Jõgeval asuva Betti Alveri muuseumi direktor Toomas Muru on põline jõgevalane, kelle lapsepõlv möödus turvalises väikelinnas Jõgeval. Ja olgugi et elu viis ta mõneks ajaks kodulinnast kaugemale, on ta siin oma kanna siiski kinnitanud.
ULVI TAMM
Milline oli teie lapsepõlv ja esimesed mälestused?
Lapsepõlv möödus 60ndate Jõgeval, väikses ja turvalises väikelinnas. Ema Asta töötas terve oma elu raudteeametnikuna ja isa Endel Jõgeva Teeninduskombinaadis autojuhi ja universaalse meistrimehena.
Elasime tol ajal väikses kahetoalises Estakaadi tänava korteris raudteelaste majas, kohe jaama läheduses. Et mind kasvatas emapoolne vanaema Vassa, siis lasteaias ma käima ei pidanud ja lisaks olin peres üksik laps kuni kaheksanda eluaastani.
Siis tuli meie perre noorem õde, kellega meil oli suur vanusevahe. Esimene mälestus on seotud plindrisse sattumisega – roomasin kapi alla veerenud tennisepallile järele ja jäin peadpidi kinni. Eks siis isa mu sealt päästis. Elasin kuni kooliminekuni eraklikku elu. Poisid, kellega maja ümber kokku puutusin, olid minust vanemad ja tüdrukud ajasid mingit oma asja, millest ma aru ei saanud. Meeldis, kui isa minuga asjatas, näiteks käisime Pedja jõel kalal ja Rägade talus võrriga piima toomas. Hiljem on selgunud, et seal suvitas samal ajal kaasteeline Kärt Summatavet, kes on ehtekunstnik ja professor. Kõige rohkem meeldis mulle maast madalast lugemine ja joonistamine ja võisin mitmeid tunde vaikselt omaette nohiseda ja eriti ei tahtnud, et mind segatakse.
Vanavanemad ja vanemad, millised õpetussõnad ja tarkused on nendelt kaasa saadud?
Olen põline jõgevalane. Mu emapoolsed vanavanemad elasid ja töötasid siin. Vanaisa Heinrich Jakobi oli saksa rahvusest raudteelane, kes 1945 Siberisse küüditati. Vanaema Vassa oli pikaaegne kooliteenija. Isapoolset vanaema Elfriedet mäletan, tema elas Luua lähedal maamajas ja töötas haiglas.
Isapoolset vanaisa ma näinud ei ole, sest ta üritas sõja lõpus Rootsi põgeneda, aga vene hävitajad lasid laeva põhja. Ma olen vist näide oma ajastu „vabakasvatusest“, sest ei mäleta mingit tuvastatavat dressuuri. Tegutsesin omal käel ja kui midagi valesti läks, siis räägiti rahulikult. Õppisin elu vaatlema ja ise järeldusi tegema. Isa püüdis ergutada huvi tehnika vastu, aga see jättis mu täiesti ükskõikseks. Küll meeldis mulle temaga võimalusel kaasa sõita, sest käidi näiteks kõikvõimalikel suurtel laatadel, seal oli huvitav.
Milline on haridustee ja koolimälestused?
Ema tahtis mind kuueaastasena esimesse klassi panna, aga kuna olin liiga noor, siis kohe ei võetud, pidin järgmist aastat ootama. Kooliga seonduv tundus põnev, seega olin alguses väga pettunud. Minu 1. september saabus 1968. aastal ja meie lend paigutati Jõgeva linnas Mustvee mnt vanasse koolimajja, kus oli õppinud ka minu ema koos õe ja vennaga.
Tähendusrikas on see, et mu muretu lapsepõlv sai läbi just samal aastal kui vene tankid Prahasse vurasid ja illusioon inimnäolisest nõukogude liidust purunes.
Koolitee algus oli raske, sest ma ei tahtnud ja vist ei osanud sotsialiseeruda. Et ma polnud lasteaias käinud, siis valmistas kõik distsipliiniga seonduv piinu, alates sellest, et pidi kandma koolivormi ja ärkama varakult, koolikott pidi koos olema, õppetükid tehtud ja mis kõik veel.
Esimestel päevadel ei saanud ma asjadest ikka üldse aru, et kuidas ei või tunni ajal klassis ringi liikuda ja teiste lastega rääkida. Igav oli sirge seljaga käed laual istuda ja õpetajat kuulata. Mäletan, kuidas ma keset matemaatika tundi püsti tõusin ja uue sõbra Harry Ilvese juurde läksin, et juttu puhuda.
Õnneks sain ma esimeste kuude jooksul selgeks, mida koolis nõutakse ja sain häid hindeid, esimesel tunnistusel olid enamus hindeid viied ja klassijuhataja hirmud hajutatud. Kooliteest Jõgeva keskkoolis on valdavalt head mälestused ja toredad klassikaaslased, kellega võimalusel igal aastal siiani kokku saame.
Jõgeva keskkooli lõpetasin 1979. aastal. Peale kolme aastat vagabundielu Tallinnas ja Tartus astusin 1982 õppima Tartu ülikoolis eesti filoloogiat ja valisin kirjanduse eriharu. Tõuke valikuks andis esmajoones eesti luule tähelepanelik lugemine, vaieldamatuteks lemmikuteks olid Artur Alliksaar ja Juhan Viiding.
Jõudsin enne ülikooli minekut läbi lugeda päris palju väliskirjandust, näiteks kogu kättesaadava loome F. Dostojevskist, lummasid ka J.D. Salinger ja H. Hesse looming. Arvan, et mu lugemus oli enamusest noorematest kursusekaaslastest suurem.
Tartu ülikool andis tollaseid olusid arvestades päris hea hariduse, sest loenguid andsid paljud korüfeed. Nimetan hea meelega Paul Aristet, Huno Rätsepat, Karl Muru, Harald Peepu, Peeter Toropit ja Ain Kaalepit. Filosoofiat õpetasid Tõnu Luik ja Ülo Matjus.
Põhiline on see, et tekkis päris korralik kultuurilooline kaardistik, mõistete struktuur, mis aitas kirjandusloos orienteeruda ja seda mõista. Tegin endale kohe algusest peale selgeks, mis on oluline ja vajab pühendumist, võtsin oma eriala väga tõsiselt. Osasid aineid lihtsalt ignoreerisin, näiteks ei käinud ma NLKP ajaloo loengutes. Paralleelselt loengutega käisin usinalt ülikooli kohvikus ja Werneris, seal tegutses nn vabade kunstide eraakadeemia, kus sai ühes lauas vestelda vanemate üliõpilaste, elukunstnike ja õppejõududega. Näiteks Hando Runnel on öelnud, et tema humanitaarne haridus väga paljus just sealt pärinebki. Teise kursuse kevadel abiellusin kursuseõe Leeloga ja sellest kooselust on mul kaks toredat tütart – Laura-Liisa ja Katariina. Kahjuks läksid meie teed hiljem lahku. Tartu ülikooli diplomi sain aastal 1987.
Krabi kool ja pedagoogitöö, mis see Teile andis?
Krabi kooli Paganamaal läksin suunamisega Tartu ülikoolist, sest Tartu sõjakomissariaat ähvardas mind vene sõjaväkke saata, sest ma ei viinud oma Jõgeva kutsealuse dokumente Tartusse. Maakooli õpetaja pääses sõjaväest priiks. Õpetasin kaks aastat eesti keelt ja kirjandust ning ajalugu. Paganamaa inimesed ja loodus olid ehedad. Lapsed kõnelesid mahlakat võru keelt, tundides pidid nad kasutama kirjakeelt, mis oli neile tegelikult võõras ja tekitas probleeme. Krabil tutvusin ürgmehe ja muusiku Jaak Tuksamiga, kellega oleme sõbrad siiani. Jaak oli esimene muusik, kes andis kontserdi avatud Betti Alveri muusemis.
Milline oli Karl Ristikivi muuseum ja töö sellega? Millised kogemused tulid Jõgevale tagasi tulles kaasa?
- aastal hakkasime koos kursusevenna Janika Kronbergiga tegema Karl Ristikivi muuseumit, mis kuulus filiaalina Tartu linnamuuseumi koosseisu. Alustada tuli tühjalt kohalt, sest saime enda käsutusse Hermanni tänav 18 eramaja esimese korruse.
Nõukogude ajal oli enamus väliseesti kirjandusest keelatud ja sellepärast tundmatu ning meie ülesanne oli seda suurt lünka täitma hakata. Sama teemaga tegelesid muidugi ka teised asutused. Loodavasse muuseumisse saatsid materjale Kalju Lepik, Bernard Kangro, Valev Uibopuu ja paljud teised, samuti saime neilt olulisi soovitusi ja nõuandeid. Tegelesime uurimistöö, publikatsioonide ja ettekannetega, juhendasime ekskursioone. Sama oluline oli seltsielu – kirjandusliku salongi pidamine, raamatute esitlemine, improviseeritud etendused.
Milline nägi välja töö tõlkerühma juhina välja?
- aastal kandideerisin loodava Eesti Õigustõlke Keskuse Tartu tõlkerühma juhi ametipostile ja päris suureks üllatuseks osutusin valituks, kuigi konkurents oli suur. Keskus töötas riigikantselei alluvuses ja selle suure projekti eesmärk oli Euroopa Liidu seaduste eesti keelde tõlkimine.
See oli möödapääsmatu tingimus, et Eesti saaks liikmesriigiks. Tõlkerühm loodi Tartusse sellepärast, et me hakkasime tegelema põllumajandust puudutavate seadustega ja ülikoolilinnas töötasid põllumajanduse terminoloogiat hästi tundvad spetsialistid. Sain kiirkorras väga põhjalikud juhtimist ja meeskonnatööd käsitlevad koolitused ja tuli käia ka Brüsselis „asjaga“ tutvumas.
Tõlkerühm koosnes 17 inimesest – tehnilisest personalist, terminoloogidest, tõlkijatest, keeletoimetajatest ja õigustoimetajast. Uuenduslik oli ka see, et kogu tõlkeprotsess käis läbi elektroonilise tõlkemälu ja tark programm täiendas ennast töö käigus ise.
Minu ülesandeks oli tagada tõlkeprotsessi sujuv töö, pidin jälgima, et tekstid liiguksid tõrgeteta kvaliteetse eestikeelse versioonini. Juriidilised tekstid on vägagi üksluised ja igavad, seepärast pidin hoolitsema, et tundlik ja enamuses noortest inimestest koosnev „organism“ jätkuvalt tegus ja motiveeritud oleks. Kokku tõlkisime 45 000 lehekülge lepinguid, määrusi, otsuseid ja soovitusi. Projekti lõppedes tundsin, et olen end riigiametnikuna igati ammendanud.
Kuidas sattusite kirjutama teleseriaali „Wabariik“ stsenaariumit?
Ettepaneku seriaali „Wabariik“ stsenaariumi kirjutada tegi filmimees Toomas Sula, kes rääkis Toomas Kirsile, et Tartus on sellised omapärased tegelased, kes võiksid seriaalile värvi lisada. Kirjutasime skripte koos ajakirja Akadeemia tegevtoimetaja Indrek Udega. See oli väga lõbus ja vaheldust pakkuv tegevus, saime kirjutamist täiega lustida. Samas motiveeris ka päris hea honorar.
Mis Teid seob Jõgevamaal tuntud helilooja Alo Mattiiseniga?
Kohtusime Aloga vanas Mustvee maantee kooli esimeses klassis. Alo torkas distantsilt kohe silma, sest ta oli pikka kasvu, suurte lokaatorkõrvadega enesekindel poiss, kes oskas olla. Alost sai mu klassivend ja sõber selle sõna kõige paremas tähenduses.
Väikelinnades teavad inimesed üksteist hästi, meie emad olid klassiõed, kes lõpetasid Jõgeva keskkooli esimese lennu, juhuse tahtel käisid ühes klassis ka meie kaheksa aastat nooremad õed. Ma käisin Alo juures nagu oma kodus ja samas olime Aloga ikka väga erinevad igas mõttes. Alustades juba välimusest ja füüsilisest võimekusest. Alo oli kõhn ja pikka kasvu, väga heade sportlike eeldustega, mina ümar ja kohmakas nagu Winnie Puhh.
Hilisem tee viis Alo Tallinnasse ja minu Tartusse, me kohtusime harvemini, aga üks asi oli küll hämmastav, sest kunagi polnud tarvis otsida sõnu, et rääkida, dialoog jätkus alati loomulikult, nagu poleks mingit ajalist katkestust olnudki. Me kõneleme ka praegu, sest surm on ju ainult olemisest teise retk.
Tagasitulek Jõgeva linna, kas ainult tööga Betti Alveri muuseumi juhtimisega seotult?
Pärast õigustõlke keskuse projekti lõppu olin väsinud ja võtsin aja maha. 2005. aasta suvel helistas mulle ema ja ütles, et otsitakse Betti Alveri muuseumi projektijuhti.
Olin enda jaoks selgeks teinud, et tahan töötada õpitud erialal ja kasutada neid kogemusi, mis edasi viivad. Jõgevale tuleku kasuks rääkis ka see, et vanemad olid juba päris vanad ja vajasid rohkem tähelepanu. Algne mõte oli, et teen muuseumi valmis ja siis vaatame, mis edasi saab. Asjaolud kujunesid soodsaks ja sujuvaks, muuseum sai koostöös Jõgeva linnavalitsuse ja Betti Alveri fondiga luuletaja 100. sünniaastapäevaks materiaalses mõttes valmis ja avamine toimus 23. novembril 2006. Projektijuhina töötasin mingit aega Jõgeva linnaraamatukogu tagatoas ja tutvusin seal ametis oleva Heli Järvega, kellest sai mu hooliv elukaaslane.
Mida on Teile andnud töö Betti Alveri muuseumis? Kas külastajad peaksid rohkem seda muuseumit enda jaoks avastama?
Betti Alveri muuseumi juhatajana tean, et tegelen õige ja olulise asjaga, mis rikastab Eesti kultuurimaastikku. Arvatavasti kuuluvad eesti kirjanduse tüvitekstid meie identiteedi juurde, need on eestlaseks olemise lahutamatu osa. Kindlasti annab muuseumis töötamine võimaluse suhelda suure hulga huvitavate inimestega ja meil on tekkinud sõpruskond, kuhu kuuluvad kirjanikud, kunstnikud, muusikud, loodusmehed, kes käivad siin esinemas. Õlg õla tunde annab Eesti Kirjanikemuusemide Ühing, kellega koos toimetame. Lisaks Betti Alveri ja Alo Mattiiseni pärandi eest hoolitsemisele korraldame Jõgeva ajaloo uurimist, oleme välja andnud viis osa sarjast „Mälestuste Jõgeva“, mis on kompaktne lokaalajaloo ja mälestuste põiming. Olen kindel, et Betti Alveri muuseum on üks olulistest Jõgeva visiitkaartidest.
Millised on Teile hingelähedased tegevused?
Iseenesest mõistetavalt hindan lugemist, häid filme, kontserte ja etendusi. Et meil on kunstigalerii, siis saame osa huvitavatest näitustest. Olen 20 aastat tegelenud hiina tervisevõimlemisega, võtnud osa jaapani ja hiina meistrite koolitustest ja mingit aega andnud ise treeninguid.
Selleks, et paremini mõista maalikunsti teen ise aeg ajalt etüüde, samuti sõrmitsen huvitavate helimaalingute kogemiseks kitarri. Leian aega pere ja sõprade jaoks. Nõukogude inimestena ei saanud me keegi reisida, silmaringi avardamiseks oleme käinud pere ja sõpradega huvitavates kohtades üle maailma. Eriti värvikalt on meeles Jaapani iidne kultuur, Islandi loodus ja Kariibi mere reisid.
Kuidas sündis näitus „Jõgeva vanad majad“? Kas on veel mingeid plaane selles vallas?
„Jõgeva vanade majade“ näitus valmis aastal 2008 Jõgeva linna sünnipäevaks ja tekitas parasjagu poleemikat, sest osa kodanikke kahtlustas, et ma näitan linna halvast küljest.
Minu eesmärk oli jäädvustada kaduviku nostalgilist poeetikat, selle ilu. Vanad majad ja nende detailid olid eksponeeritud suureformaadilistel lõuenditel ja see näitus on käinud Tartu ülikooli raamatukogus ja Eesti vabaõhumuuseumis. Tänapäeval pildistavad vist kõik, kellel telefon seda võimaldab, ka mina püüan jäädvustada huvitavaid motiive, detaile ja meeleolusid. Kui aeg küpseks saab, siis tuleb ka uus näitus.
Millisena kujutate ette Jõgeva linna tulevikku?
Jõgeva laadsete väikelinnade elanikke jääb paratamatult vähemaks ja me saame vanemaks, st pensioneerume. Kui me oma linna ja valla asju mõistlikult ja perspektiivitundega korraldame, siis ei pruugi see olla traagiline.
Meil on mõned olulised kordaminekud, näiteks on lasteaiad ja koolid väga heas korras, plaanis on arendada tervishoidu. Linn on turvaline ja loodussõbralik, noortel lastega peredel on siin hea elada. Kindlasti on tarvis seista hea, et kodanikud saaksid oma kodukoha üle uhked olla, seda väärtustada.
Käsil on kesklinna planeerimine ja uuendamine, kui see peaks õnnestuma, tõstab see kindlasti eneseväärikust ja toob siia rohkem elu. Kindlasti mõjub Jõgeva konkurentsivõimele hästi kiire ja mugav rongiliiklus.
Millised on teie soovid Jõgevamaa inimestele?
Preester Vello Salo, kelle juures ma eneseharimise eesmärgil teoloogia loengutes käisin, ütles minu jaoks olulise asja – nimelt ei usalda ta inimesi, kes räägivad, et neil pole üldse aega. Nad ei oska lihtsalt olulist ebaolulisest eristada ja seetõttu keskenduda ning oma aega planeerida. See on hea põhimõte: teeme endale selgeks, mis on tegelikult isiksuse arendamiseks määrav, mis aga vastukaaluks segab ja takistab. Tegeleda tuleb sellega, mis südamelähedane, nii muudame ka ümbritsevat elu paremaks.
1968 – 1979 Jõgeva Keskkool
1982 – 1987 Tartu Riiklik Ülikool, lõpetasin eesti filoloogia eriala
1987 – 1989 Krabi Põhikooli eesti keele ja ajaloo õpetaja
1990 – 1999 Karl Ristikivi Muuseumi vanemteadur ja juhataja
2000 – 2004 Eesti Õigustõlke Keskuse Tartu tõlkerühma juht
2005 – 2012 SA Betti Alveri Fond projektijuht ja Betti Alveri Muuseumi juhataja
2012 – … SA Betti Alveri Muuseum juhatuse liige, Betti Alveri Muuseumi juhataja
