Riik ei ole kuni tänase päevani koolivõrgu korrastamisse sekkunud, see on jäetud kohalike omavalitsuste teha. Elu on aga näidanud, et hariduskorraldusele tuleb läheneda kogu riigis süsteemselt – eriti nüüd, mil õpilaste arv langeb ja linnad eelistavad oma koolivõrku puudutavate raskete otsuste asemel maakoolidest õpilasi üle tõmmata.
iii
Isevooluteel aset leidnud juhuslikud muutused viivad senisest veel suurema ebaühtluseni ja keskhariduse kihistumiseni. Lisaks veel ülemäära suured kulutused palju suuremale õpilaste arvule mõeldud koolivõrgu ülalpidamiseks.
Uuendused on sisulised
Kuigi on püütud jätta mulje, et juttu on peamiselt koolide arvust, teenivad kavandatavad uuendused ainult sisulisi, õppekava muutuvate vajadustega ja õpetajate ettevalmistusega arvestavaid eesmärke. Kui noor on otsustanud pärast põhikooli lõpetamist omandada üldkeskhariduse, peab tal teistega sammu pidamiseks ja oma huvidele vastavaks süvendatud õppeks olema võimalus valida praegusest rohkem erinevaid aineid, kuid väga väheste õpilastega gümnaasiumis on seda raske korraldada.
Gümnaasiumile sobiva ettevalmistuse ja kogemusega õpetajad vajavad normaalse palga teenimiseks vajalikku tunnikoormust, mida alla kuue klassikomplektiga (igal tasemel kaks klassi) gümnaasium üldjuhul tagada ei saa. Põhikooli ja gümnaasiumiseaduse ning uue õppekava jõustudes muutuvad erinevates kooliastmetes õpetajale esitatavad nõuded. On täiesti normaalne, et põhikooliõpetaja kvalifitseerub üha rohkem mitme aine õpetamisele – sel moel on väheneva õpilaskonna tingimustes võimalik säilitada tugev põhikoolide võrk. Gümnaasiumiõpetaja keskendub tulevikus aga sellele, et anda edasi süvateadmisi valdavalt ühes aines, põhikoolipedagoogika oluline osa on ka kasvatus.
Mitmete gümnaasiumide õpilaste arvu vähesuse põhjuseks on õpilasränne. Meil on hulk oma gümnaasiumiga omavalitsusi, kus ligi pooled sealsetest gümnaasiumiealistest käivad haridust omandamas mujal. Siiani on väiksemad omavalitsused lootnud õpilasrände enda kasuks pöörata, kuid juba kaugemale kooli läinud lapsi on koduvalda ääretult raske tagasi tuua. Naabervaldade laste juurdekutsumisest on praeguses olukorras ka raske rääkida, sest koduvallast lahkuvad just edukamad õpilased ning seetõttu võib kohalik kool lisaks õpilastele kaotada ka hea maine.
Olen kutsunud vallajuhte koostööle, üksnes ühiselt jätkub jõudu säilitada piirkonnas korralik gümnaasium. Seni olen küll peamiselt pragada saanud, aga samas on praeguse arutelu tulemusena koostööidud õnneks siin ja seal arenema hakanud.
Seisan maakoolide eest
Vooremaalt pärit, kuid mujale Eestisse gümnaasiumiõpinguid jätkama suunduvate põhikoolilõpetajate arv annab kokku kena gümnaasiumitäie – 172 (aastatel 2006 kuni 2008). Tartu linna tulevad õppima põhikoolilõpetajad keskmise hindega 4,7. Kodumaakonnas gümnaasiumiõpinguid alustavate Jõgevamaa noorte keskmine hinne on 4,3. Kui lisada veel kutseõppes jätkajad, siis lahkub pärast põhikooli lõpetamist kodumaakonnast kolmandik õpilasi.
Kui vaadata praegusi seitsmendaid, kuuendaid ja viiendaid klasse, saab selgeks, et nii mõnigi väike kodune gümnaasium ei ole mõne aasta pärast enam konkurentsivõimeline. Kavandatud uuendus arvestabki eelseisvat gümnaasiumiõpilaste arvu drastilist vähenemist.
Kui aga noored lõpetavad gümnaasiumi, siis ülikoolide riigi rahastatud kohtadele, st tasuta õppima pääsevad maakondadest loetud koolilõpetajad, Jõgevamaalt Põltsamaa ja Jõgeva gümnaasiumide lõpetajad. Ülejäänutest suurem jagu kas ei lähe kõrgkooli või maksab oma õpingute eest ise. Paraku on viimatinimetatud pärit niigi kehvematest oludest. Enam-vähem sama kehtib ministeeriumis tehtud põhjalike maakondade koolivõrgu-uuringute järgi pea kõigi Eesti piirkondade kohta.
Siit kasvab välja vajadus luua kõigisse maakonnakeskustesse tugevad puhtad gümnaasiumid, jättes nende kõrval alles mõned valdadevahelised piirkonnagümnaasiumid (Jõgevamaal peaksid gümnaasiumid lisaks maakonnakeskusele jääma kindlasti veel Põltsamaale ja ehk praeguse kahe asemel üks ka Mustveesse). Üksnes nii võib pidurdada üha hoogustuvat rännet mõnda veel suuremasse linna. Me peame peatama ajude äravoolu maalt – selleks tuleb tegutseda just praegu ja just perspektiivitundega. Mõne aasta pärast mõtlema hakata on hilja.
Nii õppekavauuendus kui eesti õppekeelele üleminek mõjutavad seega gümnaasiumivõrgu muudatusi oluliselt. Seetõttu ongi nende mõju arvestatud ajaliselt ühte perioodi. Uute nõuete kehtimahakkamisele reageerib niisiis uus gümnaasiumide korraldus praegu arutletava seaduseelnõu kohaselt alates 2012./2013. õppeaastast. Et vajadusel tühjenevad mitte jätkavad gümnaasiumiosad klass-klassilt, on ülemineku lõpptähtajaks planeeritud aasta 2015. Seega on aega piisavalt ja riik toetab sel perioodil omavalitsusi koolide reorganiseerimisel täiendava investeeringutoetusega, õpilaste sõidutoetusega ja õpilaskodu või kodumajutuse finantseerimisega ning täiendava õppevara soetamisel. Üleminekuvormina saavad piirkonnagümnaasiumid jätkata ka liitunud koolide asukohtades edasi tegutsevate koolituskohtadena, kus kombineeritakse ühiselt õpetajate töökoormust, valikainete ja huvihariduse pakkumist.
Põhikoolide kaitseks
Mõned nn eliitkoolide juhid ja poliitikud püüavad jätta muljet, nagu ei oleks põhikooli eraldi eksisteerimine võimalik, justkui oleks selline kool arenguvõimetu. Kui gümnaasiumiosa kaob, siis põhikool jääb ju alles. Neile, kes tahtlikult põhikoolidest mööda vaatavad või kes gümnaasiumiosa lakkamisel kogu kooli kadu kardavad, tahan rõhutada, et Eestis on palju põhikoole, kus on väga head õpetajad ja nii nende koormuse kui lastele huvihariduse võimaluste pakkumise on sealsed koolijuhid suutnud hästi korraldada. Neist koolidest minnakse edasi õppima näiteks Nõo Reaalgümnaasiumi, Hugo Treffneri Gümnaasiumi või Gustav Adolfi Gümnaasiumi. Hea mainega tugev põhikool suudab pakkuda piirkonna lastele väga korraliku õppekeskkonna, nii et vanematel ei ole tarvis neid juba maast-madalast linna kooli viia.
iii
TÕNIS LUKAS, haridusminister, IRL</span>
