Vastus 30. oktoobri Vooremaas avaldatud sotsiaaldemokraat Heljo Pikhofi artiklile “Ära usu hundi juttu” pensionide tasuta kojukande kohta.
Sotsiaaldemokraadile Heljo Pikhofile vastaks, et ei maksa eksitada avalikkust, eriti vanainimesi, ja õigustada iseenda ning valitsuse hoolimatust eakate suhtes. Riigikogu sotsiaalkomisjoni liikmena saan üheselt öelda, et vanema põlvkonna olukord läheb veebruarist palju hullemaks, kui on täna.
Siis jõustub Riigikogus valitsuskoalitsiooni häältega vastu võetud seadusemuudatus pensionide kojukande kohta. Mina ise ja keskfraktsioon tervikuna seisis üksmeelselt selle seadusemuudatuse vastu, mis võtab pensioni saajalt soliidse rahasumma.
Pensionäre röövitakse taas
Kui praegu tuuakse pension tasuta koju enam kui 70 000 inimesele, siis uue korra järgi teeb riik seda üksnes erandjuhtudel ja sedagi vaid juhul, kui pensioniametile esitatakse põhjendatud taotlus. Tasuta kojukande eelisjärjekorras seisavad töövõimetuspensionärid, kellel sügav puue, ja püsivalt töövõimetuks tunnistatud vanaduspensionärid, kelle pensioni suurus ei ületa rahvapensioni määra. Ülejäänud eakad käigu ise postkontoris või postipangas, aga veelgi parem pangakontoris oma raha kätte saamas. Kui aga sotsiaalkindlustusamet leiab, et vanainimene, kes sooviks oma raha kodus kätte saada, on veel liiga kõbus, siis maksku inimene ise kojukanne kinni. Selle eest on Eesti Post otsustanud nüüd küsida 60 krooni, aastas kuluks omaenda välja teenitud pensioni kättesaamiseks 720 krooni.
Meie kui Euroopa Liidu ühe viletsama pensioniga riigi kohta on see ikka väga suur summa. Sisuliselt võib seda lugeda pensioni vähendamiseks. Samas on teada, et Eestis on palju valdu, kus ei ole ühtegi sularahaautomaati ega pangakontorit ja ei käi ka pangabussi. Viimase paari aasta jooksul on suletud üle saja postkontori ja põhjenduseks on toodud just see, et postiljoniga saab kõik asjad korda ajada.
Et maainimeste meelepaha liiga suureks läks ja et valitsuse tegevusest paremat muljet jätta, otsustati pension tasuta koju tuua ka inimestele, kes elavad hajaasustusalal. Sellega loetakse, et küsimus oleks otsekui lahendatud. Tegelikkuses aga mitte, sest hajaasustusaladel elab vaid 18 600 inimest terve Eestimaa kohta.
Ülejäänud 40 000 eaka probleem on ikkagi lahendamata ja nemad hakkavad pensioni kojutoomise eest ise maksma. Ega küsimus puuduta ainult metsaküla elanikke. Kui palju on neid, kes pole küll voodihaiged ja suudavad kodus hakkama saada, aga välja ei riski minna ja külakeskuses enam ammu ei käi. Ka ei pruugi iga pensionär pangast raha väljavõtmisega hakkama saada. Pealegi pole see turvaline, sest kuidas see vanainimene siis üksinda, rahapakk taskus, mööda külateed koju astuma hakkab. Alatasa kuuleme, kuidas vanainimeste käest pensionipäeval raha välja petetakse või lausa varastatakse.
Riik koonerdab vanarahva arvel
“Oravate” sotsiaalminister Maret Maripuu põhjendas muudatust kulude kokkuhoiuga ja eesmärgiga suurendada pangateenuse kasutamist. Rahaline võit sellest ei tule suurem kui 42 miljonit ja ligi sadat miljardit liigutava riigieelarve puhul tundub see kokkuhoitav summa küll pigem pensionäride solvamisena. Jälle tahab valitsus kõige viletsama ja väetima arvelt lappida auku eelarves, mis tekkinud omaenese oskamatusest. Ent muudatuse tõelist põhjust võib otsida pigem mujalt. Nimelt käisid meil sotsiaalkomisjonis olukorda selgitamas ka Swedbank’i ja SEB-panga esindajad ning avaldasid lootust, et ehk ei võta vanainimesed kohe korraga oma raha välja, vaid hakkavad rahal järel käima üle mitme kuu ja töötavad sel moel panga hüvanguks.
Nii et Reformierakond on esmalt pidanud silmas ikkagi pankurite huve. Pikhof kirjutab küll ilusasti, et panku ei tasu peljata, et nad pakuvad seenioridele soodustusi, kuid pensionifondide miinused näitavad midagi muud. Kes meist ei mäletaks veel II pensionisambaga liitujate taganttõukamiseks tehtud üleriiklikke kampaaniaid. Tänaseks on need rahad suurelt jaolt õhku haihtunud. III samba hoogsalt aktsiatesse investeeritud pensionifondide osakute väärtus on üle poole kahanenud.
Praegused noored peavad aga oma raha juba sundkorras panga sammaste hammasratastesse panema.
Pealegi unustab Pikhof mainimata, et pangateenused on tasulised ja eriti kallis on sularaha väljavõtmine, mida nüüd pansionäridele peale sunnitakse. Ja kui pangaautomaat juhtubki lähikonnas olema, ei pruugi hoiustaja arve just selles pangas olla ja siis tuleb jälle lisatasu maksta.
Miks rääkida üldse pangabussidest, kui nad käivad maakonnas vaid mõnes kohas ja harva. Jõgevamaal näiteks Tormas ja Palamusel just nii, kuidas bussil lihtsam liikuda on. Ääremaad neid ei huvita.
Veelgi naiivsem tundub soovitus lasta pension välja maksta teise inimese — naabrinaise või lapse — kontole. No kes siis tahab usaldada oma rahaasju teiste kätesse? Ikkagi väga isiklik asi. Kuid Riigikogu sotsiaalkomisjoni esinaise proua Pikhofi arvates vist mitte.
Kummaline, et “oravapartei” möödapanemisi asuvad alati kiivalt kaitsma just sotsiaaldemokraadid, kes loomu poolest peaksid ikka inimeste õiguste eest seisma, mitte aga pankade poole hoidma.
iii
MARIKA TUUS, Riigikogu liige, Keskerakond
