September ongi läbi saamas, täna on juba mihklipäev.
Vanasti pääsesid karjalapsed alles nüüd kooli ja suvilistele maksti talus palk välja. Tänapäeva koolijütsid on aga juba kuu aega tarkust taga nõudnud ja loodetavasti ei võeta õiget töömeestki täna-homme palgalt maha, kui tööandja just viimases rahahädas pole. Nii et meie elu käib mõnes osas teise kalendri järgi. Üks, mida me aga tänapäevalgi oma suures tarkuses muuta ei saa, on ilm. Loeme-kuulame ennustusi, paneme ise loodusemärke tähele, võrdleme möödunud aasta sama ajaga. Ja loodame alati enda jaoks parimat. Mihklipäeva ilus ilm toob külma talve, sajune aga pehme talve ja palju sulailmu, ennustati vanasti. Kui lõoke veel mihklikuu lõpus laulab ja suitsupääsuke ära pole lennanud, on oodata pikka ja sooja sügist. Pääsukesed olid alles hiljuti platsis, lõokest pole kuulnud, kuldnokki aga küll, nii et lootust nagu oleks…
Aga kui Linnutee mihkliööl hästi hele ja sirav on, tulevat sügava lumega talv. Mingem siis hilisõhtul õue ja vaadakem taevasse, mida sealt lubatakse. Tumeda sügistaeva alla võiks ennast laupäeva õhtul kohe pikemaks ajaks kõndima unustada, et osagi argimuredest maha raputada. Sest kuigi varakult pimedaks läheb, on ilm veel üsna soe.
29. september 2012
