maakond on päris suur ja ühel tugiisikul ei ole kindlasti otstarbekas sõita kliendi juurde teise maakonna otsa. Samas ei ole jällegi igas omavalitsuses vajadust tugiisiku rakendamiseks täiskohaga.” Praegu toimetavad tugiisikuid seitsmes omavalitsuses ning sõidavad veel ka paari naabervalda, kuid seda on Kaire hinnangul siiski vähe.
“Sotsiaalvaldkonnas on mitmeid erineva ametinimetusega spetsialiste – tugiisikud, isiklikud abistajad, hooldajad, nõustajad. Kes mida täpselt teeb ja kust jookseb piir, seda on sageli raske öelda. Kui ameteid on sotsiaaltöö raamistikus võimalik veel kuidagi piiritleda, siis valdkondade vahel tekib taas segadus. Kas näiteks erivajadusega laps vajab tavakoolis hakkamasaamiseks tugiisikut, isiklikku abistajat või hoopis abiõpetajat, see on juba paras pähkel ka ametnikele. Eemalt vaadates võib jääda mulje, et mis tähtsust on ametinimetusel, kuid asjasse süvenedes tuleb tõdeda, et erinevate spetsialistide teenustel on erinevad rahastusallikad ning ka ettevalmistus.”
Tugiisikuteenus on mõistena üsna noor ja tihti ei teata ka, mida see täpselt tähendab.
Inimesi, kes vajaksid tugiisikut, on kindlasti palju rohkem kui neid, kellele praegu suudetakse teenust pakkuda. Asi on lihtsalt selles, et paljuski ei osata seda teenust pakkuda nega ka küsida.
“Professionaalina näen, et tugiisikuteenust tuleks rohkem rakendada, tulemus oleks parem,” nentis Kaire.
Praegu saab inimene tugiisiku enamasti siis, kui ta satub juba sotsiaaltöötaja huviorbiiti ning probleeme on palju. Tugiisik saab ka siis abiks olla, kuid tegelikult oleks ta pidanud jõudma pere juurde juba ammu, näiteks siis, kui sündis esimene laps. Väike juhendamine või nõuanne õigel hetkel saaks hoida perspektiivis ära nii mõnegi suurema mure.
Juba teist aastat on Jõgevamaa Tugikeskus sotsiaalkindlustusameti riigihankepartner, see tähendab, et sotsiaalkindlustusamet saab sealt tugiisikuteenust tellida. Prioriteediks on tööhõive suurendamine, sellepärast osutatakse teenust eelkõige tööealistele inimestele, et nad tööd saaksid ja tööl ka püsiksid. Alati pole vaja selleks tugiisikut, et inimene saaks käia töötukassas, otsida võimalust tööle minna.
On väga palju probleeme, miks inimene ei saa tööle minna – kas pole lapsi kuhugi panna, mõni pereliige vajab püsivalt hooldamist või on mõned muud takistused. Pere on tervik ja tugiisik saabki vaadata pere kui tervikut, st kus on kitsaskohad ja kuidas neid saaks lahendada. Vahel on vaja lihtsalt julgustust, et inimene suudaks oma elukorraldust muuta.
Meie inimesed ei otsi enamasti abi, pöördutakse siis, kui on lausa kümnes tund, õnneks mitte kaheteistkümnes. Võlanõustamisteenuse küsimisega ollakse õnneks julgemad, aga eks see pitsitab ka valusamalt. Kui inimene on sattunud võlgade nõiaringi ja ei oska sealt enam oma mõistusega välja tulla, siis minnakse abi otsima.”
Kaire Sardis ei usu, et seoses töövõimereformi käivitumisega suureneb hüppeliselt vajadus tugiisikute järele. “Tööle minemas on need, kes on nagunii aktiivselt tööd otsimas. Kas ühe seaduse kehtima hakkades tuleb oluliselt tööd otsivaid inimesi juurde? Ei tule. Järelikult ei kasva hüppeliselt ühe seadusega ka vajadus toetajate järele. Tegemist on pikemaajalise arenguga ning paanika ühe seaduse ümber ei ole põhjendatud.”
Supervisioon aitab alati
Kaksteist aastat sotsiaalprobleemidega tegelenuna on Kairel kord ka soov olnud amet maha panna, kuid tal polnud toona kellelegi oma tööd üle anda. Vastutustundliku inimesena on tal sotsiaalset närvi piisavalt palju, et mitte tegemisi lihtsalt nurka visata Tartu ülikoolist on ta saanud piisavalt hea ettevalmistuse ka selleks, et mitte läbi põleda.
“Mul on vedanud, alates oma esimesest töökohast Tartu lastekliinikus olen saanud supervisiooni (suhtlemisalase kompetentsuse tõstmine – toim) ja oskan seda hinnata. Mul on oma superviisor, kelle juures aeg-ajalt käin.”
Tugikeskuse tugiisikutele oleme pakkunud kovisiooni võimalust (kovisioon – meetod, mille abil saavad kolleegid üksteist probleemide lahendamisel toetada- toim).
Juhendamas käis Tartumaalt Piret Peters. See oli väga tulemuslik, professionaalide omavaheline juhtumite analüüs. “Sotsiaaltöö on väga raske, probleemipuntraid on väga palju ja võib juhtuda, et ka tugiisikul ei ole häid nõuandeid kohe käepärast. Samuti on juhtumeid, mille puhul tuleb leppida, et head lahendust ei olegi. Ühised arutelud aitavad leida rohkem lahendusi, üksteise kogemustest õppida ning saada kolleegidelt ka tunnustust tubli töö eest. See viimane kipub sageli ju üldse ära ununema, aga head sõna vajame ju kõik.”
Jõgevamaa Tugikeskus toimetab peamiselt projektipõhiselt. 2013. aasta juunis lõpetati Innove projektiga ja siiani on paus. “Elanud oleme riigihangetest, teinud väiksemaid töid ning tegelenud heategevusega. Praegu on Euroopa toetustega kahe perioodi vaheline aeg, vähesed fondid toimivad, sinna on meeletu konkurents. Seni pole me raha saanud. Loomulikult võtab see hoogu maha. Tugikeskuses oleks praegu hädasti vaja uusi tugiisikuid juurde koolitada, et laieneda üle maakonna. Samuti oleks hea, kui saaksime spetsialiseeruda – erivajadusega laps ja sõltuvusprobleemidega täiskasvanu vajavad erinevat lähenemist ning ka ettevalmistust. Erineva ettevalmistusega tugiisikute rakendamine eeldab ka teatavat kriitilist arvu tellimusi, mille olemasolul me end ära majandaksime. Praegu oleme kahjuks olukorras, kus ilma projektitoetuse abita on omavalitsus sageli rahanappuses üsna keeruliste valikute ees ja on sunnitud vähempakilisemast teenusest loobuma. Sotsiaaltöötajad on tihti valikute ees, mis pole kuigi head,” tunnistas Sardis.
Jõgevamaa Tugikeskuse plussiks on, et on keskust on püütud töös hoida võimalikult väikeste püsikuludega ilma kontorit omamata. Samuti tehakse suurem osa koordineerimistööst vabatahtlikkuse korras oma põhitöö kõrvalt. Seda juba kaksteist aastat.
Kaire Sardise elukäik
<p>
*Sündis 1978. aastal
*Õppis Tartu kommertsgümnaasiumis
*Omandas Tartu ülikoolis sotsiaaltöö eriala
*Töökohad:
SA TÜ Kliinikumi Lastekliinik
*Jõgeva maavalitsus
*Võisiku hooldekodu Vägeva osakonna juhataja
*Jõgevamaa Tugikeskuse juhatuse liige alates 2002.
*Alates 2009 Jõgevamaa Koostöökoja projektijuht
Jõgevamaa Koostöökoja tegevjuht Aive Tamm:
“Pean oluliseks, et inimene saab lisaks põhitööle tegeleda sellega, mis on talle hingelähedane ning annab energiat. Me tahame kõik teha oma tööd väga hästi, selleks tuleb rakendada kõiki võimalusi, mis meil olemas on.”
i
HELVE LAASIK
