Trumpi vastuoluline jutt on taotluslik, kuna tema kõige suurem eesmärk on eristuda tavalistest poliitikutest.
Donald Trumpi väljaütlemiste peale solvumisest ning nende tõlgendamisest on saanud terve uus tegevusala ja seda mitte ainult USA-s, kuna üllatuslikult on just tema toonud välis- ja julgeolekupoliitika servapidi Ühendriikide presidendivalimiste tavaliselt siseriiklike põhiteemade hulka.
Olen ise toimetajana nüüd juba mitmel korral seisnud küsimuse ees, kuidas Eesti lugejale edasi anda, mida vabariiklaste presidendikandidaat ütles ja kas see, mida ta ütles, on üldse uudisväärtuslik ja omab tegelikult tähendust, mida – konteksti arvestades – arvatakse sel olevat. Näiteks seni Eestis kõige enam kõneainet ja reaktsioone pakkunud intervjuu New York Timesile NATO teemal: selles oli ajakirjaniku suunavatel küsimustel oluliselt suurem roll, kui Trumpi poolautomaatsetel ning mitte just terviklikku mõtet moodustavate täislausetega antud vastustel. Kui lugeda USA kvaliteetlehe uudist, siis jäi üks ja selgem mulje, kui aga lugeda intervjuu stenogrammi, siis teine ja oluliselt segasem.
Oma roll on USA ajakirjanduse hoiakutel. Trump ei ole sealses peavoolumeedias soositud tegelane. Üldjoontes on Ühendriikide suurte lehtede ja telejaamade eelistus ikka kuulunud demokraatidele, seda eelkõige kultuuriliste küsimuste pinnal. Välispoliitikas on ajakirjandus tihti pigem vabariiklaste joonel olnud. Nüüd on aga igati erandliku presidendikampaania tulemusel tekkinud olukord, kus Trump pole meedia peavoolu suhtes mitte ainult sisepoliitiliselt soovimatu, vaid ka tema isolatsionistlik välispoliitiline joon pälvib palju kriitikat. Ajakirjanike küsimused on ründavad, Trumpi segased avaldused ja vastused saavad enamasti vähe armu.
Siinkohal peab kirjeldama, kuidas Trump räägib. See on tihti olulisem, kui see, millest ta räägib.
Esiteks, nagu palju märgitud, on tema esinemiste keel väga lihtne, koosnedes lühikestest, tihti väljajättelistest lausetest, mis meenutavad lapse hüüatusi. Ta kasutab isegi teiste USA poliitikutega võrreldes väga lihtsaid sõnu. Hea on “nii hea”, suur on “nii suur”, halb on “nii halb” ja nii edasi. Esmapilgul võib tunduda, et selline kõneviis peaks ajakirjanike töö lihtsaks tegema ja vältima kahetimõistetavust ja tõlgendamisraskusi, kuid poliitilised teemad on sageli keerulisemad ning nüansirikkamad, kui skaalad hea-halb ja meie-nemad väljendada võimaldavad.
Teiseks, ja sellest on palju vähem juttu olnud, räägib Trump enamasti ettevalmistuseta või vähemalt jätab sellise mulje. Ta improviseerib, annab vastuseid nagu “me vaatame seda asja”, “ma tegelen sellega”, “see saab olema nii vägev”, “ärge muretsege, ma lahendan selle hästi”. Siit võib soovi korral välja lugeda mida iganes, sealhulgas ebapädevust, vähest huvi millegi vastu või vastupidi – väga kindlaid plaane. Ajakirjanikud ja valijad ei ole harjunud, et poliitik nii kõneleb.
Selles asi ongi. Trump on protestikandidaat, kelle suurim eesmärk on mitte näida harjumuspärase karjääripoliitikuga, kelle tunnuseks on lihvitud ja ettevalmistatud sõnumid, jutupunktid ning vastukäivate ütluste vältimine.
Trump võib öelda hommikul samas asjas üht ja õhtul rahulikult teist. Tavalisele poliitikule oleks see problemaatiline, kuid Trumpi jaoks on tegemist kuvandi olulise osaga. Ta käitub nii, et tavaline valija suudaks temaga samastuda – võib valjusti mõelda, anda lihtsustatud kiuslikke vastuseid, solvata konkurente ja ajakirjanikke, norida tüli ning mõelda korduvalt ümber. Me ju ise ka teeme igapäevases suhtlemises vahel nii või vähemalt tahaksime teha.
Trumpi esinemiste ja intervjuude ettevalmistamatus on seega eesmärgipärane ja taotluslik.
Ka Eestist on võimalik vastavaid näiteid leida. Kohe tuleb meelde Indrek Tarand, keda rahvas on kaks korda väga suure häältearvuga europarlamenti valinud. Tarandil puudub programm, kui selleks mitte lugeda erakondade ja teiste poliitikute valimatut halvustamist. Tal ei ole kindlaid teemasid, mida oma valijate huvides arendada. Tema seisukohad võivad muutuda. Keegi teine ei saaks hakkama Keskerakonna usutava kritiseerimisega ning samas selle erakonna presidendikandidaadiks olemisega. Ka Tarand, sarnaselt Trumpiga, on nagu kallite kristallnõudega samale riiulile asetatud haamer, mille valija hea meelega kätte võtab, et nõud puruks lüüa ja nii oma frustratsioon välja elada.
Kui Trump USA presidendiks saab, siis ta tõenäoliselt stiili ei muuda. Tegude osas on raske midagi ennustada, kuid me kõik, ka väljaspool USA-d, peaksime õppima Trumpi jutus olulist ja vormilist eristama.
ANVAR SAMOST
