9. detsembril möödus 110 aastat teeneka kirikutegelase Jaan Muru sünnist. Seda tähtpäeva oli põhjust meeles pidada õige mitmel kogudusel, keda ta oma elu jooksul jõudis teenida, sealhulgas Kursi ja Torma kogudusel. Tema kirjanduslik pärand on tuntud veelgi laiemalt.
Pärit oli Jaan Muru Tartumaalt Haaslava vallast Kurista mõisa kupja perest. 1922. aastal lõpetas ta Tartu Hugo Treffneri Gümnaasiumi. 1923-1928 õppis Tartu Ülikooli usuteaduskonnas, valmistudes kirikuõpetaja ametiks. 1929. aastal ordineeritigi ta Kursi koguduse õpetajaks.
1931. aastal abiellus Jaan Muru Mustveest pärit Lydia Jõgiga ja 1934. aastal sündis perre tütar Reet. Jaan Muru oli mitte ainult hea õpetaja, vaid ka tubli põllumees. Kursi koguduses mäletatakse senini, kuidas ta noore mehena hobusega põldu kündis. Kirikumõisa talus arendati hobuse- ja karjakasvatust. Silma paistis suur marja- ja viljapuuaed.
1939. aastal tunnustas peapiiskop Jaan Muru tööd kuldristi annetamisega.
Kursi kirikuõpetaja ametisse jäi ta 1941. aastani. Tänu heade Tõrve-Ülejõe inimeste abile õnnestus tal ka Siberisse viimisest pääseda.
1941-1945 teenis Jaan Muru Tartu Peetri kogudust ja oli Tartu Maarja koguduse hooldajaõpetaja. Sõja ajal organiseeris perekond Muru haavatud eesti sõjameeste abistamist, kellele pakuti nii vaimset kui ka ainelist tuge. Aastatel 1946-1947 varjas Jaan Muru end selleks, et mitte repressioonide ohvriks langeda, Tartus ühe Laia tänava maja pööningul. Kahjuks leidus siiski inimene, kes ta üles andis, ning 1951. aastal ta vangistati ja viidi Kirovi oblastisse.
Varjamise ja Siberis viibimise ajaga on seotud ka üks huvitav seik Jaan Muru elus. Selleks, et oma mõttetegevus suure psüühilise pinge ja füüsilise tegevusetuse tingimustes korras hoida, hakkas kirikuõpetaja end Laia tänava pööningul varjates fileetehnikas kardinaid meisterdama, kasutades selle juures materjalina kalavõrku ja lambitahti. Lambitahi harutas ta niitideks ja põimis need võrgusilmadesse, saades nii talumaja, aeda ja kaske kujutava mustri ning kirja “Mu tervitus sul, kuldne kodukotus”. Selliseid kardinaid jõudis Jaan Muru valmistada õige mitu, sest ta jätkas sama tegevust ka Siberis. Ühe kardina kinkis tema tütar Reet Kaarupun isa palvel Eesti Rahva Muuseumile.
1955. aastal vangilaagrist naastes asus Jaan Muru Tartu Maarjamõisa haiglas puusepana tööle. Endisele ametikohale tagasi saada ei aidanud ka koguduseliikmete kogutud ja Moskvasse kõrgematele võimuorganitele saadetud toetusallkirjad.
1957. aastal sai ta siiski taas kirikuõpetajana tööle asuda ning teenis kuni 1964. aastani Paistu kogudust ja oli Kõpu koguduse hooldajaõpetaja. 1964. aastal algas tema pikk, toimekas ja mälestusväärne tööaeg Torma koguduses. Ametist lahkumise jumalateenistuse pidas Jaan Muru Torma kirikus 26. juunil 1983.
Õpetaja Jaan Muru lahkus meie hulgast 25. juulil 1987. Abikaasa Lydia oli asunud igavikuteele juba kolm aastat varem. Mõlemad on maetud Torma kalmistule.
i
Jaan Muru sulest on 1940. aastal Tartus ilmunud “Leeriõpetuse käsiraamat”. Käsikirjas on olemas “Vangi mõtted kümnest käsust” ja “Vangi mõtted Meie Isa palvest”, jutlused, luuletused ja muudki.
Tormas tähistati Jaan Muru 110. sünniaastapäeva 5. detsembril kirikus peetud mälestusjumalateenistusega. Jutluse pidas emeriitõpetaja Kalle Mesila. Tema ning Torma koguduse endine ja praegune õpetaja Illar Hallaste ja Mehis Pupart panid mälestusürituse ajaks välja Jaan Muruga seotud kirjandust, fotosid ning ka ühe tema meisterdatud kardinatest. Pärast teenistust süüdati küünlad Lydia ja Jaan Muru haual. Kahjuks ei saanud tervislikel põhjustel kohal viibida nende tütar Reet.
Kursis toimus Jaan Muru mälestusüritus novembrikuus.
i
HELMA KAEVAL
