Eestimaa teedel vurab üha rohkem kaherattalisi mootorsõidukeid ning üha tihemini näeb nende juhtraua taga õrnema soo esindajaid. Kolm Jõgevamaa naist, Karin Peterson, Kadri Alev ja Maren Võsa, olid nõus oma motoharrastusest ja sisukast matkasuvest ka Vooremaale rääkima.
Pearaamatupidajana töötav Karin Peterson (40) ja riigiametnik Kadri Alev (27) kuuluvad motoklubisse Route 36, Soomes klienditeenindajana tegutsev Maren Võsa (25) on esialgu n-ö üksiküritaja, ent liigub tihti sama klubi seltskonnas.
“Eraldi naiste motoklubi pole meil plaanis asutama hakata: naised läheksid omavahel ju riidu,” ütles Karin muiates. “Ja väljasõitudel käime niikuinii meestega koos.”
Karin on tsikli seljas veetnud juba kuus suve, Maren vaid ühe. Kadri sõidustaaž jääb nende kahe vahele. Temal on ka ema-isa ja vend suured motofännid. Tänu sellele ei tulnud tal mootorratta ostmise otsusest teatades kodus mingit epistlit ära kuulata. Karin ja Maren said aga oma “koosa” kätte.
“Mina teatasin tsikliostuotsusest jõululauas ning ema, õde ja õemees arvasid seepeale, et ma olen lolliks läinud,” meenutas Karin. “Aga mina ostsin 5. jaanuaril ratta ära.”
Karin käis tollal inglise keele kursustel ja pidi tegema kirjatöö teemal “Minu elustiil”.
“Avastasin, et mul polegi sel teemal midagi kirjutada. Ning otsustasin tsikli ostmisega oma elus kannapöörde teha. Motofänn olin tegelikult olnud juba ammu ning koos ühe soomlaste seltskonnaga isegi Jõgevatrefil käinud,” rääkis Karin.
Ta mäletab hästi oma esimest pikemat tsiklisõitu, mis viis Noarootsi kanti Riguldisse.
“Alustasime teekonda kell kuus õhtul ja pidime veel kellegi Tartust peale võtma. Kui me siis üle Viljandi, Märjamaa ja Risti Riguldisse jõudsime, oli kell pool kaks öösel. Vaatamata sellele, et osa teekonnast läbiti pimedas ja paduvihmas, ei saanud ma teistest maha jääda, vaid pidin päris suurt kiirust hoidma. Mehed ütlesid pärast tunnustavalt: “Sina, Kats, oled meie “mees”!” See kondiproov andis teatava enesekindluse ja teadmise, et päris möku ma tsikliroolis pole,” ütles Karin.
Maren aga lisas, et kui ta mootorrattajuhi kursustel käis, siis väitis õpetaja, et tsiklilubade taotlejate hulgas on neidude osakaal viimasel ajal hüppeliselt kasvanud. Ka klubis Route 36 on peale Karini ja Kadri teisigi naisi: Terle Kirsimaa, Irina Ivahnenko, Ehtel Valk ja Gea Velleste.
Motikaid ei näinudki
Lõppevast aastast on motonaistel meenutada nii mõndagi.
Hooaeg avati, nagu ikka, motoparaadiga Pärnus. Seal käis Route 36 rahvas kümmekonna tsikliga. Nädal enne seda osalesid klubilased aga “Teeme ära!” talgutel, koristades Pedja jõe Jõgeva linna piiridesse jäävaid kaldaid. Sellele suvele eriomaseks ettevõtmiseks oli motoparaad Jõgevalt Sadalasse. See leidis aset 14. juunil ning sellega tähistati Sadalas elava motomatkaguru Igor Ellissoni 60. sünnipäeva. Juunisse mahtusid veel klubi lipu õnnistamine Mustvees (tseremoonia viis läbi Eenok Haamer) ja võidutule eskortimine samas linnas. Juulis võeti ette selle suve pikim sõit. See viis Kihnu.
“Kihnuga seoses räägitakse alatasa sellest, kuidas triibuseelikutes naised seal külgkorvidega motikatega ringi rallivad, aga meie seal sellist pilti ei näinudki,” ütles Kadri. “Külasimmanile tuldi, jah, triibuseelikud seljas, aga mitte tsikliga.”
Jõgevatrefi eel ja järel oli Route 36 rahvas abis laagrit püstitamas ja maha võtmas. Ning loomulikult nauditi ise ka täiel rinnal mitmepäevast motopidu. Augusti lõpus tehti aga tuur Toilasse, kus tähistati muinastulede ööd. Seegi käik hakkab Route 36 rahvale juba tavaks saama.
“Tavaliselt tutvume sealkandis siis ka vaatamisväärsustega. Tänavu uudistasime Valaste juga ja Saka mõisat,” ütles Karin.
Kõhud kõveras
Kui kuhugi kaugemale sõitma hakatakse, tuleb kõigepealt paika panna marsruut ja koostada vastavalt vahekaugustele ajagraafik. Eriti oluline on see siis, kui tahetakse käia muuseumides, mis on avatud ainult kindlatel kellaaegadel.
Omad reeglid on ka kolonnis liikumisel. Kolonni peas sõidavad need, kes paremini teed tunnevad. Paigad, kus oleks arukas peatus teha, lepitakse tavaliselt juba teele asudes kokku. Teel olles suheldakse põhiliselt raadio teel (kiivri sideseade on enamikul olemas), aga kui vaja, ka žestidega. Õhtul laagrisse jäädes püstitatakse kõigepealt telgid ja tehakse tuli üles, siis süüakse ja suheldakse.
“Nalja saab meil kõvasti: kogu aeg on hambad laiali ja kõht kõveras,” kinnitas Karin.
Tsiklisõiduks sobivaim õhutemperatuur on naiste sõnul 15-20 kraadi. Sellest kuumem ilm sõitmist ei sega, aga kui siis peatus teha, hakkab paksude sõiduriietega kole palav. “Ükskord pidime kedagi järele ootama ja siis ei jäänud muud üle, kui kraavi peitu ronida ja paksud vatid maha koorida, sest palavus tahtis ära tappa,” meenutas Karin. Küsimusele, kas naised tahavad ka tsiklisadulas ilusad välja näha, vastas Maren, et kui tema ratta selga istub, siis ta ongi kohe ilus. Kadri lisas, et temal on ka motoväljasõitudel föön ja tukakoolutaja kaasas. Karin kinnitas, et riiete ilust on tähtsam nende funktsionaalsus. Aga samas on korralikul motomatkajal tema sõnul peale sõiduvattide olemas olema ka šõuriided. Klubivest on temalgi näiteks neete ja muid “kulinaid” täis. Tänavu juhtus nii, et Karinil sattusid ühele päevale erialane koolitus Tartus ja tsikli samasse linna korralisse hooldusse viimine. “Kiivri ja paksu tagi jätsin teenindusse hoiule, ise läksin koolitusele. Kui motorõivastes kohale ilmusin, vaatas mõni mind tigeda, mõni kadeda pilguga. Paar inimest tuli aga ütlema, et see on nii kihvt, et ma tsikliga sõidan,” ütles Karin. Kadri pidi aga ükskord ehmatuse üle elama, kui asutusse, kus ta töötab, astus sisse naispolitseinik ja päris, kelle tsikkel väljas seisab. “Mõtlesin, et äkki olen ratta valesti parkinud, aga selgus, et politseinik oli ise ka motofänn ja tundis lihtsalt rõõmu huvikaaslasega kohtumisest,” ütles Kadri. Karin, Kadri ja Maren kinnitasid, et motohuvi on nende elule hoopis teise sisu andnud. “Motoseltskonnas saan olla mina ise. Ma ei pea kellelegi “esinema”,” sõnas Karin. “Kui olen olnud nädalavahetuse tsikli seljas, tunnen pärast, nagu oleksin terve nädala puhanud,” lisas Kadri. i RIINA MÄGI
