Vaatasin, kuidas usalased endale uue presidendi said. Sõrmed püsti, nägus noorik kõrval, pidu taevani. Pärast läksin naabrimehe juurde ja küsisin, kas tema nägi-kuulis sama asja.
Piduväljak oli korraga rahvast täis ja tühi, vana president Obama oli korraga erakordselt karismaatiline ja nõrga iseloomuga, uus president Trump korraga tugev juht ja kontrollimatu lobasuu. Jah, naabrimees koges sama ja mina olin endiselt mõistuse juures. Ometi jäime teineteisele nõutult otsa vaatama.
Kui järele mõelda, algas asi siis, kui me talumees Antoga Kevadtormil öövahis olime. Anto oskab keeli ja võib igast asjast diiselmootori teha. Mulle tegi Facebooki konto. Mina aga olen kollektsionäär ja hakkasin endale sinna sõpru korjama. Igasugu sulelisi ja natuke karvaseid ka, lõpuks sain korraliku küla jagu rahvast kokku.
Nüüd oli maailm korraga kassipilte ja koogiretsepte täis. Kõik kiitsid kõiki ja naeratasid ja elu oli lill. Kes pakkus disainmööblit, kes vahuveini ja päikeseloojangute pildid võtsid lausa õhkama.
Siis aga hakati äkitsi kõige vastu olema. Pagulasmasside vastu ja homode vastu ja Rail Balticu vastu ja karusnahkade vastu ja tsirkuse vastu ja lihasöömise vastu, GMO vastu, vakstsineerimise vastu, metsaraiumise vastu, pearättide vastu, islami vastu, viinareklaamide vastu ja euroliidu vastu. Kaks usalasest sõpra võtsid sõna: üks neist oli kogu hingest Obama vastu ja teine Trumpi vastu. Ja selle vastu oldi kindlasti, kui sa kellegi või millegi vastu ei olnud.
Seejärel asutas igaüks, kes millegi vastu oli, endale ajalehe. Seal ajalehes rääkis ta uhh-uudiseid ohh-objektiivselt ning kõik, kes seda ei uskunud, olid peavoolu poolt hullutatud, reeturid, kaasajooksikud ning sabassörkijad. Kindlatest allikatest teati, et maakera on tegelikult maaplate, pesupulber ravib kõiki haigusi ning kui kruusile näpuga viiulivõti peale teha, saab sealt tasuta õlut.
Kui ma vastuolijate vastuolude vastu vaidlesin, ütlesid mitu karvasemat sõpra, et ma olen ajupestud ning kui meelt ei paranda, ongi viimnepäev käes.
Hakkasin kahtlema, et äkki ongi nii kehvad lood veel kehtiva maailmakorraga? Äkki õpetaja Reet õpetas mulle esimeses klassis tähestiku valesti selgeks? Dotsent Jaaniga katsetasime küll mu viimases koolis, kuidas sõnnikust saaks saia teha, aga saia omahind sai liiga kõrge ning äriplaani sellest ei saanud. Ja kui äriplaani ei saanud, küllap siis olid need vahepealsed koolid ka ilmaasjata ning kõik tulebki uuesti teha, kui tahad kuidagiviisi veel järje peale saada.
Muremõtetes istusin bussi ja sõitsin Tardo liina. Kõndisin sinna ja tänna ning püüdsin ära arvata, kui suur osa kaaskodanikest on koos minuga ajupestud. Kõnnivad ringi peavoolus, es tunne omma õnnetust, es hooli nad sest midägit. Jõudsin saarekesele, kus kunagi troonis onu Lenin, praegu aga seisavad kaks kahurit torud taeva poole. Küllaltki sobiv koht meeleparanduseks. Seisin ülekäiguraja alguses ja valgusfoorile lõi parajasti punase ette. “Lõpp peavoolule! ” otsustasin meelekindlalt ning astusin hoogsalt vöötrajale. Kostis kiiksatusi, matsatusi, tuled vilkusid, keegi daam aimas järele jaama saabuvat vedurit. Tegin rida vaatlushüppeid nagu antiloop põlema süüdatud savannis, aga jõudsin lõpuks siiski elusalt teisele poole tänavat. Imeline pääsemine.
Mul haavad paranend, mul tiigri süda sees. Sinikaid masseerides oli mul pikalt aega asjade üle mõlgutada. Tähed sain kunagi vist ikka õigesti selgeks ja seda enne, kui õpetaja Reet komade juurde asus. Veel varem õpetas armas vanaema vähemalt kahte asja. Esimene oli “ära tee teisele seda, mida sa endale ei taha” ja teine “olen homme parem, kui olin eile”.
Mõlemad kehtivad sõltumata peavooludest ja alternatiividest ja oma peaga mõtlemine ammugi. Lõpuks tagasi küsimuse juurde, kas uuemas kaardimängus peaks tihisid võtma trumbiga või trumbita. Siin ma nii selget vastust ei leidnud, mõttetöö jätkub. Igaks juhuks kasvatasin endale pika blondi tuka. Ja ühe lause õppisin nii pähe, et võin seda ka une pealt ütelda: “Lets meik Vooremaa kreit ägenn!”
JAANUS JÄRS
