Mõiste töövõimereform on kihevile ajanud terve Eesti. Ei mäletagi viimasel ajal sellist seaduseelnõu, mille vastu on kõik asjaga seotud erialaühendused: puuetega inimeste liit, liikumispuuetega inimeste liit, hooldajate liit, MTÜ Eesti Omastehooldus, patsientide esindusühing ja paljud teised. Samuti on Eesti Puuetega Inimeste Kojal rohkem küsimusi kui vastuseid.
Arusaamatu, kuidas sotsiaalministeerium, kes peaks olema hoolival positsioonil ja sotsiaalse näoga, on julgenud välja käia sellise inimvaenuliku šokieelnõu. Puudutab see ju 100 000 haiget inimest ja nende lähedasi. Kas tõesti nõustuvad sotsiaaldemokraadid Reformierakonna varjatud plaaniga muuta mitukümmend tuhat puudega inimest töötuks olukorras, kus töökohalootust pole tihti tervetelgi ja kus nadi puudetoetuse kättesaamiseks peab pidevalt end arvel hoidmisega tõestama?
Ma ei eita reformi vajadust, sest mõne viimase aastaga on puuetega inimeste arv pea kahekordistunud. Praegu on Eestis umbes 100 000 puuetega inimest (141 000 kui juurde arvata ka lapsed ja vanaduspensionärid), paljud neist noored. Rakendust ja jõukohast tööd oleks tõepoolest nendele vaja. Siit aga probleemid hakkavad.
Tööandjatel puudub motivatsioon
Hiljuti riigikogu sotsiaalkomisjoni ees esinenud sotsiaal- ja turu-uuringute firma Saar Polli esindaja tõi seaduse mõju-uuringus välja, et ka uue süsteemi rakendumisel pole töövõimekaotusega inimestele piisavalt sobivaid töökohti. Samuti, et ka uue seaduse valguses ei suurene tööandja motivatsioon puudega inimest tööle võtta ja hoiakud ei parane. Miks peakski tööandaja palkama poole töövõimega inimese, kui pikk rivi terveid töötuid ukse taga ootamas? Veelgi enam, miks peaks ta tööle võtma psüühikahäiretega inimese? Aga just nemad moodustavad mittetöötavatest puuetega inimestest ligi poole. Kui tõugatavaks saab selline inimene tööturul! Ja kui ta peakski lõpuks kellegi heldimusest mingi tööotsa leidma, siis selle eest makstav palk ei tasu tööl käimist ära. Samas hakkab ta töövõimetoetus ehk tänane puudepension sissetulekust sõltuvalt kohe vähenema. Puutega Inimeste Koda on korduvalt toonitanud, et 641-eurone piir (brutosissetulek), millest hakatakse töötamise korral puudetoetust vähendama, on liiga madal ja ei motiveeri töötamist. Õiglasem oleks kasutada piiriks Eesti keskmist palka.
Kui aga puuetega inimene peaks leidma kõrgema palgaga töökoha, kaoks toetus kõrvalt ära alates 1005-eurosest brutopalgast.
Ka tööandjate esindaja ütles Riigikogu lahtisel istungil, et ta ei näe praegusel juhul tööandjate valmisolekut erivajadustega inimest tööle võtta. Tööandjate sõnul oleks selleks vaja riigipoolseid rahalisi toetusi.
Puudub metoodika töövõime kindlakstegemiseks
Ent reformil on ka palju teisi nõrku kohti. Puuetega Inimeste Koda kahtleb sügavalt töövõime hindajate pädevuses. Siiani ei ole olemas metoodikat, kuidas töövõimet hinnata. Veel vähem on seda testitud. Näiteks ei saa psüühikahäiretega inimese puhul kasutada testimisel samu mõõtmeid, mis on õigustatud liikumispuudega inimesele. Võime tõsta veega täidetud anum ühest kohast teise ei ole ju igaks tööks vajalik oskus, mida praegu aluseks võetakse. Ka peaksid hindajad perioodilise atesteerimise läbima. Kõigele sellele pole aga mõeldud.
Et puuetega inimeste hulgas on väga palju noori, tuleks reformi lülitada ka hariduse andmine, sest tegelikult on paljud erivajadustega inimesed võimelised väga paljuks enamaks kui harjade tegemine jm.
Ent reformil pole vastust, kuidas näiteks liikumispuudega inimene üldse kodunt välja pääseb, et minna töökohale, näiteks maapiirkonnas. Esmalt tuleks alustada tugiteenustest – transport, isiklik abistaja, tugiisik. Vaja oleks ka tööl käimise toetust. Kes hakkab nende inimestega käima koolitustel ja kursustel jne? Loodetakse kohalike omavalitsuste peale, aga need küsimused on praegu kõik lahedamata ja jäetud inimese peale. Kuid mis mõte on siis töötamisel? Töötame ainult selleks, et maksta kinni need n-ö tööl käimise kulud? Palk on ju osakoormusega inimestel väga väike.
Selleks, et puuetega inimene tööturule tagasi tuua, oleks vaja hoopis korralikku rehabilitatsiooniteenust, taastusravi, et inimene terveks ravida. Kuid istungil mainiti otse, et REHA ja taastusravi ei hakata rohkem pakkuma, tegeldakse vaid töö toetamisega. Samuti tunneme aastaid puudust tööõnnetus- ja kutsehaigussüsteemist.
Mis see kõik maksma läheb?
Ligi 400 miljonit eurot. 180 miljonit Euroopa fondidest, mitukümmend miljonit töötukassast. Lisaks sotsiaalkindlustusraha. Kuid ka sellest ei jätku. Veel on vaja lisaraha, nagu uuringufirma toonitas. Tööle võetakse esialgsetel andmetel 500 uut ametnikku. Teadmata arvu peaks palkama töötervishoiuarste, kui neid vaid Eestis nii palju oleks, või siis teenust sisse ostma perearstidelt. Kui täna kulub ühe inimese töövõimekao hindamiseks 10 eurot, siis uue süsteemi järgi töövõime hindamiseks on neid vaja kordi rohkem. Nüüd on ministeerium tagasihoidlikumaks muutunud, kuid esialgu käidi ju välja ühe juhtumi peale 250 eurot, mis on 25 korda rohkem kui täna. Kui eurorahad lõpevad, tuleb meil endil hakata neid hiigelsummasid välja võluma.
i
Kelle loal aga võtab valitsus hiigelsummasid töötukassast, kuhu on aastaid tööandjate ja töötajate raha kogutud kindlustuseks, kui inimene ühel päeval tööta jääb? Miks kanditakse töötutele mõeldud raha üle sotsiaalkindlustuse süsteemi? Töövõime kindakstegemine on ju üheselt riigi sotsiaalne ülesanne.
Saar-Polli uuringust tuli välja, et reform ei suuda paranda inimeste toimetulekut, vaesumine suureneb veelgi ja tulenevalt sellest suurenevad ka terviseprobleemid. Kahjuks tundub taaskord, et selle reformi sihtgrupiks pole mitte puudega inimesed, vaid ametnikud.
i
MARIKA TUUS-LAUL, riigikogu liige, Keskerakond
