Kui Vooremaa esindus viimati Torma Põhikoolis käis, tuli direktor Toomas Aavasalu ajalootunnist tagasi suure lauluga. Alljärgnev intervjuu lähtubki sellest juhuslikust seigast.
Saabusite 9. klassi ajalootunnist lauldes. No mis see küll on, mis paneb ühe põhikooli direktori niimoodi keset päeva laulma, et eestlane olen ja eestlaseks jään?
Alustasime 9. klassiga eelmises tunnis Eesti taasiseseisvumise teemaga ja täna vaatasime filmi “Laulev revolutsioon”. See viis mind tagasi noorusaegadesse, meenutas Eestile väga olulisi sündmusi, millest sai ise ka osa võetud. Meenusid muinsuskaitseliikumises kaasa löömine, Balti kett ja muidugi need võrratud Alo Mattiiseni isamaalaulud! “Eestlane olen ja eestlaseks jään” on ikka neist kõige parem!
Laulsite siis tunnis lastega koos ka?
Ei, otseselt tunnis me ei laulnud, aga oma hinges ja mõttes laulsin ma küll kaasa. Ma ei oska ütelda, kas iga laps samamoodi mõtles või tundis, aga minul oli nendele aastatele tagasi vaadates vapustav tunne.
Praegused põhikoolilõpetajad on seltskond, kes toodi Eesti taasiseseisvudes rublasid kroonide vastu vahetama titevankrites, nad ise ei mäleta sellest midagi. Kuidas neile tollaseid sündmusi edasi anda?
Nad teavad seda aega vanemate juttude järgi. Usun, et enamus nende vanemaid on käinud Balti ketis, kogenud midagi sellist, mida ei saa kirjeldada. Loodan, et see emotsioon jõuab lasteni. See oli vaid üks film, aga on ka teisi. Tollaste sündmuste olulisus jõuab kooliõpilasteni sõltuvalt sellest, kuidas õpetaja suudab seda esitada ja missugune side tal endal nende sündmustega tekib. Olen õnnelik inimene, et minul see side tekib, seepärast ma vähemalt arvan, et suudan seda sisemise põlemise tunnet ka oma õpilastele edasi anda.
Öölaulupeod olid ülevad, aga okupatsioonist vabanemisele eelnes ka kriitilisi ja ohtlikkegi hetki.
Räägitakse, et mehed peavad olema karmid ja mitte näitama oma tundeid välja, aga sellele ajale mõteldes hakkab mul küll midagi kurgus kraapima ja peale tuleb selline harras tunne.
Ma arvan, et tuleb osata hinnata seda, millisel ajal me praegu elame. Eestil on olnud ka raskeid perioode, 1991. aastal oli mul võimalus käia Tallinnas, kui inimesi kutsuti sinna strateegiliselt tähtsaid objekte kaitsma.
Käisime koos Kuremaa ja Laiuse rahvaga, olime Andrus Ööveli strateegiline reserv, kes ootas Toompeal siseplatsil. Vajadusel oleks meid mõnda objekti kaitsma saadetud. Olime selleks valmis, keegi ennast väsinuna ei tundnud, tunde ei loetud – see polnud üldse küsimus, et kas on vaja minna. Oli selge: me lähme.
Kui paljud inimesed seda aega enam üldse mäletavad? Mõnikord tundub, et inimeste mälu on lühike, et ollakse unustanud, sest miks muidu nii paljud pole millegagi rahul?
Kindlasti mäletatakse, aga eks see sõltub meist kõigist, mida ja kuidas me räägime. Täna, kui terve klass filmi vaatas, jäi üks noormees näiteks magama. Võib-olla ta oli väsinud, võib-olla aga mõtles nagu mehed ühes vanas propagandafilmis, et kõht on täis, päike paistab, lasen õige silma looja, las see politruk siristab… Võib-olla tuli kohatu võrdlus, aga eks ikka kodu on see, kes lastele isamaa-armastuse kaasa peab andma ja seda ka elus hoidma. Ka koolis saab lapse hinge puudutada, kuid algus ja lähtepunkt on kodu.
Sageli jääb kõrvu, kuidas liiga paljud räägivad, et nad raudselt teadsid ja uskusid, et Eesti Vabariik tuleb. Tühjagi iga inimene nii mõtles, aga nüüd on mugav nii deklareerida, eriti kui mõnel kõrgel ametipostil ollakse.
Palju direktorina oma õpilasi ja nende kodusid tunnete?
Tunnen rohkem neid, kellele ma ise tundi annan, teisi aga selle põhjal, mida klassijuhatajad räägivad. Mõne kohta tuleb info kildhaaval. Mingi pilt on mul olemas. Vahel aitab see lapsega rääkida, temast paremini aru saada.
Kunagi päris palju aega tagasi tegime siin koolis ühe ankeedi, millest selgus, et paljudes kodudes peab ema laste kasvatamisega üksinda toime tulema, sest isa kas pole või on ta läinud kaugele, et perele raha teenida. Samas tean ma peresid, kes väga oma lastele kaasa elavad, meelsasti kooliüritustele tulevad. Klassikaline pere ei kao mitte kunagi, mingil moel jääb ta alati alles.
Millal Teie isiklikult mõistsite, et Eesti on okupeeritud ja peab vabaks saama?
Ma olin ikka päris tubli pioneer ja komsomol. Minevikku vaadates ei saa ma öelda, et käisin, sini-must-valge lipp käes, ja hüüdsin: Eesti vabaks!
Minu vanematekodus Eesti ajast ei räägitud. Eks vahel ikka kiruti venelasi, aga see pole ju veel Eesti Vabariigist rääkimine.
Selle peale hakkasin ma mõtlema siis, kui Kuremaal muinsuskaitse organisatsioon loodi, siis tekkis mul huvi nende asjade vastu ja hakkas midagi koitma. Siis hakkasin meenutama, mida Sulev Vahtre oli loengutes rääkinud, nii mitmedki tema avaldatud mõtted tulid taas meelde, nii mõnedki asjad hakkasid peas omale kohale jõudma.
Kuid aus vastus sellele küsimusele on: Eesti Vabariik sündis minu jaoks päris ootamatult.
Paljudes peredes ei räägitud okupatsiooniajal neist asjust, vahest eksiti sellega, et ei antud teadmisi edasi?
Kindlasti mängis kaasa enese alalhoiu instinkt. Vanematel olid meeles õpilasrahutused, mis kaasnesid Propelleri kontserdiga Tallinnas, ja nende sündmuste tagajärjed. Lapsevanemad käisid ju seletuskirju kirjutamas, võib-olla see distsiplineeris…
Nõelu ju enam küünte alla ei aetud, Stalin oli surnud.
Inimesed võisid ootamatult oma töökohast ilma jääda, ka kõige sotsialistlikumasse ja sõbralikumasse välisriiki nagu näiteks Bulgaaria poleks enam lastud sõita, rääkimata sellest, et välistatud oleks olnud edenemine ametiredelil. See tee oleks võsukeste tegude pärast kinni pandud.
Igas kodus oli omamoodi, kus räägiti natuke, kus üldse mitte.
Kui palju sõltub ajaloo kui humanitaaraine õpetamine õpetajast?
Küllalt palju sõltub õpiku autorist ja palju sellest, kas ja millist lisamaterjali õpetaja kasutab, kas ta läheb süvitsi või mitte.
9. klassi õpikus räägitakse vabadussõjalastest liiga pealiskaudselt, jääb mulje, et kuigi ei valetata, tahetakse midagi maha vaikida.
Järeldusi, mis võis toimuda, saame teha ilmunud memuaaride põhjal, kuid Larka sai vaieldamatult nii palju toetushääli, et lõi teisi pika puuga…
Kuid eks siingi sõltub palju sellest, kes kirjutas just selle lõigu õpikus, milline oli tema sümpaatia. 5. klassi ajalugu, mille Laar kirjutas, paistab ju ka silma oma selge suunitlusega.
Mis mehed vabadussõjalased aga olid ja mille eest võitlesid? Kindlasti arvasid nad ise, et teevad Eestile head, kuid eks enda arvates seisid õige asja eest ka need, kes astusid üles kümme aastat varem.
Kommunistid ohustasid Eesti riiklikku iseseisvust, vabadussõjalased tahtsid võimule tulla seaduslikul teel, aga huvitav, kas ka praegu on kusagil sellised inimesed, kes hauvad salaplaani, et Eesti kaotaks oma iseseisvuse?
Ma tahaksin ei öelda, aga ma kardan, et nad on olemas. Sisetunne ütleb. Ma isegi ei oska seda põhjendada ja ma loodan, et minu tuttavate seas selliseid ei ole. Lähtudes aga ajaloolistest kogemustest: nad kindlasti on, aga võib-olla pole neid palju.
Mida arvate nn sambadiskussioonist?
Mina küll remondiksin selle suure raha eest hoopis koole, kuid diskussiooni puhul ma mõtlen, et kas see on tekitatud või tekkinud. Kunstiinimesed pole ju ka sugugi ühel meelel. Kus nad varem olid?
Kindlasti olete püüdnud oma õpilasi mõjutada mõtlema ja analüüsima mitte ainult möödunut, vaid ka praegu ühiskonnas toimuvaid protsesse ja sündmusi. Millised on need teemad, millele tähelepanu juhite?
Õpetaja saab kõigest rääkida, igas tunnis saab mõtlema suunata, mitte ainult ajaloo või ühiskonnaõpetuse tunnis.
Kindlasti soovitan ma mitte võtta sms-laenu, kuigi reklaam aina rõhub ja õhutab, et nii kui aga raha tahad, sa kohe seda ka saad. Enne kui helistad, tuleks mõelda, et see raha tuleb ka tagasi maksta.
Tänapäeva elu on küll selline, et noored inimesed, kui nad tahavad midagi saavutada, laenamisest ei pääse, aga laenud jäävad neid kummitama väga pikaks ajaks. Ja enne, kui see koorem, ka õppelaenuna, endale kaela võtta, tasub väga sügavalt mõtelda.
Kui palju saab väikeses koolis märgata õpilaste individuaalseid võimeid ja anda kõigile neile parim võimalus?
Meil on tugisüsteemid, parandusõpe, logopeediline abi, klassid pole suured.
Aga erihuvi ja süvaõpe?
Lapsed, kellel on mõnes aines tugev põhi või isegi anne, saavad ennast realiseerida põhiliselt olümpiaadil. Kahjuks ei jõua aineõpetaja andekatega eraldi tegelda, sest aega selleks ei jää. Lapsed on erinevate võimetega ja kirjas on, et kool arvestab kõikide laste hariduslike vajadustega, kuid kahjuks ei saa me tippe arendada, sest peame leidma tunnis keskmise tee ja andekate jaoks ei jätku aega. Pealegi, kui ajada tase väga kõrgeks, siis teised ju ei tunnetagi edu. Tunnustada tuleb ka nõrgemaid.
Andekas ei pinguta siis enam, kui saab alati “viie” lihtsalt niisama kätte. Ta mandub ja tal on igav. Vahest võiks tema siis puududa, palju tahab ja tulla ainult eksamitele?
See on hea küsimus, aga mitte mulle, vaid haridusministrile.
Kuidas läks kooli 320. aastapäev?
Väga hästi!
Usun, et vilistlased, endised õpetajad ning töötajad jäid rahule.
Meile ta oli selle aasta üks tähtsamaid üritusi. Usun, et saime hakkama.
Selle ettevalmistamise käigus sündis palju uusi ja huvitavaid ideid. Tore on sellise meeskonnaga tööd teha.
Minu tänusõnad kõigile, kes aitasid aastapäeva läbi viia.
Ees seisavad aga uued väljakutsed: olümpiamängud mais ja aprilli lõpus toimuv suurüritus nimega “Ader maasse!”
JAANIKA KRESSA
