Septembri keskel oli neljakümne viiel Torma põhikooli õpilasel võimalus veeta kaks ilusat sügispäeva Võrumaal Siksali Looduspuhkuse keskuses. Selle õppekäigu võimaldas meile projekti alusel Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK) ja kohale sõidutas Maksibussid OÜ. Projekt aitas keskkonnateavet lastele kättesaadavaks teha ning keskkonnaalaseid väärtushinnanguid siduda haridus- ja kasvatustööga.
Loodusretk algas väikeste viperustega, nimelt sõitsime Siksali külla, aga vaja oli jõuda Voki külla, kus asus Siksali Looduskeskus. Pärast väikest ekslemist jõudsime siiski kohale ning meid võtsid vastu peremees Aigar ja perenaine Kaidi-Mari.
Päeva alustasime kogunemisega, kus Aigar seletas meile, mis kahe päeva jooksul toimub. Siis hakkasime ööbimispaiku valmis sättima. Poisid, kes meil külmakartlikud kipuvad olema, said köetava telgi, mille püstipanek osutus üsna keerukaks. Telk tuli korralikult püsti ajada ja korsten telgist välja saada. Peremees Aigar aitas poisse nõu ja jõuga ning telk saadi viimaks ilma pikema sahmimiseta püsti. Tüdrukud olid see-eest tublid, kõik oskused pandi mängu ja öömajad said probleemideta valmis.
Pärast lõunasööki moodustasime grupid ja läksime matkale. Õppisime tundma looduses ette tulevaid riske ja võimalikke ohte, liikumist metsas ja soos. Meid õpetati vahet tegema madalsool ja siirdesool ning saime teada, millised taimed kasvavad lodumetsas. Muu hulgas tuli meil ületada ka oja, mille tarvis meile õige tehnika kätte näidati.
Pärast kolmetunnist rabaskäiku olime väsinud, kuid siiski tuli lahendada ristsõnu, kus oli tarvis näidata matkal õpitud tarkusi. Veel tuli võistelda ka osavusmängudes. Pärast kurnavat, kuid siiski lõbusat õppepäeva pakkus perenaine matkasellidele hernesuppi. Söömaaja lõppedes oli eriti hea leiba luusse lasta niisama puhates ja ümbritsevat loodust jälgides. Hiljem, videvikus pidasime maha ka korraliku grillipeo ning juttu jätkus matkajate telkides kauemaks.
Teine päev algas varajase hommikusöögiga, pärast mida viidi meid kaheksateistkümne kilomeetri kaugusele Luhasoosse. Korjasime jõhvikaid ja seeni, saime teadmisi turbast ja soosaartest ning õppisime selgeks, mis osa on sool puhta vee tagamisel. Ees ootas ka jalutuskäik soos, kuid selleks tuli meil endil seal kõndimiseks räätsad valmistada. Nendega soos ringi rassida oli päris väsitav. Pärast sooretke laagripaika tagasi jõudes valdas ühtäkki hea tunne, kuid tasapisi hakkas meenuma, et juba järgmisel päeval läheme koju. Veel enne magamaminekut tegime päevast kokkuvõtteid ja autasustasime neid, kel kahepäevasel loodusretkel omandatud teadmised paremini meeles seisid.
Kuigi soos rassimine oli raske ja telkide püstitamine ei õnnestunud kõige ladusamalt, oli koduteele asuda ka natuke kurb. Tänulikud oleme meeldiva retke eest heale õpetajale Aigarile, perenaisele Kaidi-Marile, kes hoolitses meie toidu eest, ning viieaastasele noorperemehele Villele. Muidugi tuleb ära mainida ka kõigi lemmikud — kolmekuused kutsikad Tipa ja Nässu.
i
LEA PENDIS, Torma põhikooli huvi- ja projektijuht
