Uued tööturuteenused ja toetused võimaldavad igal tööotsijal senisest paremini endale sobiva ameti leida. Ka tööandja peab tööhõiveametid avastama ning sagedamini teavet vahetama, et täita kiiremini vabad ametikohad. See on ju eelkõige nende huvi, et keegi täitmata kohale kuhjuvatele ülesannetele pihta annaks, sest teisi töötajaid üle koormates võib neistki pikapeale lahti saada.
Iga tööotsija saab endale isikliku tööotsimiskava, mille koostab tööturuameti konsultant. Sinna pannakse kirja nii töötu teadmised ja oskused kui ka kogemused ja soovid. Tööotsimiskava täidetakse justkui päevikut, mis muudab oluliselt lihtsamaks sobiva ametikoha leidmise. Tänu sellele ei pea töötu üha uuesti ja uuesti iseenda oskustest ja pisidetailidest jutustama ning säästab sellega lisaks iseenda närvidele ka võimaliku tööandja aega, mis on igati positiivne.
Kui inimene ei ole iseenda eest võimeline seisma ja tööd leidma ehk teda võib lugeda riskigruppi kuulujaks, siis tegeleb temaga juhtumikorraldaja. Tema ülesanne on koostöövõrgustiku loomine erinevate asutuste ja ettevõtetega ning tööotsija abistamine, et otsinguterada poleks nii konarlik ja vaevarikas.
Tööotsija peab olema aktiivne
Töötu esimene mõte võib olla, et nüüd läheb kõik nagu lepase reega ja küll talle see vajalik töö leitakse, kui end tööturuametis arvele võtta. Nii must ja valge see kindlasti pole, tuleb ise huvi tunda ja vaeva näha. Samas on süsteemi muudetud oluliselt paindlikumaks, sest kui näiteks jäävangi sattunud Vormsi elanik ei saa puhtfüüsilistel põhjustel 30 päeva jooksul tööturuametisse vastuvõtule ilmuda, siis saab ta telefoni teel asutusega ühendust võtta.
Mida pikemaks venib töö leidmise aeg, seda väiksemaks muutub töötu enda vabadus ametikohtade vahel valida. Kui 20 nädala jooksul pole suudetud midagi leida, siis vaadatakse prioriteedid ümber ning peetakse talle sobivaks tööd, mida inimene ei ole õppinud või kus tal puudub kogemus. Seega on ikka iga inimese enda huvi ja motivatsioon, et hiljem ei peaks nurisema pooleldi vabatahtlikult võetud kohustuste koorma all. Kuigi alati jääb ju võimalus valida ja pakutud variantidest üldse loobuda.
Suuremad toetused
Senisest rohkem on erinevaid toetamisvorme ja teenuseid, millega töötut tööotsimise perioodil aidatakse. Töötu abiraha ei arvestata näiteks enam toimetulekutoetuse sisse, suurenenud on ka muud toetused. Vähemalt 40-tunnisel tööpraktikal või koolitusel olevale töötule makstakse lisakulude katmiseks stipendiumi, mida vana seaduse kohaselt sai 80 tunni tööharjutuse eest. Mõelda vaid, kui väike see tundide arv tegelikult on, ainult tule ja õpi.
Kindlasti on raske end uuesti sundida uusi asju omandama, kuid see on pingutust väärt. Mida kauem ollakse eemal tööturust, seda kiiremini langeb ilmselt ka motivatsioon. Üle aasta töötuna arvel olnud hakkavad saama palgatoetust. Noored vanuses 16-24 saavad vastavat toetust juba pärast poole aasta möödumist. Samas ei saa ju sellele lootma jäädagi, sest selle piskuga on ka suhteliselt keeruline läbi ajada. Parem näha vaeva tööturuameti poolt organiseeritud koolitustel ning olla aktiivne töö otsimisel, et hiljem ei peaks nurisema. Libedale teele võivad minna näiteks vanemate juures elavad 16-aastased noored, kes on harjunud vabaduse ja mitte töötegemisega. Toetust saades on see raha neil sama kergelt läinud, kui tuli.
Töötegemise harjutamisega võiksid noored algust teha näiteks avalikul tööl ehk endisel hädaabitööl, mille kestvus on piiratud kuni kümne tööpäevani kuus. Selle eest makstakse tunnipalka vähemalt valitsuse kehtestatud tunnipalga alammäära ulatuses. Miski muidugi ei välista rohkem maksmast, kuid see oleneb juba konkreetsest situatsioonist ja tööst.
Uus amet ümberõppel
Kui töötu siiski ei leia sobivat ametit oma õpitud erialal, siis on üheks võimaluseks ka midagi uut juurde õppida. Senise kuue kuu asemel on nüüd võimalik tööturukoolitust saada kuni ühe aasta jooksul. Ja no olgem ausad, aastaga jõuab ikka märksa rohkem selgeks saada kui poole vähema ajaga. Õpingute jooksul või tööpraktikal osalejatele on riigi poolt tagatud ka ravikindlustus, mis võimaldab neil õnnetuse korral arstiabi saada. Kui uuel erialal ka töökoht kindel, siis on sellest ainult rõõm nii töötegijale kui selle andjale.
Igaüks on oma tegude eest vastutav
Hetkel on tegemist küll eelnõuga, kuid see paistab olevat piisavalt mõistlik kõikide partnerite jaoks, mingit suurt kemplemist ei ole ette näha. Üldiselt peaksid aga inimesed ise olema oma elu suhtes vastutustundlikumad ? noored peaksid õppima ja hea tava ning mõistuse piires käituma, siis on elus lihtsam.
MARKO POMERANTS, endine sotsiaalminister
