Küllap on tõele lähemale jõudmiseks kõige õigem kuulata ära asjaosalised, kes kohutava loodusõnnetuse läbi elanud maadel oma teadmisi ja oskusi rakendavad. Vooremaale andis intervjuu Sisekaitseakadeemia päästekolled?i Väike-Maarja päästekooli päästetööde õppetooli juhataja ja sihtasutuses Tartu Kiirabi erakorralise meditsiiniõena töötav Tiit Piiskoppel, kes on sugulussidemete kaudu tugevasti seotud ka Jõgevamaaga.
Elus toime saamiseks, eriti erakorralistes oludes tegutsemiseks on kahtlemata vajalik haridus. Praktiseerite nii pedagoogi kui ka meedikuna. Millise kooli olete lõpetanud?
Olen lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna kõrgema haridusega meditsiiniõena. Kõrgharidusega õdesid koolitati TÜs 1990. aastate lõpul, hetkel annavad rakendusliku kõrghariduse sellel erialal ka meditsiinikoolid.
Kas päästetöötajal on juba iseenesest teadmised ja oskused tegutsemiseks katastroofipiirkonnas või jõuab mõndagi veel õppida vahetult enne eriti ekstreemses olukorras tööle hakkamist?
Eesti päästemeeskond, mille inglisekeelne nimetus on Estonian Disaster Relief Team, moodustati 1997. aastal eesmärgiga osaleda rahvusvahelistel pääste- ja humanitaarabioperatsioonidel. Sellest ajast on käinud ettevalmistused osalemaks tööks katastroofikolletes, mis tagab professionaalsuse eriolukorras tegutsemiseks. Oleme käinud katastroofiõppustel Usbekistanis, Leedus, Islandil ja teisteski riikides.
Samas annab põhioskuse ja -kogemuse igapäevatöö Eestis. Üks mu kolleegidest on öelnud, et mida professionaalsem sa oled oma igapäevatöös, seda edukamalt tuled toime ka katastroofi tingimustes.
Mõistagi mõjutavad ülesannetega toimetulekut ka muud tegurid, näiteks isiksuseomadused, millest üheks olulisemaks on sobivus meeskonnatööks ja kaaslastega arvestamine.
Indoneesiasse sõitnud meeskonna kokkukutsumine kulges küllalt kiiresti. Päästeameti Juhtimiskeskus informeeris meeskonna liikmeid ja küsis valmisolekut missiooniks juba 26. detsembri hommikul. Otsuse tegemiseks kulus paar päeva. Eestist Indoneesiasse sõitnud 15-liikmelise rühma tööpiirkonnaks oli Banda Acehi linn.
Banda Aceh on linn Sumatra põhjatipus, mis hiidlaine rünnakutes kõige rohkem kannatada sai.
Kuivõrd mõjutas missiooni täitmist asjaolu, et töötada tuli Indoneesias, Eestist kaugel lõunas asuval maal, kus põhjamaalasele ehk harjumatu kliima, võõras elulaad ja kombed?
Teadsime, et meie tegevuskohaks saab olema haigla ja peame liituma Austraalia tiimiga. See, et Indoneesia Eestist kümnete tuhandete kilomeetrite kaugusel asub, ei põhjustanud probleeme. Kui 15 või 16 tundi kestnud lennureisi talud, ega siis kaugust eriti ei tajugi.
Troopilise kliimaga, kus sooja päeval 35-36 kraadi ning õhk väga niiske, tuli mõistagi kaks-kolm päeva harjuda.
Loomulikult muutis kuumus meie töö koormavaks ja sundis hästi põhjalikult jälgima päevare?iimi, et söömine, joomine ja magamine toimuksid korrapäraselt. Nii oli juua tarvis ka siis, kui janu tegelikult polnudki. Jõime harilikku vett, mida olime ise Eestist kaasa võtnud. Kaasas olid ka mitmesugused joogilisandid. Elektrolüütide kaoga pidi arvestama.
Eesti Päästemeeskonna olukorda kergendas märgatavalt seegi, et juba 28. detsembri õhtul lahkus Eestist kriisipiirkonda Põhja- Eesti Regionaalhaigla arst Argo Parts, kes ÜRO rahvusvahelise kriiside ja katastroofide koordineerimis- ja hindamismeeskonna liikmena osales missioonil Indoneesias
Töötasime Banda Acehi linna haigla vastuvõtuosakonnas, kus töö on sarnane Eestimaa haiglate traumapunktide ja erakorralise meditsiini osakondadega.
Meie meeskonnas oli kolm kirurgi: abdominaalkirurg, uroloog, traumatoloog, kaks anestesioloogi, kolm erakorralise meditsiini õde ja kaks operatsiooniõde. Kõik meedikud omasid vastavat pikaaegset töökogemust ja olid ka vaktsineeritud erinevate nakkushaiguste vastu.
Enne meid oli vastuvõtus töötanud kohalikud meditsiinitöötajad ja teistest Indoneesia piirkondadest appi tulnud arstid ja õed. Tööks võtsime enda kasutusse ühe väiksema toa ja poole vastuvõtusaalist. Kõik vajaminev oli meil endal kaasas, alustades aparatuurist ja lõpetades infusioonide ja ravimitega. Austraalia kolleegidelt saime teetanusevaktsiini ja immunoglobuliini.
Öeldakse, et eritingimustes töötamine muudab ühe tegevusala spetsialistide vastastikuse mõistmise tugevamaks, kui see on tavalises olukorras. Mida tõestas sellest vaatevinklist töö Indoneesias ?
Suhted nii Indoneesia kui ka välisriikide meedikutega olid igati asjalikud ja üksteist toetavad. Eriti jäi meelde Jakartast pärit uroloog Lutfi Bagus ja meditsiiniakadeemia tudeng Marthoenis. Tal on jäänud veel aasta õppida, aga koolimaja on rusudes, enamik õppejõude ja kursusekaaslasi hukkunud. Üldse oli Banda Acehi 300 meedikust endast teada andnud vaid seitseteist.
Millisel määral võib katastroofikoldes lasta eneses domineerida emotsioonidel, kaastundel, murel kannatanute pärast?
Ennekõike tuleb mõelda sellele, et töö korralikult tehtud saaks. Kui oled valinud sellise elukutse, ei saa ju alati emotsioone kaasa võtta. Pead realistiks jääma, sest see, mis on juhtunud, on juhtunud. Emotsioonidel endast üle olla lastes pole sinus ka kuigipalju jõudu teiste aitamiseks. Hea treeningu tunnete piisavaks ohjeldamiseks annab ka igapäevane kiirabitöö. Samas ei maksa arvata, et katastroofiohvrite ja sealsete tingimustega kokku puutudes tundetuks jääd. Kaugeltki mitte. Elementaarne kaastunne on mõistagi loomulik.
Kuidas iseloomustaksite patsientide käitumist ja mõttelaadi, missuguse jälje oli kõigele sellele jätnud kümneid tuhandeid elusid nõudnud katastroof?
Kõige paremaks üllatuseks võibki pidada haigete meeletut siirust ja heatahtlikkust, tänulikkust. Seoses haigetega ei tekkinud ühtegi negatiivset olukorda. Küllap on Indoneesia elanike suhtumine surma ja õnnetustesse veidi teistsugune. Kindlasti mõjutab hoiakuid ka religioon. Suurem osa Indoneesia rahvast on islami usku, mis segunenud ka teiste usunditega. Kui patsient sureb, peetakse seda ennekõike Allahi tahteks, mitte inimese enda või meediku süüks.
Rusutust ja kurvameelsust võis aga kohata kõikjal. ?okeerivaim oli olukord ja vaatepilt olematuks muutunud linnas, kus rusuväljade vahel otsivad inimesed oma majaasemetelt lähedaste jäänuseid, keda nad võib-olla ei leiagi, ja oma igapäevaseid tarbeesemeid. Paljud istuvad oma endise kodu asukohas ? lihtsalt istuvad ja vaatavad enda ette maha.
Kohtasime meest, kelle 200 sugulasest on elus 12. Ta käis haiglas kaasas oma hiidlainest pääsenud vennaga.
Milline oli patsientide ühiskondlik positsioon ja majanduslik staatus ja kuidas Indoneesia rahvas vara hävimist üle elas?
Sellel teemal palju ei räägitud. Haigetega suhtlemine toimus üldse rohkem kehakeele ja meie poolt ära õpitud indoneesiakeelsete väljendite abil. Inglise keele oskus on Indoneesias võrdlemisi tagasihoidiklik. Mis puutub sealsesse keelesituatsiooni, siis saartest koosnevas riigis on umbes 300 erinevat hõimu ja etnilist gruppi, kus on ka äärmiselt palju dialekte. Muuseas tuli ette olukordi, kus ka kohalikud haiglatöötajad mõne piirkonna inimeste keelest kuigi hästi aru ei saanud.
Üldjoontes võisime siiski täheldada, et varanduse kaotus polnud kohaliku rahva jaoks esiplaanil, vara on neil võrdlemisi tagasihoidlikult.
Kas hirmsat loodusõnnetust peeti ka jumala karistuseks?
Selliseid arvamusi ei kuulnud. Indoneesias pole eriti kombeks oma religioosset tausta avada ja seda peale pressida. Ühteaegu on aga huvitav mõelda sellele, et pärast hiidlainet ja maavärinat olid terveks jäänud mo?eed. Küllap saab usutemplite vastupidavust seletada sellega, et need on ehitatud väga korralikult.
Loodus on ettearvamatu ja keegi ei pruugi teada, kus ja millal juhtub järgmine suurõnnetus. Kuidas reageerite, kui saate veel kutse mõne katastroofipiirkonna abistamiseks?
Indoneesias viibimine oli meie meditsiinimeeskonna esimene reaalne missioon ja andis mõistagi kogemusi. Loodame, et põhjust uude katastroofipiirkonda minekuks ei tule. Samas peab olema valmis reaalsuseks. Kui vaja, läheksin küll. Võib väita, et väikeses mahus abi ei ole selliste suurte õnnetuste puhul kuigi oluline, kuid olles käinud nüüd ühes sellises piirkonnas, saad aru, et ?väikest? abi ei ole olemas. Olukorras, kus puudub kõik, on iga liigutus, nii materiaalne kui mittemateriaalne, ülimalt oluline.
JAAN LUKAS
