?Alver on oluline eelkõige meile endile, eestlastele,? ütles Peeter Torop. ?Teistes kultuurides eksisteerib ta vaid üksikute tekstidena eesti luule tõlkekogumikes. Aga see on ka loomulik, sest selleks, et autor saaks hõivata olulise koha teises kultuuriruumis, peab olema väga palju neid, kes teda tõlkida tahaksid.?
Toropi sõnul on tõlkijate huvi koondumisel teatud autorite või teatud maade autorite loomingule tihtipeale hoopis kirjandusvälised ehk siis enamasti poliitilised põhjused.
?Nobeli kirjanduspreemia saaja ennustamisel tasub näiteks alati vaadata, missugused poliitilised sündmused lähiminevikus maailmas toimunud on,? ütles Peeter Torop. ?Ain Kaalepi väitel poleks soomlastel Talvesõjata ühtegi Nobeli preemia laureaati.?
Niisiis keskendus Torop eelkõige Alverile kui tõlkijale. Tema sõnul valitseb eesti tõlkekultuuris koguni teatav Alveri-kultus, sest tema Pu?kini ?Jevgeni Onegini? tõlget peetakse üheks eesti tõlkekunsti tippsaavutuseks.
?Rahvusvahelises tõlketeoorias on viimasel ajal palju räägitud nn mees- ja naistõlkest ehk sellest, et naised tõlgivad teksti meestest erinevalt,? ütles Peeter Torop. ?Olles küll naine, on Betti Alver tõlkijana aga pigem mehelik: ta on ratsionaalne ja teadlik enda kui tõlkija võimaluste piiridest.?
Toropi sõnul on Alveri tõlketekstis näiteks jamb täpsemgi kui Pu?kinil originaalis. Ühest küljest ei ole teksti rütmis siis tühje kohti, teisalt kipub rütm nii monotoonsekski jääma.
Kultuuriline sunnitöö
Sõjajärgsel ajal oli olukord Eesti tõlkemaastikul üsna eriline. Seda iseloomustas ühest küljest see, et uus võim püüdis Eestit ka kultuuriliselt okupeerida ning selle tarvis oli vaja kampaania korras kiiresti tõlkida massiliselt vene autorite loomingut. Teisalt tähendas tõlkimine toona eelkõige kultuurilisel sunnitööl olekut: autorid, kes oma loomingut avaldada ei saanud, hoidsid endal hinge sees tõlkimisega. Ning tõlkisid olude sunnil asju, mida nad omal valikul ilmaski tõlkinud poleks.
Betti Alver tõlkis küll Toropi sõnul vene keelest, nii nagu paljud teisedki, ent ta ei tõlkinud kunagi n-ö punaseid tekste ega teinud kaasa kollektiivse kiirtõlke kampaaniates, nagu korraldati näiteks Lev Tolstoi ja Anton T?ehhovi valitud teoste eesti keeles välja andmiseks.
?Tõlkijaid kaasati neisse tegelikult veel rohkemgi, kui tiitellehel ära toodud,? ütles Peeter Torop. ?Toimetaja jaksas eri inimeste tõlgitud lõike vaid pisut ühtlustada. Tulemus on see, et näiteks ühtegi T?ehhovi näidendit pole Eestis tolles punasekaanelises teostesarjas ilmunud tõlkeversioonis kunagi lavastatud, vaid alati on tehtud uued tõlked.?
?Jevgeni Oneginit? ei tõlkinud Alver Toropi arvates kindlasti mitte raha sunnil, vaid pigem oli see tema jaoks innovatiivne tegevus, mingite oma põhimõtete kaitsmine. Näiteks kasutab Alver ?Onegini? tõlkes n-ö eestiaegset keelt, mis tõlkimisaja kontekstis juba arhailine tundus: nõukogude okupatsioon oli ju kaasa toonud ka teatava keeletsensuuri, mille eesmärk oli luua nn töölisklassi eesti keel.
“Suur osa vaidlustest toimetaja Evi Puskariga tekkisidki keelekasutuse pinnal,” ütles Peeter Torop. ?Näiteks vaieldi selle üle, kas peab olema ?restoran? või ?restoraan?, nagu Alveril, ?teater? või ?teaater?, ?kotlet? või ?kotlett?. Alver oli nii järjekindel, et Puskar järk-järgult oma positsioone loovutama pidi ning lõpuks ühes kirjas tunnistas, et ?kui krapsakas luuleballett seda nõuab, peab ka kotlett selles kaasa tantsima, sest muidu pole see enam luule, vaid üksnes ortograafia.??
Olgu täpsustuseks öeldud, et üldjoontes pidas Evi Puskar Alveri tõlget lausa imetlusväärseks.
Alveri tõlkijakreedo
Peeter Toropi sõnul muutus tõlkimine Betti Alveri jaoks, kelle enda luulet ei avaldatud ning kes seda tollal isegi ei loonud, oma identiteedi sätestamise vahendiks ning tema tõlkija- ja luuletajapositsioon sulanduvad täielikult ühte.
?Vahel on püütud väita, et luuletajana jäi Alver ausaks, tõlkijana aga müüs ennast,? ütles Peeter Torop. ?Tegelikult see ei ole nii. Ta kaitses oma põhimõtteid lõpuni ka tõlkijana.?
Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolise arhiivi toimetaja Kristi Metstegi oli vestlusõhtu teemast lähtuvalt kaasa võtnud just ?Jevgeni Onegini? tõlkimise aegset Betti Alveri kirjavahetust puudutavat materjali. Oma 25. oktoobril 1955 ajakirja Looming toimetajale Ilmar Sikemäele adresseeritud kirjas on Betti Alver üsna selgelt sõnastanud oma tõlkijakreedo: Loomingul oli plaanis nimelt avaldada ?Jevgeni Onegini? esimese peatüki vastvalminud tõlge ning Sikemäe palus Alveril selles riimiparandusi teha.
?Nagu mu senine tõlkepraktika on näidanud, sünnib säärases ümbersulatamise protsessis üks kvaliteet harilikult ikka teise kulul ja kahjuks ongi mu tõlkes vormi järel ka riimi nõuetele nõnda suuri järeleandmisi tehtud, et just sisulised puudujäägid minu arvates kõige valusamini silma torkavad,? kirjutas Alver Sikemäele. ?Muidugi, tõlkes on ka halbu riime. Arvatavasti oleksin ma neid vältinud, kui ainult sonetiga võrreldav range stroofiehitus seda oleks võimaldanud.
Värsside mõtteline selgus, musikaalsus, loomulikkus ja plastilisus olid asjad, mille poole ma esmajoones püüdsin.?
Kirja lõpus kinnitas Alver, et on ?Onegini? esimest peatükki tõlkides andnud oma parima ega saa seetõttu Sikemäe esitatud riimiparandusi aktsepteerida.
Niisiis jäi Alver sirgeselgseks üksiklaseks mitte ainult luuletaja, vaid ka tõlkijana: enamik teisi selle töö tegijaid leppis Peeter Toropi sõnul lõpuks toimetajatepoolsete parandustega.
RIINA MÄGI