Kui Juulamõisa kohvik paari aasta eest uksed külastajatele lahti tegi, kinnitasid selle omanikud Kalvo ja Eneli Kaasik, et tegemist pole pelgalt söögikohaga, vaid majast saab ka MTÜ Loomemõis pesa, kus saadakse nõu pidamiseks kokku, vaadatakse uusi filme ja mis ehk kõige olulisem – tähistatakse rahvakalendri tähtpäevi.
Veebruari esimesel pühapäeval olidki kõik huvilised seal taas teretulnud, et küünlapäeva pidada, peakorraldajateks Reet Hiiemäe ja Eneli Kaasik.
Päevakohase tegutsemise poolest oli nii-öelda monopol Hiiemäede pere käes. Sellal, kui kirjandusmuuseumi folklooriosakonna teadur Reet meisterdamishuvilistega küünlaid valas ja rütmipille ehk minijaurameid valmistas, võtsid tema elukaaslane Andrus Tins ja õde Mari Hiiemäe viisi üles.
Nähti isegi päikesekiirt
Duo kannab nime Rabaööbikud ning nende repertuaar koosneb omaloomingust ja rahvalaulutöötlustest. Värsked jauramiomanikud olid usinad kaasa lööma.
Omapärase helikeelega kontserdi lõpus teatas Mari, et tegemist oli nende esimese avaliku esinemisega. Loodetavasti ei jää see viimaseks, sest nagu kinnitasid kuulajad, on see muusika tõesti väga teistmoodi, eriti kui pidada silmas iidvanu laule, mida rahvaluulekogujatel salvestada on õnnestunud.
Küünlapäeva kombestikust ja ilmamärkidest rääkides tuli Reet Hiiemäel nentida, et ilmaga seonduv kipub tänavu huumorinoote võtma. Räästad tilguvad meil ju kuude kaupa. Kanad ja isegi härjad saavad juua pidevalt kõikjalt ning kõrte ümber pole sentimeetritki lund, mida päike küünlapäevast saati vähehaaval sulatada võiks.
Küll on võimalik järgida söömistavasid, nii et kes taimetoitlaseks hakanud pole, võis rahumeeli seaküljest tähtpäevarooga valmistada ja seejuures meeles pidada, et vastlapäeval võivad perenaisel varuks olla vaid seajalad. Loomulikult ei tohi unustada, et tegemist on eelkõige naiste pühaga ja punane jook, olgu kraadiga või ilma, tagab terveks aastaks hea tervise ja jumeka pale.
Tulepidu õnnestus ikkagi
Tänavusel küünlapäevalgi ei jäänud mõistliku ilmaga suve lubav päikesekiir terasel vaatlejal märkamata, kuid samas kastis taevataat kohviku kõrvale püstitatud ja põletamiseks mõeldud skulptuure tundide kaupa kohe erilise hoolega. Paratamatult tekkis kahtlus, kas need ikka tuld võtavad
Kui mõnel aastal on skulptuurid olnud põhust põimitud, siis seekord olid need puust ehitatud. Ilmselgelt tunnevad kujude autorid Reet ja Andrus asja ning on aastatega kogemusi omandanud, seega nemad tulepeo õnnestumises ei kahelnud.
„Pole ükski aasta põlemata jäänud, ei jää seekord ka,“ kinnitas Reet. Tal oligi õigus.
MTÜ Loomemõis on tänulik Eesti kultuurkapitali Tartumaa ekspertgrupile, kes rahvapärimuse kestma jäämist toetavale ettevõtmisele omalt pool õla alla pani.
KAIE NÕLVAK
