Hiljuti Pala valla aukodaniku tiitli pälvinud endine õpetaja Silvia Huononen tantsiks kohalikus memmede rühmas ehk praegugi, kui temaga kolme aasta eest õnnetust poleks juhtunud.
Nimelt libises naine jõululaupäeval oma koduukse ees jäisel teel ja kukkus nii õnnetult, et murdis kahelt poolt vaagnaluu. Ta kannatas vapralt valu ja ei saanud õieti istuda ega astuda, kuid kohalik tohter ja ka kohal käinud kiirabiarst ütlesid, et see tuleb põrutusest ja valu läheb üle.
42 päeva pidas vapper naine vastu, siis kutsus minia Jõgevalt kohale ja sõitis temaga maakonnakeskusse tohtri juurde. Röntgenipilt näitas, et luu ongi katki. Loomulikult pidi ta siis mõnda aega poja pere juures elama, sest poleks iseseisvalt hakkama saanud.
“Eks see kukkumine põntsu panigi,” nentis tragi naine. Rahvatantsurühmas tantsis ta juba aastaid, Assikvere-aegadest peale. Pensionile jäänuna hakkas ta tantsima Pala rühmas “Siisik” . Pärast seda, kui rühma juhendaja Laine Raja tervislikel põhjustel juhendamisest loobus, tuli Silvial see töö enda peale võtta. Rahvatantsu ta õppinud ei ole, aga Ullo Toomi rahvatantsuraamatu abiga sai hakkama. Ta on ise endale ka rahvariided teinud.
Seiklusterohke teekond Peipsi äärde
Silvia Huononen on pärit põhjarannikult, Kunda linnast. Palale sattus ta juhuse tahtel pärast kooli lõpetamist 1951. aastal. Tööle minnes oli tal valida Jõgeva, Kallaste ja Tartu rajooni vahel. Nii asusidki nad koos sõbratariga Kallaste poole teele. Tüdrukud vaatasid kaardi pealt järele, et sinna saab läbi Mustvee. Nad ei tulnud selle pealegi, et tuleks sõita Tapale, sealt Tartusse ning siis Kallastele. Rakverest läks tol ajal kitsarööpmeline raudtee läbi metsade otse Mustveesse ja nii tulevased õpetajad sealtkaudu Kallastele jõuda proovisidki. “Istusime vaguni ukse peal ja kõlgutasime jalgu, rong sõitis siis aeglaselt ja peatus igas teivasjaamas,” meenutas Silvia.
Kohale jõudnud neidudele selgus, et Mustveest ei lähe Kallastele ühtegi sõidukit, sest Omedu sild oli sõja ajal purustatud. Omedu jõest sai üle ainult parvega, st jalgsi või hobusega. Tüdrukud hakkasid jalgsi astuma, autosid ju sel ajal peaaegu ei sõitnudki.
“Minu kingad olid veel üsna mugavad, kuid mu sõbranna Valve võttis kingad näppu ja astus paljajalu Omedu poole. Peipsi oli lähedal, kui väga valus oli, siis leotasime oma jalgu järves, see leevendas veidi,” jutustas Silvia.
Omedus oli parv teisel pool jõge ja parvemehed võtsid viina. Neil polnud sellest sooja ega külma, et neiud üle pääseda tahtsid. Rändurid istusid ja ootasid tükk aega.
Omedult mindi jalgsi Kallastele. Seal selgus, et haridusosakond on üle viidud Alatskivile. “Seejärel kõndisime sinna. Kohale jõudsime tööpäeva lõpus, majas oli ainult koristaja. Tema leidis, et meil tuleb hommikuni oodata. Võõrastemaja Alatskivil polnud ja koristaja juhatas meid ühte kabinetti, kus oli kaks diivanit. Seal magasimegi öö,” meenutas Silvia.
Assikvere kooli viimane õpetaja
Hommikul anti neile valida koolide vahel, kuhu tööle minna. “Algul ma soovisin tööle minna Ranna kooli, mis oli samuti Peipsi järve kaldal ja kaunis paigas,” rääkis Huononen. Haridusosakonnast aga soovitati talle Assikvere kooli, sest seal oli kogemustega pedagoog Arnold Tõrva, kes oskas noort õpetajat suunata ja aidata.
Silvia Huononeni sõbratar Valve aga sai Pala kooli pioneerijuhi koha. “Tulime Alatskivilt koos Palale, tema läks sinna tööle, mina vantsisin edasi Assikverre,” rääkis naine.
Nii saigi Silviast Assikvere elanik, sealses koolis töötas ta 18 aastat, kuni kool kinni pandi — ta oligi selle kooli viimane õpetaja. Viimased kaks aastat tuli töötada nelja klassiga üksi, sest teise õpetaja koht kaotati ära — õpilaste arv muudkui kahanes.
“See oli väga raske. Sügiseti läksin hommikul pimedas kooli ja õhtul pimedas tulin. Päevavalges ma õieti välja ei saanudki,” rääkis ta.
Assikvere kultuurimajas oli gaasilamp, see oli omal ajal väga korralik valgusallikas ja toodi pidude ajaks koolimajja. Ülejäänud elu käis algul, nagu ikka tol ajal, petrooleumilambi valgusel.
Koolimaja laguneb
Nüüd on Assikvere koolimaja lagunemas. “Sellest on väga kahju, et hoonele rakendust ei leita,” tõdes õpetaja. Talle meeldib Assikvere just ilusa looduse poolest. Varem oli koolimaja ümbrus alati kenasti korras ja hoolitsetud, palju oli lilli ja hekke. Õpilased hooldasid nii koolimaja ümbrust kui ka pisikest kooliaeda.
“Käisime lastega ka ravimtaimi korjamas, koolile pandi tol ajal selline kohustus,” rääkis ta.
Assikvere koolis oli parimatel päevadel üle 60 lapse. 1766. aastal asutatud kool pandi kinni 1968. aastal, pärast seda sai Silvia Huononenist Pala kooli õpetaja.
1990. aastate algul avati paljudes kohtades väikesed maakoolid uuesti, kuid Assikveres polnud sellel enam mõtet, sest lapsi lihtsalt polnud. Veidi parem saatus oli Ranna koolil, nemad töötasid siis veel mõnda aega.
Abikaasa pärit Karjalast
Noor õpetaja sai algul Assikverre toa. Kui ta abiellus, elasid noored algul mõnda aega mehe vanemate juures. “Minu abikaasa oli pärit Karjala sõjapõgenike perest. Oleme paar korda hiljem ka seal käinud. Nüüd on tema koduküla uuesti üles ehitatud,” rääkis naine.
Paraku ei näinud mees enam oma ülesehitatud koduküla, sest lahkus enne meie hulgast.
Pärast Assikvere kooli sulgemist oodati Silvia Huononeni Pala kooli algklasside õpetajaks. Algul tuli tal Assikverest Palale tööle käia, sest korterit polnud. Seda maja, kus ta praegu elab, alles ehitati.
Maja valmis 1968. aastal, seitse õpetajat kolis sisse juba 1. septembriks, kuid Huononenide korter oli veel ehitajate valduses. “Mina käisin ikka Assikverest, bussid sõitsid siis päris tihti,” meenutas Silvia.
Lõpuks kolis ka nende pere sisse. Silvia Huononenil on kaks poega, üks töötab praegu Soomes, teine elab Tallinnas.
Silvia sugulased on Lääne-Virumaal. Talle meeldib väga Pala kandi kaunis loodus ja küllap ta sellepärast siia elama jäigi.
Silvia Huononeni elukäik
*Sündis 1931. aastal Kundas
*Tuli pärast keskkooli lõpetamist 1951. aastal Assikverre õpetajaks
*Töötas Assikveres 1968. aastani, mil sealne kool kinni pandi
*1968. aasta sügisest Pala koolis algklasside õpetaja
*1968. aasta sügisel kolis pere Palale
*Abikaasa oli pärit Karjala sõjapõgenike perest
*Töötas majandis
*Perre sündis kaks poega
*Praegu töötab üks poeg Tallinnas, teine Soomes
*Enamik lähedasi elab Lääne-Virumaal
*Kaasa löönud mitmes rahvatantsurühmas, neist üht ka juhendanud
*õmmelnud endale ise rahvariided
*Palale jäi kauni looduse pärast
i
HELVE LAASIK
