Tänavu kevadel möödus 60 aastat suurest märtsiküüditamisest. Umbes kuu aega hiljem sai Jõgeva Maakonna Endiste Poliitvangide ja Represseeritute Ühing endale uue viieliikmelise juhatuse, mille esimeheks valiti Tõnu Käbi. Tema sõnul on uus juhatus nõuks võtnud ühenduse tegevuse elavamaks muuta ning jõuda ka nende represseeritute ja endiste poliitvangideni, kes senini veel organisatsiooni ei kuulu.
Tõnu Käbi, kui palju Jõgeva Maakonna Endiste Poliitvangide ja Represseeritute Ühingul praegu liikmeid on?
Saja ringis. Ent endisi poliitvange ja represseerituid on maakonnas tegelikult palju rohkem. Paraku pole meil nendeni jõuda sugugi lihtne: ametkonnad, kellelt oleme lootnud poliitvangide ja represseeritute kohta infot saada, kas ei oma seda või ei tohi andmekaitseseadusest lähtudes seda väljastada. Seega jääb meil üle levitada hoolega infot oma organisatsiooni tegevuse kohta ning loota, et see õigete inimesteni jõuab ja innustab neid meiega kontakti võtma.
Keda tänapäeval üldse represseeritute hulka loetakse?
Enamik inimesi samastab represseeritu tavaliselt küüditatuga, ent on veel teisigi represseeritute kategooriaid: vabadusvõitlejad, endised poliitvangid, nn Pitka-poisid. Võõrvõimu poolt teatud mõttes represseerituks tuleks arvatavasti lugeda ka sõja ajal Nõukogude Liidu tagalasse tööpataljoni saadetud mehed.
Viimasel ajal on hakatud rääkima sellest, et isegi Nõukogude Armees aega teeninud võiks represseerituteks lugeda. Aga sel juhul peaksid Tšernobõli tuumaavariid likvideerimas käinud seda otse loomulikult olema!
Tegelikult tulekski see, kes on represseeritud ja kes mitte, kogu ühiskonna tasandil selgeks rääkida.
Kas selleks, et kõik, kes seda vajaksid, vastavaid sotsiaaltoetusi saama hakkaksid?
Eelkõige on see siiski oluline poliitilises, eetilises ja moraalses mõttes. Samas, kui toetustest rääkida, siis võiks Venemaa Saksamaast mõnes mõttes eeskuju võtta. Saksa sõjaväes teeninutele Saksamaa ju teatavat toetust maksab. Seepärast oleks ju igati loogiline, kui ka Venemaa kui Nõukogude Liidu järglane endiste poliitvangide ja küüditatute kannatusi väheselgi määral hüvitada püüaks.
Miks endine poliitvang või represseeritu üldse teie ühingusse kuuluma peaks? Mida see talle annab?
Represseeritud on enamasti eakad inimesed ja tihtipeale oma probleemidega üksi jäänud. Ühing saab aidata neid lahendada. Näiteks pole paljud küüditatud saanud Venemaalt kätte dokumente, mille abil oma seal välja teenitud tööstaaži tõestada. Ka seal on enam kui poole sajandi jooksul nii mõndagi juhtunud. Kus arhiiv hävinud, kus lihtsalt ei kiirustata kirjadele vastamisega. Ühingusse koondunutel on aga hulga peale päris palju kompetentsi selliste asjade ajamisel.
Tahame ühingu liinis korraldada ka kohtumisõhtuid juristidega, kes oskavad nõu anda varade tagastamise või muudes juriidilistes küsimustes, samuti meedikutega, kes võimelised nõustama tervist puudutavates küsimustes. Taastusravituusikud kaitseministeeriumile alluvasse Seli Tervisekeskusesse jõuavad poliitvangide ja represseerituteni samuti meie ühingu kaudu. Meie saame need omakorda represseeritute maakonnaorganisatsioone ühendava katusorganisatsiooni — Eesti Memento Liidu — vahendusel. Taastusravituusiku taotlemiseks tuleb ühingu juhatusele esitada avaldus ja represseeritu tunnistuse koopia. Taastusravi on represseerituid õigus saada kord aastas ning eelisjärjekorras saavad tuusiku ühingu liikmed. Puudega represseeritutele saame olla abiks invaabivahendite hankimisel.
Üks tähtis aspekt on veel see, et põlvkonnad hakkavad vahetuma: ka need, kes lapsena Siberisse viidi, on juba üsna kõrgesse ikka jõudnud, täiskasvanuna küüditatutest rääkimata. Seega on viimane aeg tulevaste põlvede jaoks talletada küüditatute esmaallikalised mälestused. Ka see on põhjus, miks tahame võimalikult paljude represseerituteni jõuda. Ellujäänute mälestuste talletamine on meie kohustus nende ees, kes külmalt maalt tagasi ei tulnud, ja nende ees, kes küll tulid, aga nüüdseks meie hulgast lahkunud.
Üht-teist on selles valdkonnas juba tehtud.
Jah. Astrid Brandmeister on teinud ära suure töö Põltsamaa kandi küüditatute mälestuste talletamisel ja trükis ilmutamisel, ehkki see viimane pole nappide rahaliste võimaluste tõttu olnud sugugi lihtne. Tänu Viivi Lanile on raamatukaante vahele saanud ka Saare ja Voore kandi ning Peipsi ääre küüditatute mälestused. Ent teha on veel palju: küüditatute mälestused on toekas tükk tõest Eesti ajalugu. Loodame, et suudame ka koolinoori mälestusi koguma innustada. Seepärast tahamegi ajalooõpetajate ja noorteorganisatsioonidega kontakti võtta ning neid koostööle kutsuda.
Missugused on olnud ühingu viimase aja olulisemad ettevõtmised?
Juulis käisime kahe bussitäie rahvaga ehk 102 inimesega Rakveres represseeritute ja endiste poliitvangide üle-Eestilisel kokkutulekul. Vabadussõja võidusamba avamisel me ei käinud, sest nende pidustuste hiline toimumisaeg polnud eakatele inimestele sobiv. Küll aga käisime juba avatud võidusammast hiljem vaatamas ning külastasime ka Lagedis tegutsevat sõjaajaloo muuseumi. Lõuna-Eestiski käisime. Muu hulgas vaatasime üle selle paiga Rõuges, kuhu püstitatakse Eesti Ema monument, ning külastasime kiviraiumistöökoda, kus monument valmib.
Ilma heatahtlike abilisteta poleks need ettevõtmised teoks saanud. Transpordi organiseerimisel on meid aidanud endine maavanem Aivar Kokk ja omavalitsused. Transport ongi meie ühisettevõtmiste juures tavaliselt kõige kulukam, aga samas vajalikum: jalgsimatkale meie ühingu liikmed paraku enam ei lähe: vaimult on nad küll karastunud, aga nende tervis pole enam suurem asi.
Meid on meie ettevõtmistes toetanud ka Eesti Memento Liit. Loodame liidu toetusel hankida ka arvuti ja muud tehnikat, et paremini oma asjaajamist korraldama ja mälestusi talletama hakata. “Peavarju“ on meile lahkelt pakkunud Jõgeval tegutsev Betti Alveri Muuseum eesotsas juhataja Toomas Muruga. Muuseumis toimuvad meie tubasemad suure ringi kokkusaamised ja seal käib iga kuu kolmandal neljapäeval koos ka ühingu juhatus.
Kuidas need inimesed, kes teiega ühendust võtta tahaksid, seda tegema peaksid?
Oleme liikmetega suhtlemise hõlbustamiseks maakonna kolmeks piirkonnaks jaganud ning piirkondadele koordinaatorid määranud. Põltsamaa piirkonna koordinaatoriks on Ants Mägi, kellega saab ühendust telefonil 5348 3303. Jõgeva piirkonna koordinaatoriks on Anne Veinmann ja temaga saab ühendust telefonil 5360 3630. Torma-Saare ja Peipsi-äärse piirkonna koordinaatori Pille Miti kontakttelefon on 5326 8770. Mina ise olen kättesaadav telefonidel 773 6408 ja 5358 3775.
Kust ja kuidas algas teie enda teekond Siberisse?
Jõgeva jaamast, nagu paljudel teistel meie ühingu liikmetel. Olin märtsiküüditamise ajal kuueaastane ja elasin koos vanemate ja väikevennaga Jõgeval Roosi tänavas. Olin lapsena tihti Laiusel vanavanemate juures ja võinuksin vabalt ka küüditamispäeval seal olla, aga et ma vanaisal väikese sõnakuulmatusega “harja punaseks“ olin ajanud, tõid vanemad mu ära linna ja nii ma küüditamisrongi peale sattusingi. Seega võib naljatamisi öelda, et kui oleksin olnud „paim“ poiss, oleksin Eestisse jäänud. Ent usun, et ka vanaisa karmi käe all oleksin korraliku elukooli saanud — nii, nagu Novosibirski oblastis Kuibõševi rajooniski, kuhu mind koos vanematega viidi.
Hilisemas elus olen tegutsenud metsatööstuses, Eesti Vabariigi taastamise järel aga riigikaitseosakonnas. Praegu olen pensionär.
iii
RIINA MÄGI
