Me peame rääkima. Selles on USA ja Venemaa võimelised kokku leppima ning G-20 tippkohtumine Hamburgis on selleks ideaalne võimalus, pakkudes variante täiemahulisest ja ametlikust kohtumisest kuni lavastatud mitteametliku kohtumiseni, millesse mõlemad investeerivad minimaalselt poliitilist kapitali. Aga parem on lootusi mitte liiga kõrgele kruvida.
Ratsionaalses maailmas peaks kahe liidri päevakord olema täis pikitud hädasti lahendamist vajavaid probleeme. USA ja Vene väed ning nende kohalikud liitlased on ohtlikult lähedal kokkupõrgetele Süürias. Hirmuäratavad napikad (sõjalennukite vahel – BNS) on muutunud Läänemerel ja Mustal merel peaaegu rutiinseks.
Septembris on tulemas hiigelsuur Vene sõjaväeõppus Zapad-17, tekitades judinaid NATO eesliiniriikides Eestis, Lätis, Leedus ja Poolas. Sõda Ukrainas (kineetiline ja kübermõõtmega) käib diplomaatilise patiseisu olukorras edasi. Külma sõja lõpus maailmale pärandatud relvastuskontrollirežiim on varemetes. Lisage juurde sanktsioonid, luuremängud ning erimeelsused Arktika üle ja teil on piisavalt materjali tippkohtumiste seeria, mitte üksnes ühe kohtumise jaoks.
Sellest hoolimata on suhtlus Washingtoni ja Moskva vahel suuresti seiskunud. Donald Trumpi ametiaja seni ainus sisuline kõrgetasemeline kohtumine oli õnnetu maikuine sündmus Ovaalkabinetis, mis kujunes vastuoluliseks nii üleliigse salastatuse (seda ei kutsutud kajastama ühtegi USA meediaväljaannet) ning liialdatud avameelsuse (härra Trump rääkis taktitundetult Iisraelilt saadud luureandmetest) tõttu.
Mõistuspärases maailmas oleks Venemaa see, kes teeb järeleandmisi. Kremli bravuur ja otsustavus on eksitavad: Venemaa California suurune majandus on seisakus. Madalad naftahinnad on nurjanud Vladimir Putini ambitsioonika sõjaväe moderniseerimise programmi. Diplomaatia on näiliselt tugev, aga sisult nõrk. Ajal kui Hiina tõuseb, on Venemaa langemas.
Peamine põhjus, miks Venemaa on positsioonis, kus tal on üldse võimalik härra Trumpiga kaubelda, on asjaolu, et USA on kuue lühikese kuu jooksul oma globaalse prestiiži lähiajaloos peaaegu seninägematul moel maha mänginud.
Värskeim Pew arvamusuuring näitab, et rohkem inimesi üle maailma on valmis usaldama pigem Putinit kui Trumpi. Kui Ühendriikide liider kohtub oma G-20 kolleegidega, kohtlevad nad teda ettevaatliku haletsusega. Samasugune kohtlemine saab osaks ka Suurbritannia Theresa May´le, kes esindab veel üht riiki, kes on end geopoliitilisse kuristikku heitmas.
Hirmud ei puuduta niivõrd määrava tähtsusega halba strateegiat. Praegu ootavad vähesed härra Trumpilt Euroopa julgeoleku arvelt “suurt tehingutˮ Venemaaga abi eest terrorismi vastu ning järeleandmiste eest kaubanduse ja investeeringute vallas. USA liitlased arvestavad praegu sellega, et Trumpi presidentuuri saadavad halvatus ja vasturääkivused. Võimalusi langetada halbu otsuseid on ohtralt, ent need jääksid teostumise korral ebaefektiivseks.
Samal ajal jätkavad teised riigid ja institutsioonid oma senist tegevust. Kongress on võtnud juhtrolli sanktsioonide kinnistamises Venemaa vastu. USA ülivõimas energiatööstus tömbistab Kremli energiarelva Ida-Euroopas. Härra Trump külastab Poolat, et tähistada esimese USA veeldatud maagaasi vedava tankeri hiljutist saabumist sellesse Euroopa nurka.
President ülistab ilmselt Ühendriikide nafta- ja gaasiekspordi liberaliseerimist kui hiilgavat sammu. Vähem tõenäoliselt möönab ta, et see on eelmise valitsuse suure hilinemisega kujundatud poliitika tulemus. Tema konservatiividest ja rahvuslastest Poola võõrustajad rõõmustavad sellegipoolest. Keegi teine ei pane seda tähele.
Venemaa katsed Euroopat jaga ja valitse lähenemist kasutades lõhestada on samal ajal suuresti ebaõnnestunud. Sekkumine Prantsusmaa valimistesse andis tagasilöögi. Emmanuel Macroni valitsuses ja presidendiametis on levinud Venemaa suhtes sõjakad vaated ulatuses, mida pole Prantsusmaal nähtud põlvkondade jooksul.
Kui Angela Merkel Saksamaal pärast pealtnäha vältimatut valimisvõitu sügisel neljandaks ametiajaks tagasi võimule pääseb, saab Kremlist üks tema peamisi sihtmärke. Tema ja härra Macron on ühel meelel Venemaa küsimuses (ja paljus muus). Venemaa mõjuvõimu sillapead – Ungari, Kreeka, Bulgaaria – näivad uue Prantsuse-Saksa teljega kõrvutatuna armetud.
Tagasilöögi on andnud ka Venemaa katsed hirmutada oma naabreid. NATO-sse mittekuuluvad Soome ja Rootsi on tugevdamas kaitsevõimet ja kiiresti suurendamas regionaalset sõjalist koostööd. NATO on paigutanud eesliiniriikidesse väed, mida ei ole piisavalt täiemahulisele Venemaa rünnakule vastuseismiseks, ent mis on kindlasti piisavad hajutama Kremlis mis tahes mõtteid kiirest ja valutust maahõivest. Euroopa sõjaline kaart pole Venemaa jaoks pärast 1991. aastast veel nii ebasoodne olnud kui praegu.
USA juhtrolli puudumine on lühidalt öeldes kahetsusväärne, ent mitte surmav. Ülejäänud lääs õpib toime tulema. Venemaa on harjumuspäraselt mänginud briljantse taktikalise mängu, marssides samas strateegilisse tupikusse.
Kõige teravamalt näitavad seda Venemaa läinudaastase USA presidendivalimistesse sekkumise tagajärjed. Jätame kõrvale selle, kas see oli määrav ja kas selle tegelik eesmärk oli aidata kaasa härra Trumpi valituks osutumisele (minu hinnangul on tõenäolisem, et plaan oli kahjustada Hillary Clintonit ning külvata lahkhelisid ja vimma). Tulemuseks on armutu rambivalgus härra Trumpi Venemaa-poliitikal.
Kui ta püüab teha järeleandmisi, näiteks tagastada venelastele kaks luurebaasidena kasutatud elamukompleksi – tabavad teda raevukad rünnakud. Kui ta alustab kas või arglikke diplomaatilisi läbirääkimisi, peavad liitlased seda reetmiseks. Kui ta ei tee mitte midagi, õõnestab ta väidet endast kui tehingusobitajast. Kõige tõenäolisemalt saabub ta kohtumisele groteskselt ettevalmistamata ning selle tulemused on ennustatavalt kaootilised.
Trumpi välispoliitilisi piinu võib olla lõbus vaadata, ent praktikas ei ole neist Kremlile palju kasu. USA nõrkus on tõepoolest tekitanud vaakumeid – Lähis-Idas, Ida-Aasias, Ladina-Ameerikas ja Aafrikas. Seni on peamine järeldus see, et need ei ole võimalused, mida Venemaa saaks ära kasutada.
Trumpi-Putini kohtumine möödub kõrgendatud tähelepanu all ja see pakub kahtlemata ohtralt ainest meelelahutuslikeks reportaažideks (Kuidas nad kätlemisega hakkama saavad? Kas härra Trump säutsub kohtumiselt reaalajas?). Kui šõuelemendid kõrvale jätta, püüavad mõlemad liidrid toime tulla oma vigade tagajärgedega, mis piiravad nende käitumist.
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.
EDWARD LUCAS
Kolumnis esitatavad arvamused, hinnangud ja vaated ei esinda selle vahendaja uudisteagentuuri BNS seisukohti.
