Arvepidamine töötuse üle on Eestis nii, nagu ta on. Päris selget sotti on võimatu saada, sest ametlikult registreerunute arv on üks asi, igapäevaelu räägib muud. Uuringud näitavad, et kümnendik Eesti elanikest kardab kaotada eluaset, ligi kolmandikul on raskusi arvete maksmise ja toidu ostmisega. Vaesuse süvenemist tunneb omal nahal 36 protsenti elanikest, seejuures väheneb arstiabi kättesaadavus.
Ja ehkki töötuid on juba enam kui küll, kardab ligi viiendik neist, kel kindel teenistus veel olemas, töökohta kaotada. See on tegelikkus.
Lähtutakse töötukassa arvudest
Kummalisel kombel lähtub valitsus tööpuudusest rääkides ja sellele lahendusi otsides üksnes töötukassas registreeritute arvust, ehkki tegelikkusest aitavad tõetruud pilti saada statistikaameti tööjõu-uuringud. Kui viimaste andmetel oli meil juba 2009. aasta
Seega, hüvitiseta on veidi üle 60 000 registreeritud töötu. Töötukassa ennustuse kohaselt jääb hüvitiseta ligi 4/5 registreeritud töötute koguarvust, see teeb kuni 70 000 inimest. Et end veidigi kindlustada, on paljud ennetähtaegselt pensionile läinud. Lisaks sellele heitunud, kes on kaotanud lootuse tööd leida. Töötukassa nende üle arvet ei pea, millega ilmselt ongi seletatav tööjõu-uuringute ja töötukassa andmete erinevus.
Ükskõik mis veast jagu saamiseks tuleb kõigepealt seda viga tunnistada. Tõsiasi, et valitsus tegelikkust iga hinna eest ilustada püüab, tuleb arvatavasti murest, kuidas Eesti riigi maine väljastpoolt paistab. Kas poleks siiski õigem hoida omi – võtta nende mure oma mureks ja mõelda, kuidas kümneid tuhandeid selles kaoses aidata? <span lang=”ET” style=”FONT-SIZE: 10pt; FONT-FAMILY: Arial”>
Terendab katastroof
Töötute ja nende perede toimetulek on korduvalt olnud kõneks nii Riigikogu komisjonides kui ka suures saalis. Rahvaliidu fraktsioon esitas Riigikogu juhatusele taotluse algatada töökohtade loomise arutelu Riigikogus riiklikult tähtsa küsimusena.
Ehkki praegune olukord ähvardab kasvada üle pea ning paisuda katastroofiks, on opositsioonipoliitikuid korduvatel arupärimistel hämmastanud peaministri imeline süüdimatu optimism. Tema suust kuuleb ikka, et valitsus on tubli, kõik on tehtud õigesti, ja kui mõnel inimesel viltu veab, süüdistagu iseennast. Peaministri arvates on kõik kõige paremas korras: ”Kui valitsus poleks hoidnud riigi rahandust korras, eelarvepoliitikat konservatiivsena, siis võib oletada, et meil ei oleks mitte 102 000, vaid 204 000 töötut.” Tema sõnul vahetuvad töökohad pidevalt: ”Aasta jooksul vahetab töökohta 30 protsenti inimestest. Ühed töökohad kaovad, teised luuakse juurde.” Seejuures jätab ta targu kahe silma vahele, et kaob ju rohkem töökohti, kui juurde tekib.
Mõnigi kord võtab peaministri vastus lausa nõutuks: ”Väide selle kohta, et inimesed ei jaksa ära maksta soojaarveid, ei ole tõsiseltvõetav, sest meil riigis kehtiv toimetulekutoetuse süsteem on selline, mis võimaldab kõigil inimestel ära maksta oma kommunaalkulud, eluasemekulud, sealhulgas soojaarved, ja lisaks sellele peab kätte jääma esimesele perekonnaliikmele 1000 krooni ja järgnevatele perekonnaliikmetele 800 krooni. Seega ei ole meie riik kindlasti jätnud töötuid inimesi külmetama.” Võiks arvata, et vastaja on pärit kusagilt hoopis teisest maailmast.
Valitsus pigistab silma kinni
Peaministril on varnast võtta vastus ka küsimusele, mis saab neist, kes töötuna arvel ei ole: ”Kedagi ei saa sundida tööd otsima! Kui inimene seda ei tee või otsustab tööotsingu lõpetada, seda kas põhjusel, et on leidnud töö või ei soovi enam töötada, siis ei ole ta ka töötuna arvel. Seega ei ole õige küsida, mida teha registrist kadunud inimeste ülesleidmiseks. Töötukassa ei otsi ega peagi ühes demokraatlikus riigis otsima taga neid inimesi, kes on vabatahtlikult lõpetanud tööotsimise.”
Mida selle kõige peale kosta? Tundub, et valitsusel on kõige lihtsam silm kinni pigistada – et ei näeks heitunute ehk tööleidmislootuse kaotanute pidevat juurdevoolu; et ei peaks end panema nende olukorda, kel pole enam asja ei hamba- ega eriarstile. Ehkki põhiseaduse järgi on neil selleks õigus.
Peaministri sõnul on väljapääs selles, et inimene asugu tööle ja küll siis saab ka ravikindlustuse. Kus see soovitatav töökoht on, seda peaminister ei ütle. Ometi olen seda meelt, et inimese füüsilise ja vaimse tervise eest peab riik eriti hoolitsema just nüüd, kui majandus teeb vähikäiku. Inimene on kõige väärtuslikum, mis meil on. Kui pole rahvast, pole ka riigil mõtet.
iii
MAI TREIAL, Riigikogu liige, Rahvaliit
