Kas mäletate seda tuntud anekdooti eestlasest, kes loomaaias elevanti vaatab? Nimelt pidi meil seejuures olema vaid üks mure – mine sa tea, mis mulje me elevandile endast jätame?
See lugu meenus mulle nädalapäevad tagasi, kui sai avalikuks maailma majanduslikult arenenud riikide ühenduse raport Eesti kohta. Hinnang Eesti sotsiaalpoliitikale on seal toodud võrdluses ühenduse riikidega ja on lühidalt kokku võttes järgmine: me kulutame sotsiaalpoliitikale siin toodetud rikkusest liiga vähe ning seda vähestki ei kasuta kõige mõistlikumal moel.
Valitsus leidis minister Pevkuri suu läbi, et “elevandi arvamust eestlasest tuleb uurida”. Selle loo autoril tuli aga paljudele küsijatele selgitada, miks maailma arenenud riikide ühenduse ettepanekud ja sotsiaaldemokraatide mitmed eelnõud vaat et sõna-sõnalt kokku langevad.
Oleme veendunud – kui ühiskond inimestesse ei panusta, siis ta rikkaks ei saa. Hea küll, ehk paar tegelast saavadki, aga mis meil, ülejäänutel, sellest kasu on?
Eestis näib suur osa inimesi uskuvat Ansipit, et ennem tuleb igal juhul rikkaks saada, sest alles siis on, mida jagada. Ja teine pea sama suur osa toetab Savisaart, kes lubab jagada ka seda rikkust, mida kunagi ei toodeta. Arenenud majandusega riigid lähtuvad aga tõsiasjast, et toodetud rikkus peab jõudma inimesteni. Ja kui see nii ei ole, siis areng peatub.
Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) ütleb Eestile, et töötuskindlustuselt abi saavate inimeste ring on liiga piiratud ja töötutele riigi poolt makstav toetus liiga madal. Väga õige! Küsimus on ju selles, et paljud majanduslanguse ajal kaduma läinud töökohad ei tule enam kunagi tagasi. Järelikult pole neis ametites töötanud inimestel oma oskuste ja teadmistega midagi peale hakata ja nad on sunnitud õppima uue ameti.
On naiivne loota, et inimene õpib uue ameti, kui talle pole kindlustatud elementaarne toimetulek. Arenenud riigid vaatavadki töötutele tehtavaid kulutusi kui tulevikku suunatud ning tööjõule uute oskuste ja teadmiste omandamiseks vajalikku investeeringut. Kindlasti tuleks Eestis seetõttu teha vähemalt kolm sammu.
Lisaks koondatutele ja tähtajalise töö lõppemise tõttu tööta jäänutele peaksid töötuskindlustusest abi saama ka need, kes sunnitakse töölt lahkuma muude paragrahvide alusel. Kuna koondamishüvised seaduses vähenesid, peaksid kokkulepitult tõusma ka töötuskindlustusest saadavad hüvitised 70 protsendini ja hiljem 50protsendini saadud palgast. Neile töötutele, kes pole jõudnud töötuskindlustusse raha koguda, peaks riik maksma töötu abiraha poole alampalga suuruses.
Ka teine OECD tähelepanek meie sotsiaalsüsteemi kohta on väga õige – neidki väheseid vahendeid sotsiaalpoliitikale ei kasuta Eesti kõige mõistlikumal moel. Siin on küsimus ühemõtteliselt vanemahüvitise laes.
OECD lähtub selgest loogikast, et igal sotsiaalpoliitikale suunatud kroonil peab olema ka eesmärk. Vanemahüvitise mõte on vältida olukorda, kus sissetulekute suure languse tõttu peredes lapsi ei sünni või lastesaamist lükatakse edasi. Kui vanemahüvitise lagi oleks meil näiteks kaks Eesti keskmist palka ehk 24 000 krooni, kas siis tõesti oleks neis peredes laste saamine probleem?
Lae langetamisest kokku hoitud miljonid võiksid aga minna tõesti neisse lastega peredesse, kus on rahalisi raskusi, ehk lastetoetuste tõusuks.
Arenenud riigid oskavad probleemidele sisuliselt läheneda. Aeg oleks ka meil sinnamaani jõuda.
iii
EIKI NESTOR, Riigikogu liige, sotsiaaldemokraat
