Tõnu Trubetsky ja ansambel Vennaskond on Eesti muusikamaastikul kultuslikud tegijad, kes ei ilmuta end mitte just väga tihti, kuid on seda enam muusikagurmaanidele oodatud. Sel suvel võtab Vennaskond ette läbi suve kestva Eesti-Läti turnee Lyffland Tuur 2019, mis algas 7. juunil Nõmmel. Nädal hiljem esineti Sangaste lossis ja eeloleval reedel, 21. juunil astub kultusbänd üles Paduvere talumuuseumi õuel.
„Võib-olla tõesti esineme vähe kui kellegi teisega võrrelda. Meil tuleb tavaliselt kuus kaks esinemist. Nendega, kes iga päev esinevad, ei saa me end muidugi võrrelda. Miks, see on niimoodi nagu juhtunud. Ehk ka sellepärast, et oleme oma hinna liiga kõrgeks kruvinud,” vastab ansambli loominguline hing Tõnu Trubetsky küsimusele, miks Vennaskond vähe suurele publikule esineb.
Ansambel Vennaskond loodi 1984. aastal ning esimesel aastal oli ansamblil kaks kontserti.
Esimene avalik kontsert anti 23. oktoobril Tallinna 49. Keskkoolis koos ansamblitega M. O. T. T. (ex Generator M) ja Velikije Luki, kelle jaoks see oli samuti esimene kontsert. Juba järgmisel aastal oli ansamblil Eesti turnee, mis algas juuli alguses Viljandis vanas Ugalas ja lõppes 17. augustil Võhma Kultuurimajas. Nii algas tõus. Esialgu ehk väiksemas ringkonnas, kuni 1990ndate algul vallutas Vennaskond oma hittidega kogu Eesti muusikataeva. Ja suurte tegijate hulka on nad jäänud tänaseni. Muide, ansambli 600. esinemine, seni viimane ümmargune number, toimus 26. septembril 2015 Tallinnas Sinilinnus ja Vennaskonna 700. kontsert tuleb 2. augustil 2019 Lihulas.
Hitid populaarsed tänagi
Trubetsky sõnul pole õige öelda, et just 1990ndad olid nende hiilgeajad. „Ajastud on väga erinevad olnud. Jah, 1990ndatel olime edetabelite tipus, ent aeg oli siis ka teine. Kui praegu teha samasuguseid hittlugusid nagu toona, siis tänapäeval ei läheks need enam hitiks. Aeg on lihtsalt muutnud inimesi ja ümbritsevat. Ja meie suhtes halvemas suunas.
Tänapäevasele muusikamaastikule ei taha me kuidagi sobituda. Praegune Eesti muusikamaastik mulle ei meeldi, sest seal on vähe meeldivat. Sealt pole kuulata eriti midagi ja seepärast ajame oma asju. Isegi ei taha sinna kuuluda.
Me teeme ka praegu uusi lugusid ja neid ka mängitakse, kuid tippu pole need enam jõudnud. Vanu hitte mängitakse seevastu kogu aeg, nagu „Pille-Riin” või „Insener Garini hüperboloid”.”
Ise loeb Trubetsky ansambli suurimaks hitiks „Insener Garini hüperboloidi”, kuid lisades, et see hitivärk on paljuski maitse asi. „See, et mingi lugu on hitt, ei tähenda veel seda, et see lugu ka iseenesest hea on. Aga hüperboloid on igas mõttes hea lugu,” tunnistab Trubetsky.
Parimaks albumiks nimetab Trubetsky 2014. aastal ilmunud „Linn süütab tuled”. „Vähemalt ma ise pean seda. Vanematest on head kindlasti „Rockpiraadid” (ilmus 1992) ja muidugi kogumik „Priima” (1999), kus ka nii-öelda kullafondi lood peal. Samuti on väga hea must kogumikalbum „For Anarchist Resistance“ (2016), kus on „Insener Garini hüperboloid, „Pille-Riin“ ja „Disko“ kõik ühe plaadi peal.”
„Vennaskonnal” on ilmunud seitse vinüülplaati: „Girl In Black” (1991, vinüülsingel, Vennaskond), „Rīgas Kaos” (2005/1987, LP, Līgo), „Rockpiraadid” (2014, LP, Mumm Records, Līgo), „Vaenlane Ei Maga” (2014, LP, Mumm Records, Līgo), „Võluri Tagasitulek” (2014, LP, Mumm Records, Līgo), „Ltn. Schmidt’i Pojad” (2015, LP, Mumm Records, Līgo), „Insener Garini Hüperboloid” (2016, LP, Mumm Records, Līgo).
Ansambel on tegutsenud nüüd juba 35 aastat, mille jooksul on Trubetsky sõnul olnud nii tõuse kui ka madalseise. „Vähemalt me ise seda nii näeme. Aastad on läinud tõusude ja mõõnade vaheldudes. Praegu oleme pigem tõusulainel. Aga märke väsimusest ei ole, sest uusi lugusid teeme kogu aeg peale. Ka hetkel teeme uut plaati, millest kolm lugu on juba lindistatud. Millal plaat välja tuleb, veel ei tea,” lisas ansambli eestvedaja Tõnu Trubetsky.
Esinenud laias maailmas
Eraldi ansambli kuldajastust Trubetsky sõnul rääkida ei saa. „Oleme tugevad olnud erinevatel ajastutel. 1980ndatel tegime tüüpilist punki. 1990ndatel aga hakkasime tegema uusi eksperimentaallugusid, millel oli oma stiil, mida ei saagi hästi ühegi muusikavoolu alla viia.”
Vennaskonda iseloomustab väga tihe seos The Tuberkuloitedi ja Sõpruse Puiesteega. „Neist viimane on Allani (Vainola) bänd ja seepärast on meil käekiri paljuski sarnane. Tihedat koostööd teeme ka Henn Rebase ja Mait Vaiguga. Ka viimane singel on tema tekstile. Puutume temaga palju kokku, sest tal on väga head tekstid, millele muusikat kirjutada,” kiidab Trubetsky.
Ansambel on Eestis mänginud väga paljudes väikestes maakohtades, aga samas ka väga palju maailmas. Nii on Vennaskond esinenud Pariisis, New Yorgis (CBGB ja Continental), Berliinis, Bukarestis, Luxembourgis, rääkimata Soomest, Lätist ja Rootsist.
„Soomes oleme palju mänginud. Esimene turnee oli seal 1989. Siis oli veel Eesti NSV ning meid võeti seal hästi vastu.”
Praegune Vennaskond mängib kuueliikmelises koosseisus, mis on tema arvates isegi liiga suur, aga nii see on. See on püsinud enam-vähem ühes koosluses nullindate algusest peale. Ansamblit on alati iseloomustanud või eristanud teistest viiuldaja ja akordionisti olemasolu.
„Viiulimängija on meil kogu aeg olnud, sest mulle on viiul alati meeldinud. Ja oma lugudes oleme seda instrumenti ka arvestanud. Viiulimängijaid on meil kokku olnud kuus, kellest kõige kuulsam on Camille Camille. Praegu mängib viiulit Hedwig Allika.”
Möödunud aastal ilmus Trubetsky & Kalev Lehola sulest mahukas raamat „Vaikne hooaeg”, mis käsitleb 1990ndate punki ajalugu. „See on ligi 500 lehekülge paks raamat, mida kirjutasin vaikselt aastaid. Siis kui aega oli, siis nokitsesin. Palju kirjutasin eelmisel aastal. Muusika ajaloost pole meil üldse palju raamatuid ilmunud.”
Vennaskond
Tõnu Trubetsky – vokaal
Anti Pathique – basskitarr
Allan Vainola – kitarr
Roy Strider – kitarr
Hedwig Allika – viiul
Henn Rebane – akordion
Anneli Kadakas – trummid
Henry Leppnurm – trummid
TIIT LÄÄNE
