Heiki Sildnik on juba neljandat aastat Carl Robert Jakobsoni nimelise Torma põhikooli direktor. Varem on ta töötanud Jõgeva 2. keskkoolis (ühisgümnaasiumis) vene keele õpetajana ning pikalt Jõgeva maavalitsuse haridusosakonnas, algul humanitaarainete nõuniku, hiljem selle osakonna juhatajana.
Kust Te pärit olete?
Valgast, Eesti lõunapiirilt. Nii ema kui isa on pärit Valga lähedalt, isa Pajust ja ema Hummuli kandist.
Meie perekond oli pisike, ema, isa ja mina. Isa on elektrik. Vahepeal oli energiamüügi juhataja Valgas ja siis võttis jälle lihtameti. Oli elektrik teraviljasaaduste kombinaadis. On praeguseni, ta on nüüd 83 ja toimetab ikka veel 4–5 päeva kuus seal.
Ema oli tööl valvejaoskonnas, mis oli miilitsaosakonna koosseisus. Ma pole päevagi lasteaias käinud. Ja siiani saan öelda, et oma lapsepõlve veetsin miilitsas. Käisin emaga kaasas, kui ta tööl oli. Ametilt oli ta kassapidaja-laohoidja.
Milline oli Teie kooliaeg?
Õppisin Valga 1. keskkoolis. Lõpetasin 1983. aastal selle matemaatika-füüsika eriklassi. Valgas lõpetasin lisaks keskkoolile ka muusikakooli trompeti erialal.
Eesti-Läti sõnaraamat Torma koolidirektori kabinetis on seotud Läti piiri äärest pärit olemisega?
Kui töötasin maavalitsuses, siis kingiti need raamatud koolidele, ka Torma koolile. Küll aga meelde tuletades lapsepõlve ja muusikakooli, siis käisin neli aastat Läti Valkas muusikakoolis, erialatunnid olid seal, sest Valga muusikakoolis polnud trompetiõpetajat.
Suhtlesime vene keeles, õpetaja oli lätlane, ma õpetasin talle eesti keelt ja tema mulle natuke läti keelt. 1980. aastatel sain üsna hästi ka läti keelega hakkama. Nüüd olen tõesti juba unustanud, aga mõned sõnad ja väljendid on ikka meeles.
Valgas-Valkas on piiriäärne elu sisuliselt kakskeelne ja siiani ühendab ka vene keel. Omal ajal olid Valga lähedal suured sõjaväebaasid ja palju vene keelt rääkivaid inimesi elas linnas. Vene keel sai seal suheldes mulle üsna korralikult suhu juba kooliajal. Trennis olid ka vene keelt rääkivad poisid, eks oleks eesti keeleski hakkama saanud, aga päris huvitav oli.
Meenutades oma vene keele tunde koolis, meie õpetajad rääkisid ikka tunnis rohkem vene keeles. Nad ei olnud puhtad eestlased, nende vene keel oli päris korralik ja hakkas külge ka. Keele õppimisel on oluline nii see, kuidas seda õpetatakse kui ka tahe ja vajadus!
Pärast keskkooli lõppu läksite Tartusse?
Lõpetasin reaalainete klassi, tegin kannapöörde ning läksin Tartu ülikooli vene filoloogiat õppima. Varem oli olnud plaan minna õppima tollasesse TPI-sse. Olin viiendast klassist peale teadnud, et tahan saada inseneriks. Keskkooli lõpuks tekkis tunne, et matemaatikat-füüsikat oli juba justkui ülearu saanud ja tahtsin midagi uut.
Võib-olla oli ümberotsustamise üheks ajendiks see, et minu täditütar, kes praegu õpetab Lüllemäe koolis vene ja saksa keelt, soovitas minna Tartu ülikooli vene keelt õppima, et seal on noormehi vähe. Ja tõepoolest, olin kursusel 19 neiu kõrval ainuke noormees.
Siis tuli sõjavägi vahele, Vene kroonu võttis sel ajal (1984) kõik kõrgkoolid tollases NL-s noormeestest puhtaks. Tagasi tulin 1986. aastal ja olin jälle kursuse ainuke poiss. Kursus oli nüüd juba uus.
Seltskond oli väga huvitav ja kirju. Meil oli kaks gruppi, eesti grupp ja vene grupp. Selles viimases oli üliõpilasi üle NSV Liidu. Ka Vene pealinnadest ja Ukrainast. Kui 1983 alustasin õpinguid, oli minu kursusel Jana Toom (tol ajal Tšernogorova) ja samas grupis oli ka praegune Peipsi gümnaasiumi vene keele õpetaja Natalja Rakša, rahvuselt tšetšeen.
Kas Jõgevale sattumine oli juhus?
On siis see saatus, pimedad juhused või mingid kolmandad asjad, mis meid juhivad. Aasta oli 1986, kui tulin sügisel sõjaväest ja otsustasin jätkata oma erialal õppimist. Nüüd muidugi uuel kursusel, sest need, kellega koos alustasin, olid vahepeal edasi läinud. Ja sellel uuel kursusel kohtusin oma praeguse abikaasaga. Tema oli asunud aastal 1985 õppima Tartu ülikooli vene keele ja kirjanduse erialale. Kohtusime esimest korda Tartus füüsikahoones, kus toimusid meie loengud. Elasime ühes ühiselamus, Pälsoni (praegune Pepleri) tänaval. 1989 suvel olid meie pulmad ja talve alguses sündis esimene poeg. Vähem kui aasta pärast, 1990 Jõgeval teine. Noorim laps, tütar, sündis 1998.
Mõeldes nii enda kooliaja kui praeguse aja peale tundub mulle, et vene keele õppimise vastu on eesti koolides traditsiooniliselt olnud teatud tõrge?
Alustasin tööd vene keele õpetajana Jõgeval 1990. aastal. 1991 ja 1992, murrangulisel ajal, oli koolis laste ja isegi osade vanemate poolt suhtumine, et vene keelt pole vaja, saame ilma hakkama. Kui võtsin ajalehes töökuulutused, siis paljudes tööpakkumistes oli kirjas, et vajatakse vene ja/või inglise keele oskajaid. Poliitikat ja keelt ei ole hea segi ajada.
Õpetajatööd tegite viis aastat.
Õpetajatöö sai otsa 1996. aasta alguses. Margus Oro, siis Jõgeva maavalitsuse haridusosakonna juhataja, tuli kooli ja küsis direktorilt inimest, kes oleks ka keeleinimene, tööle humanitaarainete nõunikuks. Olid läbirääkimised, aega otsustamiseks anti mulle terve nädalavahetus. 5. veebruaril, esmaspäeval oli juba esimene tööpäev Jõgeva maavalitsuse haridusosakonnas.
Ei ole vist mõtet küsida, miks.
Ega vastus ei üllata, see oli töötasu. Õpetajapalk oli tol ajal rohkem kui natuke madalam kõrgema riigiametniku omast. Minu ametnikutee lõppes
31. augustil 2017, mil maavalitsuse haridusosakond uksed kinni pani. Selle 21,5 aasta jooksul võisin oma peres jälgida, kuidas õpetaja palk jõudis järjest lähemale ametniku omale.
Maavalitsusse läksime ühel ajal, Aimar Arula (praegu Põltsamaa ÜG direktor) reaalainete nõunikuna, Kadri Peterson, kes töötas alushariduse nõunikuna, oli hiljem pikka aega haridusministeeriumis osakonnajuhataja.
Ametnikutöö algus oli mitte just hirmutav, aga natuke ärevakstegev ikkagi. Minna õpetajast ametnikuks on päris julge samm. Tänu kogenud ametnikele sain ruttu jalad alla.
Olin aasta või kaks töötanud, kui kodus tekkis vaidlus mingi haridusküsimuse üle, kui abikaasa ütles, et mida sina, ametnik, ka tead! Võib-olla hakkasin nägema natuke laiemat pilti.
Mida pidi maavalitsuse haridusosakonna humanitaarainete nõunik tegema?
Maavanema ülesanne oli riiklik järelevalve õppeasutuste tegevuse üle. Algusaastatel käisime koolides ja lasteaedades ning vaatasime hariduselu toimimist. Vanasti nimetati seda koolikatsumiseks. Teemad ulatusid juhtimisest selleni välja, kas õpilased saavad ka maitsvat toitu. Meil olid haridusministeeriumi suunised, mille järgi toimetasime. Kava järgi tuli haridusasutust kontrollida iga viie aasta tagant.
2001. aasta juunikuus sai minust haridusosakonna juhataja. Seda tööd tegin ligi 7 aastat. Aastal 2006 muutus järelevalve temaatiliseks ja maht vähenes tunduvalt. Hiljem olin ainuke, kes tegeles sellega haridusosakonna lõpuni aastal 2017.
2001. aasta juunist 2017. aasta augustini oli mul õnn, rõõm ja au olla Eesti hariduskorralduse nõukoja liige. Minister moodustas oma käskkirjaga nõuandva organina nõukoja, algul ministri juures, hiljem kantsleri juures. Igast maavalitsusest oli üks inimene, enamasti osakonnajuhataja, kes esindas oma maakonda ja viis oma maakondliku sõnumi ministrini.
Hariduskorralduse nõukoda lõpetas tegevuse, kui haridusosakondade tegevus lukku pandi. Nõukojas tegutsemine oli ääretult meeldiv kogemus. Sai käia teistes maakondades ja tutvuda nende hariduseluga ja omavahel kogemusi vahetada.
Kui maavalitsused töö lõpetasid, tulite Torma kooli direktoriks.
Kui enne oli teooria, siis nüüd on praktika. Kandideerisin ja
1. septembrist 2017 olen Carl Robert Jakobsoni nimelise Torma põhikooli direktor. Ka lasteaed, mis on koolist kaks kilomeetrit eemal, on minu juhtida.
Praegu läheb siin neljas õppeaasta. Nüüd mõistan tagantjärele koolijuhte paremini. Mõnikord näiteks lihtsalt ei jõua füüsiliselt kõiki dokumente lühikese aja jooksul korda teha. Olen sellega nüüd ise kokku puutunud.
Kuidagi on ka Jakobson mind juba ammu kõnetanud. Kui maavalitsuses töötasin, käisin siin päris mitu korda järelevalvet tegemas. Maavalitsusse tööle mineku ajal oli koolis ligi 100 õpilast rohkem kui praegu.
Mul on hea meel, et Torma kool on säilitanud oma näo ka uue valla koosseisus. Õpilaste arv on maakonna maakoolide hulgas suurim. Suurt langust pole nelja aasta jooksul olnud. Ka lasteaias on piisavalt lapsi – 4 rühma jagu, üle 60 lapse. Koolis hetkel 125 last ja kohe on tulemas kooli ühest perest veel kolm uut õpilast teisest maakonnast lausa. See on tore.
Jakobsoni vaim ikkagi hõljub siin. Tänu eelmisele direktorile on väga palju siin ära tehtud ja seda hoitud. Toomas Aavasalu oli direktor 25 aastat. Ei tea, kas mina nii kaua vastu pean, aga püüame koolielu siin Jakobsoni vaimus jätkata.
Torma üks eripära on puhkpillitraditsioon. Meil on väga tubli muusikaõpetaja, kes valdab paljusid pille ja ka puhkpille. Meil tegutsevad puhkpilliringid. Õppeaasta alguses ja lõpupeol mürtsub laval orkester.
Kas Torma põhikooli direktor mängib kohalikus puhkpilliorkestris?
See on valus küsimus. Minu käest on seda korduvalt küsitud. Juba Vene kroonu ajal muretsetud trompet seisab kapinurgas, võtan ta korra aastas välja, proovin kuidas pumbad töötavad, õlitan jälle ära ja panen ta hellalt kasti tagasi. Kunagi mängisin küll mõned aastad ka Jõgeva linna orkestris.
Nagu tervisesportlasel on kõige raskem teekond diivanilt ukseni, on minu jaoks praegu raske trompetit enam mitte kappi tagasi panna ning hakata harjutama.
Mida oskavad põhikooli lõpetanud noored pärast nelja aastat teise võõrkeele õppimist?
Nad peavad omandama teadmised riikliku õppekava ulatuses. Eks nad oskavad oma nime öelda, kui vanad nad on, kus nad elavad, millega tegelevad, kuidas keegi välja näeb, hobid – selline lihtsamat sorti vestlus. Keele puhul on praktika väga oluline, aga siinkandis ja üldse Eesti maapiirkondades ning väikelinnades, ei ole praktikat. Tänapäeva noored on ju ingliskeelsed, seda toetab sotsiaalmeedia, ja nad suhtlevad vabalt inglise keeles.
Kui siia tulin, hakkasin andma siin kohe ka vene keele tunde. Järgmiseks õppeaastaks vähendasin enda koormust sellega, et leidsin siia vene keele õpetaja. Jätsin algul endale ka veel kolm tundi. Möödunud õppeaastast pole mul neidki tunde enam, tegelen nüüd täiskohaga administreerimisega.
Kuidas neid õpilasi ometi innustatakse?
Õpilase töötasu on ju hinne, aga see on lihtsalt üks number. Hiljem, kui on kool lõpetatud, oskab võib-olla mõni kolmeline hulga paremini kui mõni viieline. Kuidas innustada – õpilase töö ja vaev tasustatakse küll hindega, ega see ei ole ainult keele puhul, vaid ka teiste ainetega nii, et õpetaja peab oma ainet eluga siduma. Ja tooma palju näiteid, miks me seda õpime ja kus meil seda vaja läheb. Kui õpetaja suudab selle õpilaseni viia, tuleb sealt ka motivatsioon. On ka neid õpilasi, kes kuulutavad, et seda või teist pole mul vaja. Peame valmistama õpilast ette tulevaseks eluks ja võimalikult mitmekülgselt. Just selles mõttes, et tuleb erinevaid võimalusi pakkuda, ka keeleõppes. Tuleb õpilaseni viia teadmine, miks ta õpib ja kus tal seda vaja võiks minna.
Kui õpetaja saab selle koolis paika panna, siis on asjad korras. Eks ta just vene keele juures raskem ole.
Kui vaatan ringi sotsiaalmeedias, tekib mul vahepeal inimeste pärast tõsine mure.
Eks tuleb valikuid teha ja kool on koht, kus peab ka seda õppima. Kool, just õpetajad, peavad olema see filter, kes peaks aitama õpilasel selgusele jõuda, mida üks või teine asi tähendab ja miks ühte või teist asja öeldakse või tehakse. See on oluline. Kui midagi loen või näen, on mu lemmikküsimus miks – miks me midagi näeme, või miks mingisugused asjad toimuvad.
Meie kooli nimismees on öelnud, et „Eluga peab kool ikka ühendatud jääma ja üksi elule peab ta kasvatama.“ Oleme püüdnud sellest Jakobsoni mõttest lähtuda. Minu meelest on see väga aktuaalne. Kool on pisikene ühiskond, kus toimuvad samad asjad, mis mujalgi, ainult et vähendatud kujul ja peab aitama õpilasel selgusele jõuda, miks üks või teine asi on, miks ja kuidas ta toimib, et tal oleks lihtsam edaspidises elus orienteeruda.
Kool peab selgitama, et kõik algab inimesest endast ja sellest, et inimene peab kõigepealt iseendast lugu pidama. Siis saavad ka teised sinust lugu pidada.
Kuidas peaks omavahel läbi saama kohalik omavalitsus ja haridusasutused?
Olen osalenud valla valdkondlike arengukavade aruteludel – mullu hariduse valdkondlik arengukava ja nüüd sel aastal noorsootöö, tervise-edenduse ja spordi arengukavad. Seal oli päris huvitav vestlus, kahjuks oli väga vähe osavõtjaid.
Otsused on ju lõppude lõpuks poliitilised. Valdkonnas tegutsejad ei saa lootma jääda sellele, et las poliitikud otsustavad. Nad otsustavad nagunii, aga kui meie sisendit ei anna, siis ei saa ka pärast nuriseda, et halvasti otsustasid.
Arengukava on ikka mõeldud selleks, et selle järgi käituda. Küsimus on, et kelle jaoks me seda teeme. Teeme seda endi jaoks, et meil endil oleks parem. Loomulikult, poliitikud tahavad ka, et rahval on parem. Mismoodi seda teha, loomulikult võimalikult parimal moel, ja loomulikult võimalikult kokkuhoidlikult. Ega see ju väga vale ka ei ole.
Aga me peaks olema võimelised need kavad ellu ka viima. Kui me ei kavatse neid ellu viia, miks me neid siis teeme?!
Jah, ma olen nõus, et raha tuleb kokku hoida, aga kus – selles on küsimus. KOV-i ja haridusasutuste vahel peab olema dialoog. Eks koolivõrk tuleb nagunii vallas üle vaadata.
Naabervaldades sel teemal juba „sõjad“ käivad, kas nüüd on Jõgeva valla kord?
Riik on välja öelnud oma suhtumise, algkool peaks olema võimalikult kodu lähedal, kaks esimest kooliastet siis. Kas ta on 1-klassiline, 4- või 6-klassiline. 9-klassiline võib juba olla kaugemal, rääkimata gümnaasiumist. See on jällegi poliitiline tahe. Kes teab kõige paremini, mis õpilasele vaja on – misasi on see hea haridus? Selle küsimusega olen juba maavalitsuses töötades palju kokku puutunud. Ja ka siin on küsimused: miks, kelle jaoks, kas me saame seda ellu viia. Mis siin salata, kui ema-isa lähevad kaugemale tööle, võtavad nad oma lapse ka kaasa ja panevad ta suuremasse kooli, mitte sinna kodu lähedale väikesesse. Kindlasti tuleb koolivõrk kriitilise pilguga üle vaadata. Kui vald otsustab, et kusagil peab kool olema, ja riigi rahast ei jätku, siis peab omavalitsus ise selle osa juurde panema. Hea haridus minu arvates on see, kui õpilane saab edaspidi elus hakkama.
Aga mis teeb ühest koolist hea kooli. See on meeskond, õpetajad, õpilased, vanemad – kogukond. Kui kogukond on ühtne ja toimetab ilusti, siis tuleb ka omavalitsus niipalju vastu kui võimalik.
Eks iga vald püüab ikka enda eest seista, aga maakondlikku tunnetust on peale haldusreformi meil väheks jäänud. Ja sellest tunnevad puudust paljud, oma valla tunnetus on teine asi.
Mis on Torma kooli tugevused?
Torma kooli juures on võimalus tegeleda huvitegevusega. On palju huvitegevuse võimalusi. Torma muusika ja puhkpillitraditsioonid, meie korvpall ja võrkpall on pikkade traditsioonidega ja väga edukad. Tänu riigipoolsele täiendavale rahastamisele huvihariduse osas oleme jõudnud niikaugele, et meil on lisaks seitse huviringi KOV poolt rahastatavatele ringidele. Näitering, rahvatants, robootikaringid, Unicorn Squad – tütarlaste tehnoloogiaring, veel on kunstiring, korvpall ja jalgpall. Vahepeal on tunne, et õpilased tõmbavad end vaat et lõhki. Nad on rahul ja loodan, et riigi poolne täiendav rahastamine jätkub.
Valikaine on Torma koolis informaatika. Alates 1. klassist 9. klassini välja. Informaatikõpetaja on ühtlasi haridustehnoloog. Üheks tugevuseks on meil head õpetajad. Alusharidus on väga oluline ja ka lasteaias on meil head õpetajad.
Meil on nutitelefonivaba aeg 8.15–14.15, välja arvatud muidugi õppeotstarbel. See oli nii juba enne minu tulekut, õpilas-esindus on selle heaks kiitnud.
Meil on ka n-ö kohustuslikud õuevahetunnid – kui 1.–5. klassi õpilased söövad, on 6.–9. klass õues ja vastupidi. Kui vähegi ilm võimaldab, muidugi. Õpilasesindus püüab õueaega sisustada.
Rääkige oma perest?
Tütar on õpetaja, ta küll alles õpib ülikoolis, aga selle kõrvalt töötab inglise keele õpetajana Maarja-Magdaleena põhikoolis. Pojad on seotud Eesti riigi teenimisega.
Abikaasa Rita on pärit Jõgevamaalt, lõpetanud Põltsamaal kuldmedaliga gümnaasiumi. Tartu ülikooli lõpetanud vene keele ja kirjanduse alal ning lisaks veel inglise filoloogia. Ta on tõsine aiahuviline ja lillesõber. Kevadel, kui esimene koroonalaine tuli, olime palju maal. Meil on maamaja, taastame talu Laiuse lossi varemete lähedal. Distantsõpet võis ju ka sealt teha, siis sai tehtud 55 meetrit pikk nii öelda koroonapeenar.
Ka teeb Rita väga ilusat käsitööd – koob Haapsalu salle ja kindaid-sokke.
Mulle tundub, et inimene, kes õpetab, on ise enamasti õppimissõltlane.
Eks me kõik õpime. Kui inimene tahab õppida, siis õpib ta igal pool. Kui ta ei taha, siis ta ka ei õpi ja hiljem kahetseb.
Pärast ülikooli olen lõpetanud veel põhikooli inglise keele õpetajate kursused, koolijuhtide koolituse ning veel üht-teist, nii et elukestev õpe.
Mulle meeldib õppida, see eeldab ka tahet. Ja mulle meeldib ka, kui inimene tahab õppida, tal peab olema huvi. Ikka jälle tuleb esitada küsimus, et miks ma seda teen. Hea, kui sellele on vastus, mul on seda vaja, kui mitte täna, siis homme või ülehomme.
Uudishimulik tuleb olla. Muidugi on neid inimesi, kes ütlevad, et mind ei huvita…
Ei tohi tappa lapse uudishimu nii lasteaias kui koolis. Esimene „miks“ küsimus peab saama sellise vastuse, et laps tahab ja julgeb küsida järgmise „miks“ küsimuse. Kui neid „miks“ küsimusi on küsitud hulga, siis tuleb küsimus „kuidas“. Sama kehtib ka täiskasvanu kohta – kui küsib „miks“? küsimuse, siis peab ta saama ka vastuse.
Heiki Sildnik
Sündinud 3. november 1964 Valgas
Hariduskäik
1983–1991 Tartu ülikool, filoloog, vene keele ja kirjanduse õpetaja
1978–1983 Valga laste-muusikakool, trompet
1972–1983 Valga I keskkool, matemaatika-füüsika eriklass
Teenistuskäik
2001–2017 Eesti Hariduskorralduse Nõukoja liige
2006–2008 Eesti Regionaalse Spordinõukoja liige
1990–1996 Jõgeva 2. Keskkool, vene keele ja inglise keele õpetaja
1996–2017 Jõgeva maavalitsus (kuni dets 2009 haridus- ja kultuuriosakond,
alates dets 2009 haridus- ja sotsiaalosakond, 1996–2001 humanitaarainete nõunik,
2001–2007 haridus- ja kultuuriosakonna juhataja, 2007–2009 haridus- ja spordinõunik,
2009–2017 haridusnõunik)
2017 sept – …. C. R. Jakobsoni nim Torma põhikool ja lasteaed, direktor
Andra Kirna
