Leidub tegusaid ja hakkajaid inimesi, kes kõigi raskuste ja probleemide kiuste suudavad tõestada, et ka maal on võimalik täisväärtuslikku elu elada.
Neli aastat tagasi kolis seni Kohtla-Järvel elanud kolmeliikmeline pere Jõgevamaale, Saare valda, Vassevere külla. Perepea Tõnu Sepp lausus, et nad otsisid endale maale sobivat elupaika kuus-seitse aastat. Ehk aitas Jõgevamaa kui pere praeguse elupaiga kasuks otsustamisele kaasa fakt, et Tõnu lapsepõlv möödus Tormas, kus elavad praegugi tema vanemad. Tõnu elukaaslane Ruth Ruusmäe on pärit Kohtla-Järvelt, mistõttu ka Tõnu oma elu kaheksaks aastaks selle linnaga sidus.
Selle tööstuslinna eripäraks on venekeelne elanikkond. Ruth töötas juhiabina niisuguses firmas, kus ta oli ainus eestlasest töötaja. Majas, kus nad elasid, olid nad ainsaks eesti keelt kõnelevaks perekonnaks. “Mingil hetkel lihtsalt väsisime sellisest keskkonnast ning tahtsime rahu, vaikust ja oma “mulli” enda ümber tunda,” põhjendasid nad tõsist muudatust elus. Otsimist alustasid nad töökohale lähemal ja vaatasid esmalt ringi Ida-Virumaa maapiirkondades. Leidsid mõne päris ilusa kohagi, aga silma hakanud majapidamises olid kas kaevud tühjad või mõnes kohas maapind sisse vajunud.
Kortermaja elust väsinute ja tüdinutena soovis pere leida endale võimalikult privaatse elukoha. “No naabri korsten võis meie ettekujutuses tulevasest koduaknast paista, aga mitte enamat,” täpsustas Tõnu uue kodu otsimisele seatud eesmärki. Pöörde uue kodupaiga otsimisse tõi Ruthile Tartust tehtud tööpakkumine ja otsingud jätkusid Tartu lähemas ümbruskonnas. Paraku tuli sellest plaanist loobuda, sest piirkonna hinnatase ei olnud nende jaoks vastuvõetav. Nad panid tähele, et Jõgeva maakonna piirist üle sõites muutus kinnisvara märgatavalt odavamaks. Ühel hetkel oli üsna kahe maakonna piiril asunud elamu kinnisvaraportaalis märgitud ühes kohas Tartu maakonda ja teisel juhul Jõgeva maakonda kuuluvana. Esimesel juhul oli hoone eest soovitud summa aga kümne tuhande euro võrra kõrgem.
Lõid panga ajaloos pretsedendi
Perenaise sõnul sai asukoha valikul määravaks ka lähedus Tormale, mis neile, Tõnu vanemate elukohana, omamoodi tugipunktiks on kujunenud. “Kusagil Võrumaa metsade vahel me sellist tuge poleks leidnud,” arutles perenaine. Loomulikult tuli arvestada ka peretütre Kertu koolitee ning Tõnu töökoha kaugusega. Vähetähtis polnud ka see, kui kaugel asuvad nende kodust kiirabi, tuletõrje, kauplused. Tegelikult meeldis neile ka üks Jõgevamaal, Veial, asunud majapidamine, aga sealt oli tee peale kaks kilomeetrit, samal ajal kui nende koduks saanud Kebeli talu asub lausa tee ääres. Tõnu töötab Alajõel piirivalves ja ta on nädal aega kodunt eemal ning tema ameti eripäraga tuli tulevase kodu valikul arvestada.
Kuid veel enne, kui nad Vasseveresse elama asusid, ostsid nad maja Kudinale. Tõnu oli endale viie nädala pikkuse puhkuse võtnud, et elamist natuke kõpitseda, sest muidu poleks olnud võimalik sinna elama asuda. Paraku tulid remonditööde käigus ilmsiks varjatud vead ja nad said ostu-müügiprotsessi peatada. Juba nädal pärast maja ostmist andsid nad selle omanikule tagasi. Tehingut vahendanud SEB panga esindajad teatasid neile, et niisuguse sammuga lõid nad pretsedendi. Selleks hetkeks juba tehtud tehingute raha küll kaotati ja maksti veel pangale trahvirahagi, ent nad on kindlad, et “mäng vääris küünlaid”. Tõnu puhkuse viimased neli nädalat jätkusid põhiliselt kinnisvaraportaalides sobivat elupaika otsides. Kuigi piirkond, kus nad nüüd elavad, oli tulevase elukohana juba kindlalt paigas. Lõpuks Vassevere ja Levala piiril müügis olnud majapidamine silma hakkaski. Maja õuele jõudes avastasid nad, et olid Tartu ja Torma vahet käies sellest kohast kümnekonna aasta vältel palju kordi mööda sõitnud ning maja oli kuidagi eriliselt silma jäänud.
Hakkas südaööl põrandatalasid vahetama
Esimest korda läksid nad Kebeli talu vaatama 2013. aasta veebruaris nabani lumes sumbates. “Tulime seekord n-ö objektiga tutvuma suurema seltskonnaga, sest eelmise maja nukker kogemus oli meid ettevaatlikuks teinud. Mida rohkem silmapaare hoonet uudistamas on, seda rohkem saab erinevaid probleeme ja puudusi märgata. Minu esimeseks huviks oli majaga lähemalt tutvust teha. Positiivsena jäi silma, et maja aknad on vahetatud ja välisvooder uuendatud. Uudistasin toas ahjude ja truupide seisukorda ning nägin, et õnneks olid ka siibrid lahti, mis tähendab seda, et rõskust ei saa niisugusel juhul koguneda. Siis astus tuppa minu sõber Mario, koputas mulle õlale ning lausus kõrva sosistades, et ma olen rumal, kui seda maja koos suurepärase kinnistuga ära ei osta. Seejärel soovitas ta mul majaga tutvumise kõrval ka hoonet ümbritseval krundil ringi liikuda, mainides ära, et maja tagant edasi liikudes kaob ootamatult õu ära,” meenutas peremees esmatutvust uue koduga. Nädal hiljem olid Tõnu ja Ruth taas notari juures ning ostu-müügitehing saigi vormistatud.
Seejärel alustas Tõnu tõsise ehitus-remonditööga. Nii nagu kogu kodune vara veeti kohale sõiduautodega, samamoodi toodi kohale ka ehitusmaterjalid. Tütar Kertu ei tulnud vanematega kohe kaasa, vaid lõpetas Kohtla-Järvel õppeaasta ja asus Vasseveresse elama alles pärast kooli lõpetamist 2013. aasta kevadel. Ehitus-remonditöö kulges tempos iga toa remondile üks nädal. Tõnu töö piirivalves kulgeb rütmis, kus nädalapikkusele pikkade vahetustega tööle järgneb nädalane kodusolemine. Pärast ühte järjekordset töölt koju jõudmist heitis ta kõigepealt magama. Ent öösel poole kahe paiku oli uni justkui peoga pühitud. Nii tõmbas ta keset ööd mootorsae käima ja asus põrandatalasid vahetama. “Siin sain ma vabalt tegutseda, just sellisel hetkel nagu mulle sobib,” rääkis peremees rahulolevalt.
Tegelikult teadis ta sel kellaajal alustades, et saab hommikul kella seitsmeks Tartusse vajalike materjalide järele sõita.
Maja elamiskõlbulikuks muutmisele kulus umbes aasta tõsist tööd. Selle ajaga said korda köök, magamistuba, tütre tuba, vahetuba ja pesuruum. “Oma maja on nagu Tallinna linn, mis mitte kunagi päriselt valmis ei saa,” lausus Ruth Tõnu jutule täienduseks.
Muutunud olukord “valas õli tulle”
Kui maja sisemised tööd lõpetatud said, võttis pererahvas üheskoos ette hoone ümber võimust võtnud lepavõsa hävitamise. Maja taga orus, millele oli viidanud sõber Mario, kasvab nüüd lepavõsa asemel hoopis ilus muru. Võsa asendamine muruga ei tulnud üldse mitte kergelt, sest esimeste murutraktoriga tehtud niitmiste käigus tuli Tõnul mitmel korral vanemate juurde lagunenud traktorit keevitama sõita. Nüüd ootab järge garaaži kasutamiskõlbulikuks taastamine. Krundil seisab eraldi vundament, kuhu Tõnu plaanib laoruumi ehitada.
Ruth valmistab loomade luudest mitmesuguseid ehteid ja muud. Selleks tööks on samuti eraldi ruumi vaja, sest luu kallal nokitsemine tekitab tolmu. Et hiljem oleks oma kätega tehtule hea tagasi vaadata, on pererahvas teinud hästi palju pilte sellest, milline nägid nii maja kui ümbrus välja siis, kui nad sinna elama asusid ja kuidas see muutub. Ka Kertu on maaeluga väga rahul, sest Tartus õppides on ta vahel mõne sõbranna korterisse sattununa märganud, kui väikese toaga nad leppima peavad ja kui erinev on korterielu võrreldes eluga oma majas, mis pealegi asub keset metsavaikust, eemal naabritest ja linnasaginast. Rääkimata sellest, et enne Vasseveresse kolimist elasid nad kolmekesi kahetoalises korteris. Tõnul on korteris elamisest meelde jäänud tugev liiklusmüra. Nende maja asus kahe suure tänava ehk liikluse mõttes tuiksoone nurgal ja uni oli seal rahutu. Uues kodus ärkasid nad hommikul kella viie-kuue paiku täiesti välja puhanutena ega saanud alguses aru, mis nendega õieti toimub.
Aasta peale seda kui nad oma uude koju olid elama asunud, astus nende juurde sisse eelmine peremees, kingitusena kaasas foto, mis tehtud sellel õhtul, kui nad esimest korda oma tulevast kodu vaatama olid läinud. Nad said maja endiselt peremehelt teada, et too oli koha saanud päranduseks oma isalt, kes olevat arvanudki, et poeg selle kohe edasi müüb. Põhimõtteliselt isa ei eksinud. Ennustus ei pidanud paika vaid ajaliselt, sest maja müügini läks veel päris palju aastaid. Maja päranduseks saanud mees oli pikkade aastate jooksul Türil elanud ja suure osa oma elust sellele linnale pühendanud. Mistõttu teadis ta, et temast enam Vassevere elanikku ei saa. Maja püüdis ta n-ö vahelduva eduga müüa, pannes aeg-ajalt müügikuulutuse internetti.
Kebeli talus hakatakse lastelaagreid korraldama
Maja ostes ei pidanud pere ainult oma liikmete vajadusi ja unistusi silmas, vaid nad plaanivad edaspidi lastelaagreid korraldama hakata. Selleks oleks maad juurde tarvis osta, sest 1,6 hektariline kinnistu on niisuguste mõtete ellu viimiseks liialt väike. Lastelaagri juurde peavad kuuluma ka korralikud tualettruumid koos duširuumidega, katusealune, mänguplatsid.
Peremehe sõnul on maa juurde ostmiseks käimas läbirääkimised naabritega. Krundi piiriks on ühelt poolt Kääpa jõgi ja lähedal kulgeb ka Kullavere jõgi. Tõnu tundis huvi, kas neid ka kanuumatkadeks kasutatakse. “Kullavere jõel sõitsid vist viimati viikingid ja Kääpa jõel Kalevipoeg,” võttis ta naljatades jõgede laevatusajaloo kokku. Keegi peab millalgi sellega algust tegema ja nii muretsesid nad endale mõned kanuud. Peremehe ja perenaise sõnul jõudsid nad maja taga asuvat orgu korrastades ühiselt mõtteni, et kurjast oleks nii ilus koht ainult endale hoida.
Tõnu ja Ruth ei tee saladust sellest, et lähematel aastatel tahavad nad n-ö palgatöö ära lõpetada ja enda talus pakutavate teenustega ära majandada. “Nukker on istuda kontoris, kui mõtted liiguvad vägisi selle peale, et kui ilus oleks kodus olla ja kui palju seal oleks vaja ühte, teist ja kolmandat ära teha, lisaks veel kodust tööle- ja tagasisõidule kuluv aeg ningraha,” mõtisklesid Ruth ja Tõnu.
Esimesed kogemused on neil juba olemas, sest tänavu peatusid nende juures telkijad, kes algselt plaanisid tulla sinna vaid üheks päevaks, aga jäid mitmeks. Üks lastest oli juba nende juures lastelaagris käinud ja rääkis Kebeli talu muljetest oma vanematelegi. Lapse isa küsis Tõnu käest, kus ta täpsemalt kala võib püüda. “Jõest püüa nii palju kui süda lustib, aga tiiki ära õngitsema tule, sest siin on mul kuldkala,” ütles Tõnu mehele vastuseks. Seda viimast osa vastusest peeti mõistagi naljaks. Kuid tegelikult ujubki Kebeli talu tiigis kuldkala. Nii kaua visatakse selle jutu peale nalja kuni lõpuks ilmubki tiigivees kuldkala nähtavale. Tiiki on kuldsäinad sisse lastud, neist üks, päris korraliku suurusega isend, on alles.
Lisaks tegeleb Tõnu jahindusega ja on enda sõnul jahimees kolmandat aastat järjest, kuid kolmandat põlve jahindusega tegeleva pere esindaja. Linna hobijahimees talle ei meeldinud olla. Kui maal näevad jahimehed ulukite söötmisega, soolakute tegemisega jmt kõvasti vaeva, siis Tõnu arvates ei olnud sobilik linnamehena ennast maal elavate jahimeestega ühte ritta seada. Nüüd on tal jahimehe eksam tehtud, relvaluba hangitud ning jahikoeradki ‒ kolm taksi ‒ olemas. Mitmed mägrad, kährikud, rebased on koerte tubli tegevuse tulemusena kätte saadud. Noorema taksiga näeb Tõnu veel tõsist vaeva enne, kui temast õige jahikoer saab.
Jahinduse ja looduse põhjalikuma tundmise plaanivad nad siduda lastelaagrite korraldamisega. Ruthi hinnangul oskab Tõnu hästi loodusjutte rääkida ja tema arvates võib Tõnust saada tuntud loodusjuttude rääkija ja Tõnu onu, Vahur Sepa, mantlipärija. Ruthi sõnul meeldib lastele tõesti väga huvitavalt räägitud loodusjutte kuulata, iseäranis veel looduse rüpes. Ruthi ja Tõnu juures käisid ka Belgia lapsed, kes perenaise meelest reaalse suurima elukana vist küll ainult kärbest olid näinud. Kui nad Kebeli talu ümbruse metsades metskitse oma silmaga nägid, oli see väikeste belglaste jaoks täiesti võimas elamus. Ulukite koljude käeshoidmine ja nende nahkade oma käega katsumine jäi neile samuti tugevalt mällu.
Pererahva sõnul hakkasid nad Vasseveresse elama asumise järel põhjalikumalt uurima, kuhu nad siis täpsemalt elama sattusid ning avastasid enda jaoks rikkaliku ajalooga paiga. “Siin on nii palju ägedaid kohti ja me tahame sellest ka kõigile teistele jutustada,” rääkisid Ruth ja Tõnu õhinaga oma praegusest palju avastamis- ja tegutsemisrõõmu pakkuvast kodupaigast.
TOOMAS REINPÕLD
