Eestis oli eelmise aasta lõpu seisuga pea 60 000 töötut, sealhulgas oli tööta iga viies noor. Võimukoridorides liigub aga kiirustades tehtud eelnõu, mis puuetega inimeste tööjõuturule suunamise sildi all tegelikult sellele töötute armeele jõudsat lisa annab. Lõksu satuvad kõige suurema tõenäosusega just niigi nõrgas positsioonis olevad erivajadustega inimesed, kes praegu saavad töövõimetuspensioni.
Nimelt loodab valitsus juba lähemail aastail töövõimereformiga Eesti ligi 100 000-inimeselist töövõimetuspensionäride hulka mitmekümne tuhande võrra vähendada. Pealtnäha üllas plaan aidata inimesed taas tööle osutub lähemal vaatlusel siiski tavaliseks Reformierakonna kavaks: leitakse kahtlane rakendus sadadele miljonitele eurodele, kuid kasu tavalisele Eesti inimesele on pea olematu.
Tänase peaministri Taavi Rõivase sotsiaalministriameti ajal tööle hakanud reformikava peab nüüd lõpuni viima endine Tartu linnapea Urmas Kruuse. Kogu seaduse võib lihtsate sõnadega kokku võtta järgmiselt: kui teha töövõimetuspensioni saamine piisavalt keeruliseks, siis küllap väheneb ka selle saajate hulk. Iga osalise töövõimega inimene peab edaspidi regulaarselt käima töötukassas, kaaluma neile tehtavaid tööpakkumisi ning läbima kursusi.
Idee kaunis, kuid tulemus saab olema otse vastupidine. Puudega või tänases mõttes osalise töövõimega inimesed võivad leida end räästa alt, kus riigi õiglane tugi on kadunud ning ka sobivaid töökohti ei ole kuskilt leida. Kõige teravamalt puudutab see just pealinnast eemal elavaid inimesi, sest on ju lausa 56 protsenti Eesti töökohtadest Tallinnas või Harjumaal.
Lisaks on maapiirkondades töötukassas käimine füüsiliselt keeruline, tihti on lähimad kontorid kaugel. Bussiliiklusega on maal, nagu on. Transpordiabi reform ette ei näe.
See tähendab, et pidevast solgutamisest tüdinud inimesed kardetavasti loobuvad pensioni taotlemisest. Paberil on seadusandja saavutanud töövõimetuspensionäride arvu vähenemise, aga reaalsete inimeste elu halveneb. Töövõimetuspensionäridest saavad töötud ja seejärel heitunud.
Järgmise seitseaastaku jooksul matab sotsiaalministeerium erinevate lisateenuste alla 180 miljonit eurot Euroopa fondidest, lisaks suurenevad töötukassa kulud, sest töövõime nii-öelda kontrolli hakatakse mujalt sisse ostma. Aga kus on sammud tegelike töökohtade tekkeks, kui jätta kõrvale töötukassasse juurde palgatavad inimesed? Paljud osalise töövõimetusega inimesed on tööturult eemal mitte niivõrd oskuste puudumise või pensioni olemasolu pärast, vaid seepärast, et nende elukoha lähedal ei ole sobivaid töökohti.
See paraku näitab ka reformierakonna suhtumist laiemalt, kes jääb pigem kuulama ettevõtjate juttu tööjõupuudusest, selmet tegelda tööpuudusega. Tööandjatele soodustuste tegemine ja maapiirkondades palkade kunstlikult madalal hoidmine, mida praeguste töövõimetuspensionäride töölesundimine kaasa toob, seisab ainult ühe sotsiaalse osapoole poolt. Loomulikult tuleb pakkuda soovijatele nii palju rehabilitatsiooniteenuseid kui võimalik, kuid ennekõike tuleb tegelda tööpuudusega laiemalt, näiteks siduda Eesti maapiirkondades makstavad eurotoetused püsivate töökohtade loomisega.
i
KERSTIN-OUDEKKI LOONE, poliitikateadlane, Keskerakond
