Tõuaretuse tulemusena on Eesti lehmad jõudnud tänavu juba kahel korral läbi aegade suurima, üle 19 000-kilogrammise piimatoodanguni, 2013. aasta keskmine piimatoodang oli 8416 kg ja 10 aastat tagasi oli see 5693 kg.
Iga aretatava loomaliigi puhul on eesmärgid, kuhu tahetakse aretustööga jõuda. Kui piimaveiste aretuses on tähtsal kohal piimatoodang, siis lihaveistel kehamassi ööpäevane massi-iive.
Eestis on ka selliseid tõuge, kelle populatsiooni säilimine on ohus. Ohustatud tõugudeks on meil eesti maatõugu veis ja eesti vutt. Hetkel toetatakse eesti maatõugu veise, eesti hobuse, tori hobuse ja eesti raskeveohobuse säilitamist loomapidamise toetusega. Plaanis on hakata toetama ka eesti vutti, kuna see on ainus Eestis aretatud linnutõug.
Jõudluskontrolli keskuse andmetel oli jõudluskontrollialuste lehmade 2013. aasta keskmine piimatoodang 8416 kg. Võrreldes 2012. aastaga on see suurenenud 357 kg. Eesti holsteini tõu keskmine piimatoodang oli 8611 kg ja eesti punasel tõul 7820 kg. Eesti maatõu keskmine piimatoodang oli 4697 kg.
Lihaveiste jõudluskontrollis oli 1. jaanuari seisuga 373 karja 27299 veisega. Eelmise aasta algusega võrreldes on jõudluskontrollis olevate lihaveiste arv suurenenud 3792 võrra. Kõige rohkem on jõudluskontrollis aberdiin-anguse tõugu (6931), seejärel limusiini (6289) ja herefordi (4924) tõugu lihaveiseid. Arvuliselt on suurenenud kõige enam aberdiin-anguse tõugu veiste arv – 1170 võrra.
Lihaveiste puhul parandatakse aretusega peamiselt sigivus- ja emaomadusi (viljakus, emasloomade poegimiskindlus, piimatoodang), noorveiste juurdekasvu ja söödakasutusvõimet ning nuuma- ja lihaomadusi.
Sigade jõudluskontrollis oli 01. jaanuari seisuga 32 seafarmi ja 14 758 siga. Lisaks farmidele on jõudluskontrollis Eesti Tõusigade Aretusühistu seemendusjaam 53 kuldiga. (allikas: JKK)
Sigade aretusväärtuste esmakordne geneetiline hindamine toimus 1999. aastal. Eesti maatõugu ja eesti suurt valget tõugu sigade ning nendevaheliste ristandite jõudluse hindamisel on hinnatavateks tunnusteks seljapeki paksus, lihassilma läbimõõt, ööpäevane massi-iive ning viljakuse aretusväärtuse hindamisel elusalt sündinud põrsaste arv pesakonnas. (allikas: ETLL)
Väga oluline on aretustöös järjepidevus, mistõttu on tegevuse lahutamatuks osaks jõudlusandmete kogumine ja aretuseks sobivate loomade tõuraamatutesse või aretusregistritesse kandmine (esimene tõuraamat võeti Eestis kasutusele juba 1885. aastal). Kuna need tegevused nõuavad kulutusi, makstakse Eestis tegutsevatele aretusorganisatsioonidele aretustoetust, et parema geneetilise väärtusega loomad jõuaksid Eesti põllumajandussektorisse.
See kirjatükk ilmus ka Maablogis
i
MOONIKA KAERAMAA, põllumajandusministeeriumi loomakaitse ja põllumajandusloomade aretuse büroo peaspetsialist
