Maarja-Magdaleenas jääb läbisõitjalegi silma tellistest ja maakivist heas korras meiereihoone, kus elu siiani sees.
Täpselt samasuguseid ja peaaegu samasuguseid ehitisi leiab arvukalt mitmelt poolt üle Eestimaa, aga vähestele neist on saanud osaks õnn olla järjepidevalt inimese hoole all, sest piimasaaduste tootmine on ju ammuilma moodsatesse tehastesse kolinud. Just Maarja-Magdaleena meierei on selline õnneseen, sest on olnud viimased kakskümmend aastat koduks Ilme Roosmäele, kes siin ka aastakümneid töötas. Kui väiketootmine lõpetati, ei jäänud vanad meiereid veel kasutuseta, vaid neis jätkus vähemalt piima kokkuost, kuni seegi tegevusala tasapisi hingusele läks. Olude sunnil, nendime praegu.
Ilme mainis kevadel, kui tema liigirikkailt ravimtaimepeenrailt matti võtmas sai käidud, poolnaljatamisi, et tal on kah oma piimandusmuuseum, kuigi väike. Aga et kevadel kõigil kibekiire, sai nii suure ja salapärase maja kui sealse muuseuminurgaga tutvumas käidud alles hiljuti.
Miks aknad nii säravad?
Sügisõhtu on pilkaselt pime, aga napivõitu lambivalguseski hakkab silma, et maja aknad säravad.
“Jah, värvisin suvel raamid üle, et nad paremini vastu peaksid, uusi ei jaksa ju muretseda,” mainib perenaine, kes äsja 79. sünnipäeva tähistas, justkui muuseas. Üsna suuri ja paljuruudulisi aknaid on kokku 14! „Jah, kolmele, mis kõrgemal, ei saanud redeli pealt hästi pihta, nende tarvis laenan kevadel tellingud.” Miks nõrk naisterahvas, kes pole pealegi enam 25, selle töö ise ette võttis?
“Ei leia ma töömeest. Keegi mul siin värvis natuke, kirus, et mõttetu, soovitas uued aknad panna ja kõndis minema,” nendib tragi naine.
Meiereis alustame ringkäiku ruumist, kuhu piim omal ajal kõigepealt jõudis. Uhke kaal on praegugi töökorras ja Ilme meenutab, et üle üsna kõrge vanniserva tuli upitada neljakümneliitrine piimanõu. Seda tööd tegid enamasti naised. Eks siis toimis n-ö looduslik valik: kes jaksas, see tegi, kelle tervis vastu ei pidanud, see …
Kaalunõu on toru abil ühendatud suure vanniga kohe seina taga, nii et rohkem töötajad piima õnneks käsitsi tõstma ei pidanud.
Kord osales Maarja-Magdaleena kodukandipäeval vigursaagija, kes seda oskust huvilistele õpetas. Ilmel valmis tolle juhendaja abiga omaaegse piimanõu elusuurune puust makett, mis nüüd seda rasket tööd meenutades kaalu kõrval seisab.
Kaalu kõrvale valgele seinale on aga keegi tõmmanud pliiatsiga ringi ja kirjutanud sõnad mina, tegu, tagajärg ….?
“Selle joonistasin sinna üsna ammu, varsti pärast siia tööle tulekut, meelespidamiseks eelkõige endale, et kõik, mida elus teed, olgu see hea või halb, tuleb sulle endale kolmekordselt tagasi,” ütleb Ilme. Selle tõekspidamise järgi on ta püüdnud eladagi ning lisaks on ta mõtteviis läbinisti roheline: ta usub puhtasse loodusse ja ravimtaimede jõusse.
Suunamise siia tööle sai ta 1959. aastal, kui Õisu tehnikumi piimandustehnoloogina lõpetas. Maarja-Magdaleenale, millel küll võõra võimu ajal mitu korda nime vahetati, on ta sellest ajast saati truuks jäänud, vaid lühikest aega tuli vahepeal leiba teenida Palamuse võitööstuses.
Kuivatatud ravimtaimekimpe näeb siin igal pool ning ekskursiooni meiereis saadab nii nende hõng kui seletamatul kombel ka piimalõhn, mis pole põrmugi vana ega mõru, kuigi viimase toodangu andis tollal Järve võitööstuse nime kandnud ettevõte aastal 1962 ja siinsetes suurtes vannides oli piim viimati aastal 2002, kui Ilmel siin hoone tööloole joon alla tuli tõmmata.
Salapärased ruumid sügavuses
Liigume perenaise juhatusel edasi. Piimavannid, koorevannid, võivannid, hiigelnõud juustu ja kohupiima tegemiseks. “Neid ja ka mitut muud asja siit on tahetud osta, aga ma ei müü, ja väga loodan, et ei jää nii vaeseks, et seda tegema peaksin. See on väärtus, see on tükk meie ajalugu,” kinnitab Ilme, näidates käigupealt, kus asus võiladu, kus jääkelder ja kõiksugu muud abiruumid. Aeg-ajalt hoiatab mõne ootamatu astme või süvendi eest, ise võiks ta siin ilmselt liikuda ka täispimedas ja kinnisilmi.
Võilaost on saanud sobiv koht majaomaniku talvevarudele, kunagises jääkeldris on sohva omaetteolekuks ja mõtisklemiseks. „Siin on tänu paksudele seintele väga vaikne. Suvel hea jahe, sügisel hoiavad aga seinad suvesooja kaua sees, ei pea vara kütma hakkama,” kiidab perenaine oma valdusi, lisades, et hoonel on ka väga hea aura.
Hiiglaslikult Krulli tehase katlalt leiab aastaarvu 1907, aga meiereihoone on ilmselgelt palju vanem. Ilme räägib, et kui talle veetorustikku majja toodi, tulid kaevates päevavalgele iidvanad keldrid hoone all. „Oli näha salvede ja riiulite mädanenud jäänuseid, aga lasin kõik kinni katta ja müürida, seal võib käsil olla kes teab milline mürgine roiskumisprotsess ja mulle neid keldreid ju vaja pole,” räägib ta ja juhatab külalised väiksesse ruumi, mille on ise jääkeldrist vaheseinaga eraldanud.
Väike piimandusmuuseum
“Näete, siin ongi minu piimandusmuuseum,” ütleb perenaine säravalt naeratades. Siin on endine kontorilaud, sellel arveraamat, kuhu tehti viimased sissekanded enam kui pool sajandit tagasi, puust arvelaud ja vana Felix ehk praeguses mõistes “kiviaegne” arvutusmasin. Alles on puust või tampimise nui ja veider konstruktsioon piimanõust, klistiiriballoonist, klaastorust….? Selle seadeldise abil võeti meierei perenaise sõnul omal ajal piimaproove. Väikese kummiballooni abil sai paraja koguse piima hõlpsalt kätte, see kurnati läbi vatirõnga, mis puhtuse n-ö must valgel ära hindas, ja suur nõu oli selleks, et proovikogust kuhugi panna oleks. “Meil oli tegemist nii kolhooside kui erasektori piimaga ja kvaliteedi kontrollimiseks tuli seda ka pidevalt maitsta, nii et päris ime, et piimaisu eluks ajaks ära ei läinud,” tunnistab Ilme, kelle ametinimi oli tollal laborant-vastuvõtja. Minimuuseumil on valvur ka: veidra kujuga puud ja oksad puutuvad loodusesõbral-korilasel metsas ja soos käies alati silma ja näppu. Täiesti siledast puumunast sai kaltsunuku pea. Puhas rätik pähe, silmad, nina ja suu, kleidike selga – ja istubki laua taga muuseumivalvur!
Hoone vajab hingelist
Mööda järsku puutreppi jõuame kitsasse koridori ja sealtkaudu majaperenaise eluruumidesse. Ka siinses kõrge laega toas, kuhu perenaine aegsasti teelaua valmis on seadnud, kuivavad ravimtaimevihad, mis kõigele meeldiva lõhna annavad.
Siin olevat vanasti kontor olnud, tuba laudu ja ametnikke täis. Õhku toas igatahes jagub ja kõrged paljuruudulised aknad annavad piisavalt valgust, aga kas nurgas trooniv soliidne ahi annab ikka talvel piisavalt sooja? „See on väga hea ahi,” kinnitab Ilme ja lisab, et paarkümmend rummi puid kulub talve jooksul ära küll. Tube on tal sellel korrusel mitu, aga nende vahel seigeldes võib sattuda ka ootamatusse koridorijuppi, mõneastmelisele trepile. Kas pimedal ajal nii suures majas kõhe pole, kas hiired-rotid ei kollita?
“Ma pole siin ilmaski kartnud. Hiiri ohjavad mul kassid, kes alumisel korrusel omaette elavad, aga teinekord pean talvel siin üleval, kuhu kasse lasta ei saa, mõnda ruumi ikka mürki ka panema,” räägib perenaine.
Kassid kõnnivad siin enamasti omapead, kuid nende priske ja läikivakarvaline väljanägemine reedab, et täielikul isemajandamisel nad pole.
“Räimi ostan endale ja neile, piima, kõike sama toitu, mida ise ka söön,” mainib Ilme ja lisab ääremärkusena, et viinereid-sardelle ta poest koju ei too. Juba see, et hiirekuningad sellisele kraamile viltu vaatavad, paneb peas häirekella helisema… Sama suhe on tal apteegikeemiaga. Kui vähegi võimalik, käib ta ravimtaimekoolitustel ja harib end loodusravis. “Minu viga on see, et rotiaastal sündinuna kogun ja varun liigagi palju, aga kui keegi mulle need teed valmis keedaks ja serveeriks,” viskab Ilme nalja, osutades taimekimpudele ja -kottidele toas. Siiski, ravimtaimed lähevad asja ette sauna- ja vanniõhtutel.
Aga miks elab ta ikkagi siin, kui kolhoosi ajal valminud individuaal, mis üle põllu paistab, tühi seisab?
Kui meiereihoonet oli 1995. aastal võimalik erastada, tegi seda Ilme ja kolis siia, et maja poja perele jääks. Aga kui elu nii pööras, et poja perel seda maja enam tarvis polnud, oli Ilme meiereis oma majapidamise sisse seadnud ja selgusele jõudnud, et siin on tal parem. Ja seegi hoone vajab ju hingelise hoolt. „Eks mulle on öeldud rohkem kui korra, et mis sa jändad sellega. Aga vaadaku need imestajad ringi sõites autoaknast välja, kui palju meil on endisi meiereihooneid, mis on nüüd nii lagunenud, et neist ei saagi enam midagi. Minu oma on hingelt ja praegu enam-vähem ka ihult terve, sest pole päevagi tühjana seisnud!” räägib Ilme ja märgib, et meierei käekäik pärast teda jääb juba järeltulevate põlvede südametunnistusele.
Mõisaproua trepp
Perenaine juhatab külalised välja sealtkaudu, kust meierei töölised omal ajal hoonesse sisenesid. Satume praktiliselt katusele, kust algab suurejooneline betoontrepp. “Eks ole uhke, justkui lossi rõdult astuks alla!” särab perenaine, kui laskume. Tõepoolest, kuidas trepisambad ka poolhämaras nii punased ja käsipuud nii valged tunduvad? “Värvisin need ka üle, kui suvel katusega jändasin.” – “???”
“Jah, kuuskümmend ruutmeetrit plekk-katust värvisin ära, trepiastmeid parandasin, aga veel oleks vaja siit-sealt vundamenti kõpitseda ja peaukse platvormi… Kui külmaks ei lähe, katsun midagi veel enne talve ära teha,” räägib kange naine. Poolkogemata tuleb välja seegi, et viilkatuse eterniidilt sammalt kraapides kukkus ta korra “natuke” alla ka… Natuke sellepärast, et jõudis enne emakese maaga kohtumist hoo maha võtta.
Mine tea, kas sellise energia ja elujulguse annab tugevate seintega ja õigele kohale ehitatud elupaik või tuleb see ravimtaimedega askeldamisest ja tervislikust toidust… Igatahes on tegemist tingimusteta ja truu armastusega maja vastu, kus selle perenaine on tänaseks koos tööaastatega veetnud tubli kolmveerandi oma senisest elust.
KAIE NÕLVAK
