Emad on ikka õpetanud lastele, kui tähtis on rääkida tõtt, olla aus, manitsedes: “Ära valeta. Kes valetab, see varastab, ja vargad pannakse vangi”. Nii lihtne see ongi, kui tõe all pidada silmas siirast kommunikatsiooni vastandina ebasiirale. Vale läheb tihti üle varguseks, kellegi petmiseks. Dopingutarvitaja varastab ausalt konkurendilt medali, valimistel “musta raha“ kasutaja varastab võistlejatelt koha esinduskogus. Korralik inimene on aus. Ja teadmine, et asju aetakse usaldusväärsete partneritega, on suur väärtus.
Valetajat ei saa usaldada
Iga inimese loomulik roll on igapäevase käitumise ja tegevusega aidata kaasa “tõe tõusule ja vale vajumisele”. Hannah Arendt on öelnud, et “selles kummalises kires intellektuaalse aususe järele iga hinna eest, mida ei tunta väljaspool Lääne tsivilisatsiooni, peitub igasuguse niinimetatud objektiivsuse alge”. Läänemaailmas levinud arusaam tõest on seotud püüdlemisega selguse, reaalsusest täpsema arusaama, objektiivse tõe teadasaamise poole. Koos puritaanliku moraali ja mõttelaadi kujunemisega hakati valetamist määratlema tõsise väärteona. Valetajat aga peetakse sellest ajast saadik ebakõlbeliseks kaabakaks või õnnetuks patustajaks, keda ei saa usaldada.
Suhtumine valetamisse võib olla ka teistsugune. Kui enam ei usaldata midagi ega kedagi ja eriti vähe usaldatakse “võõraid”, seda on Czeslaw Milosz kirjeldanud katmani mõiste kaudu. Idamaine, algselt islami kultuuriga seotud mentaalne praktika tähendab oma tõelise mina varjamist nende eest, keda pole põhjust usaldada.
Eelkõige varjamist vaikimisega, kuid kui sellest ei piisa, siis tohib vastase eksitamiseks kõiksugu kavalusi kasutada, jättes ta vaimsesse viletsusse. Selline käitumine täidab praktiseerija uhkusega, nii saavutatakse vaimne üleolek petetuist, kes ei väärigi pääsu tõe juurde.
Pole tabatud, pole ka varas
Valetamist õigustav arusaam siinmail võib pärineda nõuka-ajast, mille üks kõige drastilisemaid “saavutusi” oli uue tõekäsitluse juurdumine. Sel perioodil muutus “päris tegelikkus” usuküsimuseks, sedasorti reaalsuseks, mida valitsejad võisid soovi korral luua. Ähmastus piir lojaalsuse, tundelise sõnavõtu ja valetamise vahel. Kehtima hakkas põhimõte, et varas pole mitte see, kes varastas, vaid see, kes varguselt tabati (“Ne poiman, ne vor” – vene k. Pole tabatud, järelikult pole ka varas – toim.).
Eesti igapäevaelus ja poliitikas kohtab neid, kes valetavad n-ö algusest peale, keda on sellelt patult korduvalt tabatud. Nad on läinud järjest julgemaks ja varjavad oma patustamist tõe vastu üha vähem, leides kahjuks järgijaid endast nooremate hulgast.
Kui millegi uskumine on olulisemal positsioonil, kui teadmine, ei ole liberaalse Lääne empiirilisel, kahtlusi sisaldaval ja arutlust eeldaval mõtteviisil enam kohta. Algab totaalne ajupesu, mille kõige kindlam pikaajaline tulem on erilist laadi küünilisus – keeldumine uskumast ükskõik mille tõesusse. Suunameel, mille alusel inimesed maailmas orienteeruvad, kängub aegamööda. Ei teata enam, mis õige, mis vale, mida tohib, mida mitte. Viimaks kaob hirm ka kohtus vale vandumise ees.
Vale peab olema varnast võtta
Inimkoosluste liikmed, kelle kollektiivse käitumisstiili juurde kuulub valetamine, peavad kõiki teisi võõrasteks, isegi vaenlasteks, sest vaenlastele ei tohi põhimõtteliselt kunagi tõtt rääkida. Süütunne on individuaalne, vale ja selle kasutamine igäevases praktikas grupiline, kambaviisiline ettevõtmine. Valetamisega koos käib “vaikimiskohustus” ühistest pahategudest kui grupilojaalsuse instrument, sest vastased ei tohi saada teada, kuidas on asjad “tegelikult”.
Valede ja katmani kasutamise rajale minek võib mõnikord olla lihtne, kuid sealt väljumine on alati keeruline. Kui juba valetada, siis tuleb valetada järjepidevalt, süsteemselt, ja hoolitseda pidevalt selle eest, et midagi peale vale välja ei tuleks ja et “vale oleks ikka varnast võtta”. Võib-olla Nõukogude Liit vajuski lõpuks kokku just teda rõhuvate valede koorma all.
Ebaausus ei tohi kujuneda reegliks
Kutsume üles kõiki ausaid eestimaalasi mitte leppima olukorraga, kus ebaaususest hakkab kujunema reegel, ja mitte edaspidi toetama neid, kes on kaotanud avalikkuse ees valetamisega usalduse. Valetajaid ei tohi mingil juhul riigitüüri juurde usaldada.
Kui erakonnad, kelle esmane ülesanne on “näidata rahvale teed tulevikku” (Lennart Meri) tegelevad kollektiivselt vassimise, keerutamise ja hämamisega, võetakse sellega Eestilt väärikas tulevik. Liikumine Vaba Isamaaline Kodanik rõhutab taaskord vajadust uue poliitilise kultuuri järele ja väljendab tõsist muret, et mitmed meie poliitikud ja erakonnad käituvad valijate ja ühiskonnaga, nagu oleks tegemist võõraste või vaenlastega.
i
Jüri Saar, MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik mõttekoja esimees
