Töölepinguseaduse eelnõu on nagu taburet, mille kõik kolm jalga on erineva kõrgusega. Avalikkuse ees ei vaidle enam keegi, justkui enesestmõistetavalt võetakse töösuhet kui pooltevahelist võlaõiguslikku lepingut, kaugenedes seega töötaja kaitse õigusest.
Arusaadavus eelkõige
Uus töölepinguseaduse eelnõu on põhjendamatult keerukas ja raskesti arusaadav. Et paragrahvirägastikus orienteeruda, on vaja hoida ühes käes töölepinguseadust ning teises mahukat võlaõigust. Ja igaks juhuks peab läheduses olema ka seaduseelnõu seletuskiri, et teada, millal ühest või teisest vastavat seadusepügalat kasutada. Nii peab toimima näiteks töötaja ja tööandja kohustusi käsitlevas peatükis paragrahv 15 puhul – tuleb appi võtta võlaõigusseadus, et mõista, mida seaduseandja on mõelnud, kui ta räägib töötaja kohustusest täita ülesandeid tööandja suhtes lojaalselt. Nimelt on lojaalsuskohustust täpsemalt käsitletud võlaõigusseaduse paragrahvis 8 lõige 1 ja paragrahvis 76 lõige 1 ja 2, lojaalsust eeldab võlaõigusseaduses paragrahv 6 sätestatud heas usus käitumise kohustus.
Kuna töölepinguseadus puudutab siiski enamikku meie kodanikest, peab see olema kõigile arusaadav, ning selle nimel peab veel palju tööd tegema.
Vastutus saamatajäänud tulu eest
Seaduseelnõu neljandas peatükis käsitletava varalise vastutuse sõnastus arvestab võlaõigusseaduse põhimõtteid, kuigi konkreetsed viited võlaõigusseaduse vastavatele paragrahvidele eelnõus puuduvad. Loomulikult peab töötaja tööandja vara kasutamisel vältima kahju tekkimist ja oma süülise käitumise korral kandma vastutust, kuid raske on mõista, miks ei saa niivõrd olulises küsimuses töölepinguseadust selgelt ja täpselt sõnastada.
Eelnõus ei ole muu hulgas kehtestatud vastutuse ülempiiri, lähtutakse põhimõttest, et küllap kohus otsustab. Kahjuna käsitletakse nii varalist kui ka mittevaralist kahju, mis tähendab isegi tööandja saamatajäänud tulu arvessevõtmist. Kahjunõude tõendamise kohustus lasub tööandjal, vastutuse ulatus jääb kohtupraktika kujundada. Kohtuprotsessid tulevad kindlasti aeganõudvad, sest võimalikke arvessevõetavaid kriteeriume on palju, nende analüüsimiseks tuleb rakendada eksperte. Suure ajakulu ja kalli õigusabi tõttu on töötajal ilmselt raske kohtus oma õigusi kaitsta. Nõrgema poolena ei suuda töötaja kohtus olla võrdne partner ettevõtjale, kellel oma huvide eest seismisel on kasutada-käsutada oluliselt suuremad summad ja võimalused.
Ei tohi unustada, et elame Euroopa Liidus, meie töösuhete õiguslik regulatsioon peab olema piisavalt selge, kuid samas paindlik. Kuidas leida tasakaalu, et nii tööandjad kui ka töötajad tunneksid end turvaliselt? Ühelt poolt peab tööandjal olema võimalus tööleping suhteliselt lihtsalt ja väheste kuludega lõpetada, töötajale aga peab olema tagatud hästitoimiv sotsiaalkaitse ning tõhus täiend- ja ümberõppesüsteem, et ta saaks võimalikult kiiresti ja valutult tööturul jätkata.
Paindlikkus ilma kaitstuseta
Hiljuti Riigikogus toimunud Eesti Arengufondi ja 2007. aasta inimarengu aruannete arutelul keskenduti majanduse uue mudeli käivitamise vajadusele ning hariduse ja majanduse vahekorrale. Aruannete autorid peavad tõsiseks probleemiks, et meie tööhõivestruktuur ei ole majanduse kallinemise olukorras jätkusuutlik, nad juhivad tähelepanu sellele, et Eesti riik kulutab tööpoliitika meetmetele teiste Euroopa riikidega võrreldes üsna vähe raha. Uue töölepinguseaduse eelnõuga antakse väär signaal, nagu oleks tööjõuturg meil juba sedavõrd paindlik, et riik ei pea enam oluliselt sekkuma. Ometi on just riigi kohustus tööturgu kaitsta ja näidata üles rohkem hoolivust, et töötaja tuleks omal maal toime ega läheks võõrsile. Majanduse ümberstruktureerimise ülesannet ei tohi lahendada töötegija kui võlaõiguslike lepingusuhete nõrgema osapoole kulul.
Kas ametiühingu esindajad ei olnud liialt optimistlikud, leppides sotsiaaldialoogi osapooltega kokku uue töölepinguseaduse tulemises? Meil on eelarvekriis, riigi tulude kasv väheneb. Eesti on sotsiaalses plaanis kaotanud mitmeid positsioone, nüüd oleme kaotamas ka majanduses. Sellises olukorras ei saa tõsiselt võtta valitsuse pakutavaid lahendusi, mis justkui peaksid tagama tasakaalu – paindlikkuse töösuhetes ning toimiva sotsiaalkaitse. Enne kui midagi otsustada, kuulakem vähemalt ära, mida on öelda ekspertidel.
MAI TREIAL, Riigikogu liige, Rahvaliit
