Tööd tehakse praegusajal otse mitmel tuhandel viisil. Ja kogu see vormiküllus tuleb kuidagi ühe mütsi alla saada ehk seaduse raamidesse suruda.
Küllap on nii mõnelgi veel meeles kevadine pahameeletorm, kui sotsiaalministeeriumi toores kava avalikkuse ette jõudis. Too toores tükk on nüüdseks kahelt poolt – tööandjate ja ametiühingute poolt – üpriski söödavaks küpsetatud. Sotsiaalkomisjon jäi sellega laias laastus rahule, mõnda järeleaitamist vajab see ometi. Möödunud nädalal oligi Riigikogus eelnõu esimene lugemine.
Töötuskindlustuse hüvitise määr tõuseb
Et tegemist ei ole mitte üksnes kaaluka, vaid ka mahuka seaduseelnõuga, mis tavalugeja jaoks kipub kohati liiga keeruliseks kätte, tahaksin põgusalt osutada mõnele seigale.
Hea meel on sellest, et tõusmas on töötuskindlustuse hüvitiste määrad: 50 protsendilt töötuks jäänu senisest keskmisest töötasust 70 protsendile esimese saja päeva kestel ning 40 protsendilt 50-le sealt edasi. See lisab inimesele kindlustunnet töö otsimise ajaks. Valuraha suurendamine oli sotsiaaldemokraatide kindel nõue.
Oluliselt laieneb ka kindlustusega hõlmatute ring. Kaitstud saavad nüüd ka need töötajad, kes ametist lahkuvad poolte kokkuleppel või omal soovil. Pahatihti on see ju töötaja jaoks sunnitud käik, tugevama õiguse maksmapanek. Ka siis, kui inimene tunneb, et ei suuda enam vanal töökohal jätkata, vajab ta uue otsimise ajal leivaraha.
Töölepingu saab sõlmida viieks aastaks
Töövõtjat kui töösuhete nõrgemat poolt peaksid paremini kaitsma mitmed muudatused tähtajalise töölepingu sõlmimisel ja lõpetamisel. On ju tähtajaline leping pigem erand kui reegel ja sellest johtuvalt peab tööandja põhjendama töö ajutist iseloomu. Mõistagi on konkreetne tärmin õigustatud, kui inimene palgatakse hooajatöödeks, kas või maasikaid korjama, ja lapsehooldus- või õpipuhkusel viibivat töötajat asendama.
Seevastu ei muuda tähtajaline tegevusluba veel töö iseloomu tähtajaliseks: see on ju tööandja kohus kindlustada uus tegevusluba või ka oma ettevõtte käigushoidmiseks vajalikud hanke- ja tarnelepingud.
Kui aga töö ajutine iseloom on arukalt läbi kaalutud ja mõlemale poolele teada, millal konkreetne töö otsa saab, ning tähtajaline töölepingki sõlmitud – maksimaalselt viieks aastaks –, on see siduv nii ühele kui teisele. Ehk teisisõnu: töölepingu enneaegsel ülesütlemisel peab tööandja maksma oma töötajale hüvitist, mis vastab tähtaja saabumiseni saada olevale töötasule. Seesugune kohustus vähendab ettevõtja kiusatust hoida kokku töötaja arvelt. Kuritarvitusi ennetama on mõeldud ka seadusesäte, mille järgi üle kahe korra sõlmitud või pikendatud tähtajaline leping muutub tähtajatuks.
Koolijuhtide sundparteistamine kaob
Kevadel, veel enne töös olevat seadust, muutis aga Riigikogu koolijuhi töölepingu tähtajatuks. Ei põhikooli, gümnaasiumi, kutseõppeasutuse direktor ega ka lasteaiajuhataja pea enam iga viie aasta tagant läbima töökonkurssi.
Sellega kaob ehk sundparteistamine, sest konkurss kippus siin-seal vägisi farsiks kätte, kus tõestada tuli vaid lojaalsust oma “heasoovijatele”. Ja muidugi annab see koolijuhile aega atra seada, kavandamaks pikemalt oma tööd ette. See tagab haridusasutusele stabiilsuse, millest omakorda sõltub ju terve kooli õhustik.
Küll aga jääb tähtajaliseks mõne tippjuhi, näiteks kõrgkooli rektori koht. Konkurss võimalikult pädeva juhi leidmiseks on siin õigustatud, sest maksma pääseb akadeemilise pere enese sõna.
Kollektiivne varaline vastutus kaob
Uus seadus kaotab vana, veel ENSV ajast jõus oleva töötajate kollektiivse varalise vastutuse. Näiteks ei peeta suurkaupluse kassaneiu palgast enam kinni osa selle kauba maksumusest, mis müügisaalist pihta pannakse sel ajal, kui tema palehigis ostjaid teenindab.
Tõusma hakkab lapsepuhkuse eest vanemale makstav tasu kas kolme või kuue päeva eest. See sõltub laste vanusest ja arvust ning on praegu 66 krooni päev, sest lapsepuhkuse tasu seotakse alampalgaga, mida valitsus igal aastal korrigeerib.
Laste, õieti küll laste koolitajate-kasvatajate teemaga tahaksin ka lõpetada. Rahvastikuministri programm “Igale lapsele lasteaiakoht” andis tugeva tõuke selleks, et tänavusest võib 90 protsendis valdadest ja linnadest lasteaiaõpetajate palka võrrelda juba (põhi)kooli noorempedagoogide töötasuga. Oli ju lasteaiapedagoogide palgatõus üks tingimusi, et omavalitsus saaks taotleda riigilt raha lasteasutuste renoveerimiseks-ehitamiseks. Mõnel pool tõusis lasteaiapedagoogi palk suisa kahekordseks. Õpetajale esitatavad nõuded on ühesugused nii koolis kui lasteaias, amet ise eeldab aga, teadagi, kogu hinge panemist oma töösse. Õnneks jagus otsustajatel praeguses kokkuhoiupoliitikas ka tarkust mitte lüüa kääre sisse õpetajate edasisele palgatõusule.
Kui ühiskond õpetajat märkab ja väärtustab, on loota, et nii mõnigi soe ja tark inimene jääb truuks oma kutsumusele, tuleb ja jääbki kasvatama meie lapsi. Sellest võidame aga meie kõik, sellest võidab kogu riik.
HELJO PIKHOF,
Sotsiaaldemokraat, Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees
