Torma põhikooli kaheksanda klassi õpilased veetsid huvitava ja hariva päeva Tartu ülikooli loodusmuuseumis ja Tartu tähetornis. Tutvuti Eesti loodus- ja reaalteaduste pärandiga.
2013. aasta on teatavasti pärandkultuuri aasta. Veel viimaseid päevi sõidutab Edelaraudtee õpilasgruppe seda pärandit avastama. Torma põhikooli 8. klassi õpilastel avanes võimalus tutvuda pärandkultuuriga nii Tallinnas kui Tartus. “Projekt üldiselt kahte külastust ette ei näe, ent maapiirkondade lastele tehti sel korral erand,” rääkis õpetaja Reet Neimann. Tema sõnul on kõik Torma põhikooli klassid saanud pärandkultuuri aastal muuseumides käia.
Retke eesmärk on õpilastes huvi tekitamine, et nad ka tulevikus tahaksid muuseumi minna. Pärandkultuuri aasta motoks on teatavasti “Pärijata pole pärandit”. Tänast pärandit hakkavad tulevased põlved – õppurid ja nende lapsed – uuesti mõtestama.
Pärandi avastamine on õppurite ja õpetajate jaoks lihtsaks tehtud. Eesti pärandkultuuri hoidjate koostööna on sündinud mitmesugused õppepaketid. Õpetaja valis koos õpilastega huvipakkuva sihtkoha välja, registreeris sobivale kuupäevale külastuse ning rong sõidutas huvilised tasuta kohale.
Muuseumid kahjuks oma programmi täiesti tasuta pakkuda ei saanud, ent taskukohast hinda kindlasti. Õpetaja Reet kinnitas, et tasuta transport on suur rahaline võit, sest ekskursiooni korraldamise puhul kulubki kõige rohkem raha bussi tellimisele.
Põnev päev Tartus
Äreva jutuvadina saatel ja viimast und silmast pühkides alustasid Torma kooli “kaheksandikud” rongisõitu Tartu, heade mõtete linna poole. Ootamas oli põnev õppepäev Tartu Ülikooli loodusmuuseumis ning Taaralinna ajaloolises tähetornis.
Esimesena öeldi Tartus tere Jakob Hurdale. On lausa lubamatu mööduda väärikast rahvapärimuse kogujast talle tähelepanu pööramata. “Võtke klapid kõrvast välja!” hüüdsid õpetajad. Auväärt kirjamehele pole niimoodi viisakaks külla tulla. Jutud Hurdaga räägitud, suunduti ülikooli loodusmuuseumi geoloogia osakonna varadega tutvuma.
Maavarade uudistamine ei olnud algselt kavas. Ent enne putukatega tõtt vaatamist oli pisut aega. Torma kooli geograafia- ja bioloogiaõpetaja Aili Tähepõld otsustas õpilastega oma kunagisele õppejõule külla minna. Geoloogiamuuseumi peavarahoidja Mare Isakar võttis noored hea meelega vastu.
Loodusmuuseumi ekspositsioon on kuni 2014. aasta sügiseni suletud, kuid sellele vaatamata, et kahe sajandi jooksul kogutud kollektsioonid nägemata jäid, teadis muuseumi peavarahoidja rääkida Eestis leiduvatest kivimitest kõike. Õpilased said oma käsutusse luubid ja salapärase sisuga karbid. Sealt võis leida nii turvast, liiva, kruusa kui ka peakivi. Väikese vihje loodusmuuseumi tegelikule kogule andis mammuti kolju, mis leitud Siberist. Paljud õpilased uurisid juba suure õhinaga, et kas tõesti on Eesti aladel selline hiiglane kunagi elanud, kuid kahjuks see päris nii ei ole.
Töötoa läbiviija Mare kinnitas, et geograafiat tasub ülikooli õppima tulla. Praegu on nõudlust pinnakatte- ja rakendusgeoloogia spetsialistide järele, sest näiteks enne suuri ehitustöid tuleb pinnast hinnata ja uurida. Teine täitmata valdkond on geofüüsika. Loomulikult on õppeprotsess huvitav.
Õppurite silmad lõid särama, kui Mare tutvustas geoloogiatudengite põnevat elu – palju reisimist ja välitöid näiteks Krimmis ja Hispaanias. Mare on erialalt paleontoloog. Ta naljatas, et paleontoloogidele nõudlust ei ole, nemadki hakkavad juba välja surema nagu nende uurimisobjektid.
Reis putukate maailma
Putukate programmis õppisid Torma koolilapsed tundma Eestis elavate putukate rühmi, vaatlesid putukate kollektsiooni ja uudistasid nende välisehitust läbi okulaaride.
Putukate asjatundja Aivo Tamm oli noorte jaoks ette valmistanud põneva loengu ja töölehed. Õpilased said teada, kust võib eri liiki putukaid leida ning millised on nende kehaosad.
Et asi väga teoreetiliseks ei jääks, olid õpilaste käsutuses mikroskoobid, millega uuriti herilasi, parme ja liblikate tiibu. Mõned avastasid, et liblika tiivad on kaetud justkui soomustega; teised aga leidsid, et tiibadel on hoopis tihedad karvakesed. See teema — putukad ja valgusmikroskoobid — on just 8. klassi bioloogiaprogrammis käsitlemisel.
Õpetaja Reet selgitas, et muuseumipaketid saidki valitud nii, et need toetaksid koolitunde. Ärevust ja uudishimu jagus, sest koolis nii võimsaid mikroskoope ei ole. Putukate teemale pani punkti seltskond madagaskari prussakaid. Julgemad huvilised said pirakaid tegelasi kätte võtta ja silitada. Poisid olid julgemad, tüdrukud aga kiljatasid, kui viiesentimeetrine putukas peos liigutas. Hirmutäratavalt kõlas ka putukate sisin. Tegelikult selles hääles midagi õudset ei ole, see tekib siis, kui putukas oma eriliste hingamisavade kaudu välja hingab.
Põige astronoomia ajalukku
Tartu tähetornis algas õpilastele 8. klassi füüsika kursus. Tutvuti mitmesuguste teleskoopidega, vanemad mudelid on varustatud läätsedega ning uuemad juba peeglitega. Lisaks loengule viidi noored üles observatooriumi. Agaramad piilusid teleskoobitorust sisse. Kahjuks ei olnud sel päeval taevas muud kui madalad ja hallid, vett täis pilveräbalad.
Noored jäid muuseumipäevaga üldiselt rahule, kuid võrreldes Tallinnaga ei olnud nende vaimustus nii suur. “See oli liiga teoreetiline ja meenutas üsna paljus koolitundi,” leidis Maria. “Iseenesest olid teemad põnevad, aga istumine väsitas ära,” lisas tema klassiõde Erle. Temagi kinnitas, et Tallinna ajalugu tutvustav ringkäik kõnetas rohkem. “Teema oli paeluvam ning saime ka ise osalised olla,” nentis Erle.
Õpetaja Reet märkis, et nende kooli direktor on ajaloolase haridusega, seega on õpilastel juba varakult ajaloopisik sees ja see huvitab neid rohkem. Mairo rääkis, et tallegi meeldis Eesti Ajaloomuuseumi Suurgildi hoones ja Eesti Kunstimuuseumi Niguliste muuseumis rohkem. “Lisaks oli III Draakoni kõrtsis pakutud põdrasupp nii maitsev,” lisas ta.
Tallinnas keskaegse linna programmis “Kaupmehed, kõrts ja kirik” kehastusid õpilased keskaegseteks kaupmeesteks. Suurgildi hoones pidid nad tegutsema ajaloouurijatena, kogudes infot. Õpilased olid ühel nõul, et kui saab sündmused ise läbi elada, annab see köitvama kogemuse. Tagnar lisas, et Niguliste muuseumis nähtud “Surmatants” oli võimas elamus. Ajalooõpikutest tuntud taies on natuuris hoopis midagi muud.
Peagi kadus hommikune seltskond jällegi Toomemäel sügisudusse. Raudruun ootas, algas kojusõit.
MARGE TASUR
