Vist on nii, et algselt on igasugu sambad ja mälestusmärgid pigem millegi kurva meenutamiseks. Mitte tingimata võidusammas või suure juhi ratsakuju. Need tulid hiljem, koos võitude ja suurte juhtidega.
Võib täiesti olla, nagu Helsingi linnas on üks kooleraepideemiasse surnute mälestusmärk. Keset ilusat parki kargab täiesti ootamatult vastu. Kus täpselt, ma ei oska öelda, ei tunne linna. Tartus on rahvaste mälestusmärk. Neid on ikka päris palju. Need on isegi võimsamad ehk kui igasugu võidukad sambad. Pole võimatu, et venelasi vihastas Pronkssõduri puhul just langenute mälestusmärgi kallale minek. Igasuguste suure võidu puhuste koristamisest ei tehtud sama hästi kui üldse välja. Kurb läheb hinge. Väärib mälestamist.
Mistõttu ronib pähe, et lisaks Vabadussõja mälestusmärgile võiksime ehk jätta ka väikese mälestuse sellest, kuidas meil on praegu 100 000 või kui palju täpselt töötut. Ja muidu ka halb aeg. Sama hull ikka kui epideemia. Kuigi ei tapa, vähemalt mitte kohe.
Milleks? Aga lihtsalt selleks, et meeles püsiks – kõik ajad ei ole õndsalt edukad. Täpselt mälestamiseks, ei muuks.
Või võibolla ka selleks, et paremini näha oleks, kui palju siin maal töötuid on.
Selge, et see ei ole just hästi ajastatud mõte. Kellel seks raha peaks olema? Sotsiaalministeeriumil või? Töötukassal? Mistõttu monument peaks olema ülilihtne, üliodav, käepärasest materjalist, mitte liiga palju oskustööjõudu nõudev.
Eeskujusid viskab silma nii siin maal kui üle maailma. Kõikjal on kivihunnikuid, millesse on kombeks möödudes ka oma kivi lisada. Legendid erinevad — kas keegi hukka saanud, kas vaimud alla maetud. Üks huvitavamaid legende nende hunnikute kohta käib kas Tšingis-khaani või Timuri kohta. Et enne kui tüübid järjekordsele sõjaretkele asusid, toonud iga sõdalane ühe kivi ja visanud hunnikusse. Vaimude lepitamiseks ning ka raamatupidamislikel eesmärkidel. Retkelt tagasi tulles võtnud iga mees ühe kivi ära. Järele äänud hunnik sümboliseeris siis, kui palju mehi otsa sai.
Lihtne. Ja odav. Kivine maa meil ju on. Teeks töötuse monumendi sama mõtte järgi. Vaja oleks vaid kohta, kuhu iga töötu viib ühe kivi. Vastavalt jaksule. Või vihale. Suur tigestunud mees võib ju igavese lahmaka viia. Nõrk naisterahvas väiksema siis. Kuhi saaks arvatavasti päris korralik. Annaks, kui juhtub nähtavas kohas olema, ikka päris sünge sümboli kokku, kui palju ikka siin tööturahvast on. Kivide suuruse järgi — kui suurt jõudu viha andis…
100 000 kivi… ma ei kujuta ettegi. Silma paistaks. Igal juhul mõjuks vägevamalt kui paljas uudis, et näe, jälle rohkem… Need töötud on kõik laiali oma kodudes, igaüks omaette, pole ka ju tänaval silte küljes. Ehkki üks õel tüüp pakkunud kuskil kommentaariumis Töötukassa helkurit omaaegse Judensterni analoogiks. Et oleks näha. Praegu ei paista ja ettekujutus on nõrk.
Visualiseerimine oli vist see peen sõna.
Legendi lõpuni järgides võiks igaüks, kes jälle tööd leiab, kivi jälle ära võtta. Suvalise. Mis omakorda annaks hea pildi, kuidas töötus vähemaks jääb. Kivi-kivilt. Kunagi. Kunagi ikka.
JÜRI PINO, ajakirjanik
