ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis on kirjas väärt põhimõtted, kuid iga konkreetse riigi poliitika näitab, kas neid põhimõtteid ja inimest ka tähtsaks peetakse.
Kui praegused protsessid samas tempos jätkuvad, võib Eestis aasta lõpuks olla ligi 100 tuhat töötut. Lisaks puudub ülevaade, kui palju inimesi on läinud välismaale tööd otsima. Riik on nende haridusele kulutusi teinud, kuid pole suutnud pakkuda töökohta, et nad saaksid oma teadmisi ja oskusi kodumaal rakendada.
Tööpuuduse süvenemine paneb rohkem mõtlema riskirühmadele, eelkõige lastega peredele, kus üks või isegi kaks leivateenijat on tööta jäänud. Siin ei saa süüdlaseks pidada vaid maailmamajanduse langust. Põhjused peituvad suuresti ka meie riigis endas, meie valitsuse juhterakonna liberaalses majanduspoliitikas – ettevõtte tulumaksu kaotamine pidi looma järjest uusi töökohti, kuid tegelikkus räägib muud. Õhukese riigi õhuke rahakott ja tööhõivet toetava seadusandluse puudused on jätnud meid kiduma. Isegi praegu, kui majanduse kehvad ajad kestavad ehk isegi aastaid, arvab majandus- ja kommunikatsiooniminister valitsuse seisukohta esindades, et majandus peab kriisist ise üle saama.
Sellise mõtteavaldusega tuli minister lagedale Riigikogu infotunnis. Töökohtade loomine ja hoidmine olevat n-ö töös ning selle nimel tegutsevat suuresti ka sotsiaalminister. Nii viitabki üks valitsusliige teisele, teine kolmandale ja kolmas esimesele, otsustavate meetmete rakendamisega ei näi kellelgi kiire olevat. Igatahes peab kogu valitsus kiiresti esitama kriisi lahendamise ühtse paketi, selgelt välja tooma abinõud, kuidas võimalikult paljudele inimestele tööd pakkuda ning seeläbi tagada neile inimväärne toimetulek.
Vajame riiklikku tööhõivepoliitikat
Keerulisemaks teeb olukorra see, et töötuksjäämist ennetavat süsteemi, mis mujal Euroopas küllalt tavaline, pole meil kahjuks tänini. Tööturumeetmetele kulutame Euroopa riikidest kõige vähem, hoiame kindlalt viimast kohta. Töölepinguseaduse ja töötukassa reform, mida valitsusliit reklaamib kui imerohtu, on poolik ega aita meid majanduskriisist välja. Segadus tööturul on ohtlik ka suures plaanis, see loob eeldusi poliitilise kriisi sünniks ja kahandab Eesti usaldusväärsust välispartnerite seas.
Käisin Riigikogus tööturu arengu arutelul välja ühe võimaluse olukorda stabiliseerida – luua riiklik fond, millest saaks tööandjatele pakkuda tuge töötajate väljaõppeks. Täiskasvanukoolituse oskusteave on meil olemas, seda rakendati edukalt juba projektis “Vaata maailma!”, kus tuhanded inimesed said arvutikasutuse algteadmisi. Need ühe- kuni kolmepäevased koolitused olid väga tõhusad.
Senisest tunduvalt rohkem peab riik toetama ettevõtjaid stardirahaga, pakkuma investeeringuvõimalusi, rajama tehnoloogia arenduskeskusi jne. Valitsus peab regionaalsete maksusoodustustega ergutama uute töökohtade loomist. Tööandja täiend- ja ümberõppe ning töötaja tervisega seotud kulutused tuleb vabastada erisoodustusmaksust. Riiklikelt õppeasutustelt peab saama tellida täiendõpet ilma riigihanget korraldamata. Väikeettevõtluse ja FIE-de elavdamine pakub paindlikke võimalusi kiiresti luua uusi töökohti, mille teenused ja tooted on mõeldud ka sisetarbimiseks.
Kaitskem töötajat
Raskustesse sattunud ettevõtjad on säästmise nimel hakanud töötajaid vallandama. Selleks võetakse appi igasugu trikke, eriti just väikestes ehitus- ja teenindusfirmades. Tänavu kahe kuuga on Põhja piirkonna töövaidluskomisjonile laekunud juba ligi tuhat kaebust. Seaduse järgi peab kaebus jõudma istungile ühe kuu jooksul, nüüd kulub selleks 2,5 kuud. Valitsus on kahjuks jäänud pealtvaatajaks ega ole suutnud muutuvate oludega kohaneda. Muretsema paneb seegi, et töötukassa reservid kahanevad. Prognoosi järgi väheneb praegune seis — umbes kolm miljardit krooni — tänavu umbes poole võrra, ja kui seadusi õigeaegselt ei muudeta, võib järgmisel aastal jõuda nulli.
Majanduslangus mõjutab eelkõige perede, sealhulgas töötavate emade sissetulekut, sest naiste keskmine tunnipalk on Eestis 30,3 protsenti madalam kui meestel, samas kui Euroopa keskmine palgaerinevus sootunnuste järgi on 17,4 protsenti. Samas on Eesti naiste tööhõive ja haridustase Euroopas üks kõrgemaid. Naiste madal palk toob kaasa väikese pensioni ja vaesuse vanas eas. Esimene lihtne samm võrdõiguslikkuse suunas võiks olla töölepinguseaduse muudatus, mis lubab avalikustada palga suuruse ning teeb naiste-meeste palgavahe täpselt ja selgelt nähtavaks.
Inimõiguste ülddeklaratsiooni põhimõtteid, et igal inimesel on õigus tööle, kaitsele tööpuuduse eest, võrdsele tasule võrdse töö eest ja vajadusel sotsiaalkindlustusele, tuleb järgida iga päev. Eriti aga praegu, kui ootamatused võivad iga hetk uksele koputada.
iii
MAI TREIAL, Riigikogu liige
