Öeldakse, et õnneks pole palju vaja. Praegu ilmselt võib end õnnelikuks pidada igaüks, kel on töö, seega ka leib laual ja katus pea kohal. Samas ei leidu vist ühtki inimest, keda töötus pole puudutanud. Kui ta pole ise tööta jäänud, siis on see ehk juhtunud mõne tema lähikondsega.
Must stsenaarium on tõeks saanud
Tööpuudus on üks vaatus mustast stsenaariumist, mille eest – juhul, kui riik ei sekku – juba aastal 2005 hoiatas meid strateegia „Säästev Eesti 21”, kuid mis ometi on tõeks saanud. Heaolu väheneb hukatuslikult, kasvab töötus, noored lahkuvad Eestist, rahva tervis halveneb, süveneb ääremaastumine, väheneb kohalike omavalitsuste haldussuutlikkus. Üleilmse kriisi löögid on Eestit tabanud tugevamini kui teisi riike. Ja seda põhjusel, et meie valitsus on lasknud asjadel minna isevooluteed. Kui teised riigid rakendasid miljarditesse eurodesse ulatuvaid abipakette ettevõtluse toetamiseks, töökohtade säilitamiseks ning majanduskeskkonna stabiliseerimiseks, siis meie valitsus pühendus euro nimel innukalt riigieelarve kärpimisele, pannes oma inimesed ja ettevõtted täbarasse olukorda. Valitsus pole ka eurotsooniga ühinemise järel valmis looma vajalikke eeldusi, et maailmamajanduse uue tõusu saabudes kiiresti startida.
Ihaldatud tulevik jäi kättesaamatuks
Ekspertide toel oleme üsna hästi suutnud tulevikku prognoosida, kuid ihaldatud tulevikustsenaariumi käivitamisele ei ole valitsus kahjuks kätt külge pannud. Madala tootlikkuse tõttu on üsna tõenäoline, et ka majanduse kasvule pöördudes jääb tööpuudus meid veel pikaks ajaks kummitama.
Selles olukorras paneb imestama, et tööpoliitika aktiivmeetmetele kulutab Eesti ELi riikidest kõige vähem raha. Näib, justkui üritaksime mängida jalgpalli väljakul, kus teised mängivad ragbit. Iseasi, kas selle üle on põhjust uhkust tunda. Valitsus loodab abi peamiselt kolmest tööturuteenuse meetmest – tööpraktika, palgatoetus ja ettevõtluse alustamise toetus. Nendega suudetakse heal juhul lahendada kuni 15 000 töötu mured, kuid töötuid on praegu üle 100 000. Kõik ei hakka ettevõtjaks ega jõua oodata, millal Eesti jõuab Euroopa viie rikkama sekka.
Sellest ei maksa unistadagi, kui ligi poolte omavalitsusüksuste umbes 140 tuhande inimese heaolu ja elutase jääb allapoole Eesti keskmist – veerand maainimestest elab allapool absoluutset vaesuspiiri. Kõige keerulisem on olukord Ida-Virumaal. Iga viies idavirumaalane on kaotanud töö, üle poolte neist ei saa enam töötuskindlustushüvitist ning on pöördunud kohaliku omavalitsuse poole toimetulekutoetuse saamiseks. Sealse töötukassa juhtidega kohtumisel said Rahvaliidu fraktsiooni liikmed selge pildi, et kui miski ei muutu, läheb olukord veel hullemaks. Ja mitte ainult seal. Töötuse tagajärjel on Eestis praegu 90 000 ravikindlustamata inimest. Kuid teada on, et hädad käivad ikka inimesi mööda, ja sellepärast peab esmase arstiabi ka neile inimestele kättesaadavaks tegema.
Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem
Kõige lähem on inimesele kohalik omavalitsus. Omavalitsused peavad seetõttu üha enam keskenduma sotsiaalküsimustele ja inimesi aitama, uute arenguprojektide algatamine ja haldamine jääb tagaplaanile. Vanasti öeldi, et iga vald peab toitma oma vaesed, kuid praegu on omavalitsuste tulubaasi vähendamine halvanud nende võimekuse hädas appi tulla. Et nad seda suudaksid, tuleb kõigepealt omavalitsust aidata. Riik saab siin sihtotstarbeliste eraldistega toetada tööharjutusi ning töötute rakendamist heakorratöödel. Kohapeal tuntakse oma inimesi ja teatakse kõige paremini, kuidas seda raha kasutada. Töökohtade loomisel oleks abi ka hoiu- ja laenuühistute seadusest, mis võimaldaks toetada kohalikku väikeettevõtlust ning luua mitmekesiseid võimalusi selle rahastamiseks, kuid paraku ootab eelnõu alles seaduseks saamist. Lastega perede olukorda saab mõnevõrra leevendada sellega, kui kõigile lastele lasteaiast gümnaasiumini oleks tagatud tasuta lõunasöök. Majanduse konkurentsivõime tõstmise huvides peab riik raskele ajale vaatamata hoidma au sees haridust ning haridus- ja infrastruktuuri investeeringuteks vajadusel ka laenu võtma.
Igal pool Eestis peab olema võimalik ühtviisi hästi elada. Praeguse arengumudeli – keskuse ja perifeeria vastandumine – asemel on hädavajalik rakendada nüüdisaegne regionaalhaldus, mis arvestab iga paiga tugevaid ja nõrku külgi. Seda saab teha, kui muuta maakond praegusest riiklikust tasandist omavalitsustasandiks.
Töötust ei leevenda imerelv, vaid erakondade koostöö
Töövaldkonna juhtimine vajab ühtset kätt, seepärast oleks mõttekas luua tööministri ametikoht ning koostada töökohtade loomise plaan ja rakenduskava. Nende koostamisse on oluline kaasata kõik erakonnad, asjaomased valitsusasutused, kohalike omavalitsuste ühendused ning huvirühmade eestkosteorganisatsioonid.
Selge on see, et majandussurutisest eluga väljatulekuks ja tööpuuduse leevendamiseks üht ja ainukest imerohtu pole. Tõsi, valitsus vastutab praeguse olukorra tekkimise eest, kuid vastutuskoorma veeretamine üksnes valitsuse õlule meid praegu ei aita – lahenduse peame leidma erakondade üksmeeles. Kui leidsime üksmeele Euroopa Liidu ja NATOga liitumisel, peame selle leidma ka praegu, sest tööpuuduse kasvu pidurdamisest ja uute töökohtade loomisest sõltub meie riigi ja inimeste ellujäämine.
iii
KAREL RÜÜTLI, Rahvaliidu esimees
