Tuleval reedel etendub Jõgeva kultuurikeskuses Eesti Draamateatri esituses näidend “Voldemar”, kus peaosalist Voldemar Pansot mängib Jõgevalt võrsunud noorema põlvkonna tippnäitleja, mitmete preemiate laureaat Tiit Sukk.
Piletid on etendusele ammu välja müüdud ja üle saja soovija veel järjekorranimekirjas ootamas, nii et kultuurikeskus loodab, et näitetrupp annab Jõgeval veel teisegi etenduse.
Tiit Suka rolli on iseloomustatud ka sõnadega: “Voldemar oli rohkem Voldemar, kui päris Voldemar oligi”. Enne Jõgeva etendust andis Tiit Sukk intervjuu ka Vooremaale
Arvata võib, et paljud tulevad etendust vaatama ka seetõttu, et peaosas on Jõgevalt võrsunud näitleja. Kuivõrd mõtlete ise sellele, et mängite “Voldemari” 31. oktoobril Jõgeval ja kas see muudab mängu keerulisemaks või lihtsamaks?
Kes on õieti Voldemar, keda mängite, kas Voldemar Panso ise justkui dokumentaallavastuses või pigem tegelaskuju, kes on sündinud Teie, lavastaja Merle Karusoo ja kirjanik Andrus Kivirähki koostöös?
No Voldemar on ikka Voldemar. Kui Lihulas mängisime, tõi kultuurimajatädi mulle lavale lilled ja ütles, et need on Panso sugulastelt, kes praegu saalis istuvad. Ja nad olla öelnud, et laval nähtud Voldemar oli rohkem Voldemar, kui päris Voldemar oligi. Eks ta ole segu kõigest – näidend on ju valminud Panso päevikutest saadud lugude põhjal. Päris algul Karusoo mult Panso jäljendamist otseselt ei nõudnud. Aga aegamisi ikka peatas mängu ja ütles märkusi selles laadis, et Panso oleks siin nii teinud. Selles mõttes Voldemar, jah, sündis läbi eelpool nimetatud tegelaste koostöö. Ja mitte ainult – kõik näitlejad, kellega ma seal laval olen, aitasid Voldemari luua.
Mis oli Voldemari kuju loomisel Teie jaoks kõige keerulisem, kõige huvitavam?
Kõige keerulisem selle kuju loomisel oli teadmine, et paljud inimesed, kes seda tükki vaatama tulevad, mäletavad Pansot. Mitmed tundsid teda isiklikult ja kindlasti hakkavad nad võrdlema, et kas on siis ka sarnane. Kõige huvitavamat oli palju. Huvitav oli teda avastada.
Lavastaja Merle Karusoo on ise Voldemar Panso õpilane, kas võib öelda, et läbi tema osales Panso ka ise etenduse valmimisel?
Nooh… kui inimesest palju rääkida, siis tekib mingi hetk tunne, et räägitav ise viibib ka kohal. Ja kuna me rääkisime Pansot ikka päris kõvasti taga, siis oli ta ka enamasti “kohal”.
Millal endale üldse esmakordselt teadvustasite, kes on Voldemar Panso, või on vastuse otsimine sellele küsimusele alles pooleli?
Ma usun, et enne lavakooli astumist ma temast suurt midagi ei teadnud. Teadsin, et oli selline mees, ja millegipärast peetakse temast väga lugu… kas ma ka põhjust teadsin… vist mitte.
Raamatus, kus on intervjueeritud kuut Eesti meesnäitlejat, muuseas ka Teid, ütleb näitleja Aivar Tommingas, et tänases Eestis pole sellise karismaga teatrimehi nagu Voldemar Panso ja Kaarel Ird. Mida Teie arvate sellisest mõttekäigust?
Eks ta kipub tõsi olema.
Kas ütlete Voldemari rollis välja ka midagi sellist, mida ise väga oluliseks peate?
Oi, seda on palju! Ma usun, et inimene, kes selle tüki ära vaatab, mõistab mind.
Te alustasite kutselise näitlejana aastal 1998. Kuidas kümneaastast näitlejakarjääri ise iseloomustaksite?
On olnud väga kirev ja värvikas, kohati väga raske aeg. Aga enam meenub siiski positiivset. Olen saanud tegeleda alaga, mis mulle väga meeldib. Ja minu õnneks on olnud ka päris mitu sellist rolli, mis on väga lähedaseks saanud.
Mille põhjal otsustate, et lavastaja või teine näitleja lavapartnerina on Teie jaoks eriti sobiv?
Seda vist väga sõnadesse ei pane. Kui mingi keemia tekib, siis tunneb selle kohe ära. See ei kehti ainult lavastajate ja näitlejate puhul, see on kõigi inimestega nii. Kui sul on mõne inimesega hea suhelda… noh, siis ongi hea. Miks? Seda ei oskagi teinekord öelda.
Kas suudate anda samasuguse loomingulise panuse nii filmi- kui ka teatrinäitlejana?
Seda vist otsustab vaataja. Omalt poolt teen kõik, et see nii oleks. Kui midagi teha, siis ikka hästi. Ma vähemalt püüan.
Kas mängides filmis “Kohtumine tundmatuga” noort Mati Talvikut (Mati Tilba) pidasite nõu ka vanameister Mati Talvikuga?
Ei pidanud. Ma ei olnud temaga selleks ajaks veel isiklikult kohtunud. Ja eks ma natuke pabistasin ka, et kuidas vanameister sellesse suhtub, kui mingi nolk teda järele püüab teha. Suur osa võtetest toimus telemajas ja võttegrupi inimesed vahel hirmutasid mind, et päris-Mati olla koridori peal jalutanud.
Aga hiljem me tõesti oleme trehvanud ja midagi halba ta õnneks ei öelnud. Tegelikult, kui ma õigesti mäletan, ütles isegi, et talle meeldis. Nii film kui ka minu töö.
Mõnedki draamanäitlejad on säranud ka muusikalides. Kas võiksime laval näha ka laulvat Tiit Sukka?
See on mingil määral juba tehtud. Aastal 2003 mängisin muusikalis “Cabaret” üht ebameeldivat tegelast ja midagi isegi laulsin ka.
Millise kogemuse on Teile andnud kaasategemine nukulavastuses “Pehmed ja karvased”? Millistele nukkudele seal hääle ja liigutused annate?
Ma annan hääle Mardile, Andrusele ja Lennartile. Kõige suurem kogemus on muidugi nukkude alal – oskan nüüd nendega paremini mängida.
Missugused rollid ootavad Teid ees lähitulevikus?
Päris täpselt veel ei tea.
JAAN LUKAS
