Abimootoriga jalgratas ehk mopeed, mida rahvasuus punnvõrriks ehk sääreväristajaks kutsuti, oli nõukogude ajal eriti maapiirkondades asendamatu liiklusvahend, millega poes või tööl käia. Sellele, et võrridega kunagi ka võidu sõitma hakatakse, ei osanud selle masina loojad ilmselt mõeldagi. Nüüd on seda ometi tegema hakatud.
Ülemöödunud nädalal peetud rahvusvahelise motomatkajate kokkutuleku Jõgevatreff nn linnaürituse naelaks oligi võrrivõidusõit, millest võttis osa umbes kaheksakümmend eri vanuses asjahuvilist, sealhulgas seitse naisvõistlejat. Lisaks eestlastele oli külalisi Lätist. Võidu sõideti ringrajal, mis oli maha märgitud kolmele Jõgeva kesklinna parki ümbritsevale teelõigule ning maa- ja linnavalitsuse esistele teedele. Linnavalitsuse ja kaubahalli ette oli kujundatud veel kunstlikke kurvegi: ainult sirgeid mööda sõites oleks põnevust ja närvikõdi ilmselt liiga vähe olnud. Kui ilmataat vahepeal taevaluugid valla lõi, olidki kukkumised libeduse tõttu kerged tulema, ent suuremat häda võrrisõitjad endale ei teinud.
Kui Riia tehas on “sääreväristajate” tootmise juba ammu lõpetanud, siis Hiinas tehakse sarnaseid masinaid täie auruga edasi. Standardklassi masinatel on mootorid säilitatud originaalilähedasel kujul, vabaklassi masinatel on need lubatud piirides forsseeritud.
Ehkki kiirused olid tükati päris suured, aimus võistluste kommentaatori humoorika alatooniga jutust, et väga tõsise mootorispordiga võrrivõidusõidu näol siiski tegemist pole, küll aga endale adrenaliinilaksu hankimise ja publikule meelelahutuse pakkumisega. Näiteks juhtis kommentaator tähelepanu sellele, et need võistlejad, kelle masinal mootor tõrkuma kipub, peavad seda innukamalt pedaale tallama, ning väitis, et põhiline ettevalmistus võrrivõidusõiduks toimubki jooksurajal jalgu treenides.
Kui noorte poiste võrridel kihutamist võis veel tõsiselt võtta, siis turjakaid keskealisi mehi sama tegemas nähes tuli tükati muie suule. Eriti lõbus oli külgkorvidega masinate võiduajamine, mille tegi kaasa üks eriti suurekasvuliste ja kogukate vendade paar. Et raske koormaga masina tasakaalus hoidmine lihtne pole, lõikasid vennad külma kõhuga sirgeks nii mõnegi kurvi – eriti siis, kui kohtunikke parasjagu läheduses polnud.
Abja või Saku?
Selle üle, kas esimese külgkorviga võrri ehitasid valmis Abja või Saku mehed, käivat kahe nimetatud mootorispordi kantsi esindajate vahel senimaani vaidlus. Kiireimaks osutusid Jõgeval külgkorvidega masinate klassis igatahes vennad Tarmo ja Toomas Raba, kellest esimene on Abja tehnikaringi juhendaja ja võrrivõidusõitude algataja Eestis.
“Külgkorvidega võrridega võidu sõitmisse ei maksa küll eriti tõsiselt suhtuda: need on ehitatud eelkõige selleks, et publikul on neid pull vaadata,” ütles Tarmo Raba. “Võrr on ju mõeldud eelkõige selleks, et inimene sellega poes või tööl käia saaks. Sellele mitte eriti võimsale sõiduriistale kahekesi selga ronimine on üsna absurdimaiguline ettevõtmine.”
Abja Gümnaasiumi õpilastele mõeldud tehnikaringi käivitas Tarmo Raba kolm aastat tagasi. Praegu juhendab ta tehnikahuvilisi noori ka Viljandis.
“Kahetaktiline võrrimootor on tegelikult kõige alus: kui selle tööpõhimõtted ja kokkupanek selged, siis on mõtet suuremate ja keerulisemate mootorite kallale minna. Seepärast on võrridega tegelemine see õige „uks”, kustkaudu mootorite maailma siseneda,” ütles Tarmo Raba.
Võidusõit kui preemia
Võidusõidud ongi tegelikult n-ö jäämäe veepealne osa. Veealuse, tunduvalt suurema osa moodustab masina võidusõiduks ettevalmistamine. See neelab nii aega kui ka raha sellises koguses, et omaenda hingerahu nimel on parem kummagi kulu üle mitte arvet pidada.
“See üürike aeg, mille masina sadulas olla ja võidu sõita saad, on nagu preemia garaazhis tehtud musta töö eest. See on nagu palgapäev tööinimesele või veerandilõpu tunnistustejagamine õpilasele,” ütles Tarmo Raba.
Asjaolu, et Riia tehas võrre enam ammu ei tooda, on muutnud nii seda tüüpi masinad kui ka nende varuosad raskesti kättesaadavaiks.
“Kui kuulutus lehte panna, siis mõningaid pakkumisi ikka veel tuleb,” ütles Tarmo Raba.
Võrrivõidusõitude „maania” läks Tarmo Raba sõnul lahti Lätist, ent nüüdseks on ka Eesti võrrihuviliste võistluskalender päris tihedaks kujunenud. Kuigi vahel sõidetakse võrridega ka maastikul (Abjas näiteks suures õunaaias), siis üldjuhul proovitakse masinate võimeid siiski asfaldil, nagu Jõgeval.
“Eks see rohkem asfaldimasin olegi,” ütles Tarmo Raba. “Ja linnakeskkonnas on võistlus ka publikule kättesaadavam.”
Jõgevlaste jaoks tegi võrrivõidusõidu huvitavamaks see, et kaasa tegid ka kohalikud võrrihuvilised. Jõgeva MC lipu all võistelnud esindusse kuulus viis noorte tehnikaringis Leopold tegutsevat noormeest ning kunagise Sadala mopeediklubi kasvandik Argo Ellisson.
“Võistlustulemused kujunesid meil enam-vähem selliseks, nagu ette arvasime,” ütles Leopoldi juhendaja Kristian Vaarpuu.
“Võidu sõitsin võrriga viimati vist üheksa-aastaselt ehk kakskümmend aastat tagasi,” ütles Kristian Vaarpuu. “Isu tekkis küll võrrivõidusõitudel tihemini osalema hakata, aga eks aeg näita, kas suudame selleks aega ja võimalusi leida.”
Esialgu kulub Jõgeva võrrihuvilistel rohkem jõudu küll selleks, et leida taskukohane (ehk teisiti öeldes tasuta) ruum kooskäimiseks. Praegu putitatakse võrre Kristian Vaarpuu garaazhis.
Võrrivõidusõit
*Võisteldi standardklassi, open-klassi ja külgkorvidega masinatel ning nn hiinakatel
*Kristian Vaarpuu sai standardklassis alla 30-aastaste meessõitjate hulgas 14. koha
*Oskar Orupõld ja Janno Ojarand olid samas klassis 25. ja 26.
*Meelis Barbo ja Aleksander Naumov võistlesid open-klassis ning said vastavalt neljanda ja seitsmenda koha.
*Argo Ellisson sai standardklassis üle 30-aastaste meesvõistlejate hulgas 16. koha
*Võrrivõidusõidu korraldamisel oli Jõgeva MC koostööpartneriks Abja tehnikaring
*Võrrivõidusõit on eelkõige kummardus neile isadele ja poegadele, kes ajast aega kodus garaazhinurgas võrre on putitanud
iii
RIINA MÄGI
