Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et olen tänavu kõnealustel laidudel veetnud vähemalt kümme nädalavahetust ja lisaks veel mõned päevad nädala seeski. Ikka heina tegemas. Vabatahtlikult. Tegelikult on laiul käimine ühelt poolt sõltuvus ja teisalt, nagu laidude kaitseala käivitaja ja kauaaegne juht Tiit Leito Osooni saates ütles, halastamatu silmitsiseismine iseendaga.
Sedasi on inimeste maailmas. Lammaste maailmas on teistmoodi. Lambad saavad laiule mai keskpaigas ja lahkuvad oktoobri keskpaigas. Kaunis suvi ja vabadus tähendavad, et tegelikult tuleb tõsiselt pärandkooslusi hooldada.
Parem kui masin
Lambad on paremad niitjad kui mistahes muruniiduk või muu suuremat sorti masin, sest nemad pääsevad ka aladele, mis on liiga kivised või märjad, et neid masinaga hooldada saaks. Üldjuhul on kunagised laidude heina- ja põllumaad niidetavad alad ja lambaid seal ei karjatata.
Laidude pärandkoosluste säilitamine on Hiiumaa laidude maastikukaitseala üks kaitse-eesmärke. Kaitseala on ainus Eestis, kus meretagustel inimasustuseta väikesaartel jätkatakse nii suurel pindalal pärandkoosluste hooldamist, sest karjatatavat ala on Hanikatsis 51 ja Saarnakil 85 hektarit. Heina saab teha Hanikatsis 11 ja Saarnakil 24 hektarilt.
Looduskaitsekeskuse (LKK) Hiiu-Lääne regiooni direktori asetäitja Andres Milleri sõnul suurendab erinev hooldus koosluste mitmekesisust.
“Taimede liigirikkusele mõjub paremini niitmine, muule elustikule tihtipeale aga karjatamine. Niitmisel ei toimu valikut, karjatamisel tänu loomade maitse-eelistustele aga küll. Rannaniitudel, kus me üritame näiteks kõret taasasustada, on kariloomadel oma oluline roll, sest nende väljaheited meelitavad ligi putukaid, keda söövad konnad, kärnkonnad ja linnud ning tallamine tekitab lohke, kuhu koguneb vett ja kus saab areneda osaliselt veega seotud nn poolveeline elustik,? räägib Miller.
Nii suures ulatuses meretaguste püsiasustuseta laidude, kuhu mere sügavuse tõttu läbi vee ei pääse, vaid tuleb üle mere minna, karjatamist või iga-aastast niitmist tänapäeval mujal Eestis kahjuks ei toimu. Väiksemas mahus ja n-ö talgukorras aga küll, näiteks Kumaril ja mitmel Soome lahe väikesaarel.
Heinaga on tänavuseks juba kõik ühel pool. Lammastega mitte. Sellepärast saamegi LKK Hiiu-Lääne regiooni Hiiumaa talituse loodusvahilt Ago Treialtilt teada, et teisipäeval, 23. oktoobril minnakse jälle Hanikatsi. Kaupleme kaasa. Selgub, et huvilisi on veel ? ka ETV Osooni saate meeskond tuleb lammaste kojuvedamist jäädvustama.
Tõeline jonnipunnHanikatsil tulevad kõigepealt naised meile koos viie-kuue julge lambaga vastu. Lammas Tuisu tuleb perenaise järel sillale ja tahab kohe parvele minna, aga peab maale tagasi kõmpima, sest tema tuleb koju viimase parvetäiega. Nimelt toovad julged lambad teised kaasa ja nii läheb kokkuajamine jõudsamalt.
Naised on juba aediku lambaid täis ajanud ja lammaste parvele toimetamine võib alata. Saan pihku lammaste parveletoimetamiseks tehtud oheliku, mis meenutab koera jalutusrihma. Esimene lammas tuleb kenasti järele ja vee piiril võtavad mehed ta oma hoole alla. Tõrksamad lähevad süles parvele, muist jalutab ise.
Vähem tõrksatega saame naistega kenasti toime ja ainult mõne looma puhul tuleb tema kepsutamishimu piiramiseks ohelik kõvasti kätte võtta ja jõudsalt piduriks olla.
Viimane lammas, kelle oheliku enda kätte saan, osutub aga tõeliseks jonnipunniks. Viskab juba aediku ette maha ja ei liigutagi. Meelitan ta püsti. Pärast paari piredat sammu viskab jonnipunn end külili ja ei tee meelitustest väljagi. Väike leivatükike aitab jälle jalad alla võtta, kuid mitte kauaks. Mõni samm ja jonnipunn lamab jälle. Leib enam ei toimi. Proovin teda sülle võtta, aga jõud ei käi üle. Jonnipunn paneb jalad maha ja vaatab mind sellise näoga, nagu kavatseks terve ülejäänud elu täpselt sama koha peal Hanikatsi laiul elada. No see ei lähe mitte. Kerge tõuge tagantpoolt paneb looma siiski liikuma.
Kuidagi kakerdame mere äärde. Seal jätkab jonnipunn oma trikke, kuni kaotab tasakaalu ja plartsatab vette. Saame märjaks. Aga jonnipunn ei vaevugi edasi liikuma, vaid üritab nüüd juba merre pikali visata. Suudan ta siiski kaldale tõmmata. Proovin veel leivaga. Ei taha. Siis tuleb peremees Priit ja võtab jonnipunni sülle. Kojusõit võib alata.
Madalikult lahtiAga enne tuleb lambaparv madalikult lahti saada. LKK Hiiumaa talitus sai möödunud kevadel laidudele lammaste ja niitmistehnika veoks senisest suurema puksiirparve, mis telliti Keskkonnainvesteeringute Keskuse (KIK) rahaga. Parvele mahub korraga umbes 60 lammast.
Parve lahtisaamiseks kulub rohkem kui pool tundi, nii et kõik, kel vastav riietus, on meres, ja need, kel sellist riietust pole, aitavad paadist.
Teekond lambaparvega Hanikatsilt Salinõmme sadamasse kestab pea kaks tundi. Seni on lambaid vedanud ikka loodusvaht. “Oleme püüdnud ja üritan jätkuvalt lambaveo teenust sisse osta, kuid seni tulutult, sest piirkonnas pole enam tugevaid lappaja-paate, mille omanikud riskiksid slepis lammastega koormatud parve vedama. Ka selliseid parvi pole siin rohkem. Samuti on meie sadamaosa Salinõmmes kitsas ja seal parvega manööverdamine keerukas,? räägib LKK Hiiu-Lääne regiooni direktori asetäitja Andres Miller.
Sadamasse jõudes läheb kõik kiiresti ja ladusalt ? igaüks teab oma ülesannet ja peagi on parv kai ääres ning lambad marsivad rahulikult kärusse. Jansenitel tuleb teha vähemalt neli reisi, et parv tühjaks saaks. Hanikatsi jäi veel 56 lammast, osa toodi ära neljapäeval ja viimased 15 pühapäeval, kusjuures kolm on ilmselt kas otsa saanud või ikka jooksus, sest seni pole nad end näole andnud. Oma koju on jõudnud ka enamik Saarnaki lambaid, neist 14 aga redutab ikka veel laiul.
Pärandkooslused nii laidudel kui ka mujal on kujunenud sajandite või koguni aastatuhandete jooksul meie esivanemate kaasabil. “Rumalus oleks sellel pärandil raisku lasta minna. Praegustes majandusoludes on pärandkoosluste hooldamine ebamajanduslik ja rahaliselt mõttetu. Loodan, et kõik lambaomanikud oma loomapidamist siiski ei lõpeta ja laidude lammastemaailmas lambaid ka edaspidi näha võib,? on Miller optimistlik.
Lambad Saarnakil ja Hanikatsil
*Lambad viiakse laidudele mais.
*Saarnaki laiul oli perekond Saarnakil lambaid 44, Arvo Maivelil 66 ja perekond Pisal 90, kokku 200.*Hanikatsi laiul oli perekond Janseni lambaid 320.
*Enam-vähem samad pered on laidudele lambaid vedanud aastakümneid.
*KIK-i toel veab LKK lambaomanikke ka suvel laidudele omi lambaid vaatama, et sügisel lammaste kokkuajamine libedamalt käiks, samuti ostetakse aiaehitusmaterjali.
*Spetsiaalset laidude hooldamise toetust pole, on PRIA toetused ja LKK loodushoiutoetus.
HELVE LAASIK
