Märtsis 1963 tuli Eesti jäähokimeistriks Tallinna Ekskavaatori meeskond, kus mängis koguni neli Jõgeva hokimeest: väravavaht Tiit Mets, kaitsja Heino Alaniit ning ründemängijad Ants Orren ja Vello Mõtte. Lisaks juhendas meeskonda peatreenerina Uno Veski. See saavutus on Jõgeva hokiajaloos jäänud omamoodi rekordiks.
Tiit Mets meenutas, et seda pole tõesti varem ega hiljem juhtunud. Mets on aga Eesti hokiajalukku läinud mehena, kes esimesena hakkas mängima väravas maskiga. Põhjus selleks oli lihtne: litter oli viinud noormehe hambad.
Ema vastuseisust hoolimata
Mets jõudis jäähoki juurde küllalt hilja, sest kuni viienda klassini põdes ta põlveliigese tuberkuloosi. Põhjuseks jalgpallimängus põlve pihta saadud löök. “Siis pääsesin alles esimest korda võimlema. Elasime Jõe tänaval, peaaegu hokiplatsi ääres, kus kõik poisid mängisid jäähokit ja mul oli sama soov. Ema oli sellele aga vastu. Ta kartis hokit nagu tuld, et jään veel vigaseks, kui haige põlv uue tabamuse saab.
Käisin aga salaja, kui veel uisutada ei osanud, lumelabidaga väravas seismas. Hoidsin end Mustvee maantee poolse värava alla, sest sealt ei paistnud ma üle lumevallide koduaknasse ära. Kuni läksin luba küsimata Ivar Martini juurde trenni. Kui uisutamise selgeks sain, ütlesin ka emale, et ma pole kordagi kukkunud,” rääkis endine väravavaht.
Tiit meenutas, kuidas ta oli edukas ka malelaua taga ja treener Kaarel Hermlin püüdis teda ikka enda juurde saada. 1959. aastal käis Tiit mängimas isegi Eesti koolinoorte meistrivõistlustel. “Hermlin tuli ikka viimase tunni lõpus klassi ukse taha ootama, et keegi ei saaks jalga lasta. Siis ei jäänudki muud üle, kui viimasest tunnist varakult ära küsida ja minema hiilida.” Tahtmine hokit mängida oli ikka suurem.
Põhjuse, miks talle just väravas mängimine sobis, andis lauatennis. “Mängisin pinksi päris hästi ja see andis reaktsiooni, mida just väravas tarvis läks. Mulle väravas meeldis.”
Esimest korda võeti Tiit Mets Jõgeva meeskonna väravavahina Eesti meistrivõistluste II finaalturniirile Sillamäele 1961. aastal.
“Ilmad olid siis erakordselt soojad, nii et mängud toimusid öösiti. Üks mäng algas kell üks, teine isegi pool kaks öösel. Seisin väravas peaaegu porilombis. Jäime Sillamäe Kalevi järel tookord teiseks.”
Sellest peale tõusiski Mets Jõgeva esiväravavahiks, mis sest, et asus 1961. aasta sügisel TPI-sse õppima. Siis algasid lõputud rongisõidud Tallinna ja Jõgeva vahet ning kodulinnast kaugemalegi.
“Vedasin Jõgeva meestele alati ka hokikeppe, mida pealinnast Harri Pilbase käest Jõud`ist sain. Teinekord oli neid sedavõrd palju, et kursusekaaslased aitasid mind Balti jaamas kepihunnikuga rongile. Teised tulid jälle Jõgeval vastu.”
Kuni 1962. aastal Võrus see juhtus.
Litter viis hambad
i
Eesti maanoorte talispartakiaadi turniiril mängis Jõgeva teisel päeval Viljandiga. Tiit mäletab seda mängu hästi. Nagu kõik teisedki väravavahid, seisis temagi väravas maskita, sest neid siis lihtsalt veel siinkandis polnud.
“Väravavahil on alati see õnnetus, et ta ei saa väljakul kunagi mõelda iseendale. Sa pead kõik andma mängule. Mäletan, et tagant siniselt joonelt visati peale ja Saare Ants varjas viskemomendi ära. Viimasel hetkel tõmbas ta pea eest ja litter lendas otse vastu mu suud. Hambad läksid ja huuled olid lõhki. Arst oli õnneks kohapeal ja andis esmaabi. Haiglasse mind esialgu ei viidudki ja väravasse asus Tõnu Ottenson. Jäin poistega turniiri lõpuni Võrru, seal mind ka lõpuks õmmeldi.”
Tiit meenutas, millist piina see vigastus tekitas. Rääkida ei saanud, süüa veel vähem. Meeskonnakaaslased sulatasid talle siis šokolaadi, mis oli esialgu ainus toit, mis alla läks. Jõgeval ei julgenud aga koju esialgu jalga tõstagi…
“Hambad sain kõik suhu riigi kulul. Seda aitasid organiseerida Pilbas ja Kaat. Pilbas oli ääretult tore inimene, alati tundis meie tegemiste vastu huvi ja ikka püüdis meid aidata.”
Juba paar nädalat hiljem tuli Tiit aga platsile tagasi, kui Tallinnas Kaarli puiestee väljakul karikasarja mängu mängiti. “Kes vastane oli, ei mäleta, aga jube raske mäng oli. Alateadvuses oli eelmise õnnetuse hirm. Vastane püüdis samuti vaimule survet avaldada, kui igalt poolt peale visati ja litrit ikka õhus püüti hoida. Aga seisin terve mängu ja võitsime veel 5:3. Siis võtsin kätte ja kirjutasin Rootsi oma onupojale, kes tellis seejärel Kanadast pleksiklaasist valmistatud maski.”
See oli tavaline kumer klaas, mille alumises servas oli väike padi ja mis käis rihmadega pähe. Nagu tänapäeval puidutööstuses vahel kasutatakse. Kanadaski siis alles veel õpiti, milline peab väravavahi mask olema.
“Aga hoopis teine oli mängu minna, kui mask ees. Selle ainus viga oli, et kippus seest uduseks minema. Siis tuli seda enne mängu ja vahel ka mängu ajal seebiga hõõruda. Nii et kui ma järgmisel sügisel Ekskavaatoris mängima hakkasin, oli mask ees. Olin siis esimene Eestis, kes maskiga mängis,” tunneb Tiit väikestviisi uhkust.
Selle maskiga mängis ta poolteist hooaega, siis laskis endale klaasplastikust juba spetsiaalse maski valmistada. Sellega tuli ta jääle kolmandal Ekskavaatori hooajal – 1964/65.
Eduaastad Ekskavaatoriga
Kolm hooaega kaitses Tiit Mets Tallinna Ekskavaatori väravasuud. Peatreener Uno Veski oligi meeskonna tuumiku moodustanud endisest jõgevalastest. Ekskavaator oli siis Eesti tippklubi. 1963 võideti meistrikuld, 1964 saadi hõbe ja järgmisel talvel pronks. See oli tõeline akadeemiline meeskond, kus enam kui pooltel meestel oli kõrgharidus.
“Jäähoki oli siis Eestis väga populaarne. Spordilehe esiküljel toodi esiliigavoorude ülevaateid. Isegi televisioon kandis meistrivõistluste mänge üle. Ka emast sai hokifanaatik, kes poordi taga minu mängudele kaasa elas.”
Peatreener Veski kirjutas 1964. aasta hooaja ülevaates: “Noor agar väravavaht T. Mets näitas end igati heast küljest. Kuid liigne närveerimine vastutusrikkamates mängudes takistas tal andmast oma parimat. Rohkem mänge ja kogemusi peaksid selle vea likvideerima.”
1965. aasta kevadel nimetati Tiit üheks kolmest väravavahist, kes kinnitati Eesti koondise kandidaadiks järgmisel talvel toimuvaks rahvaste spartakiaadiks. See läks aga kõik vett vedama, sest hiljemgi kõrgelt tunnustatud Eesti spordijuhid tõmbasid kokkuhoiu eesmärgil varsti jäähokile ja jalgpallile kriipsu peale. Hokimeeskonda suurvõistlusele ei saadetud. Tiit Mets aga lahkus Ekskavaatorist.
Nüüd kinnitas ta, et oleks meeskonnas edasi mänginud, kuid mänguvälistel põhjustel tekkisid vastuolud. “Selgusid mõned asjad, miks otsustasin klubist lahkuda. Sest motivatsioon käis alla: ühed olid tähtsamad kui teised.”
Kahel järgmisel hooajal mängis Mets veel II liigas Tallinna vineeri- ja mööblikombinaadi väravas. Siis sai ta veel teistkordselt litriga vastu hambaid. Nimelt mängis ta liigamängus ETKVL KIT-i vastu maskita, kuna oli selle andnud kaasa Venemaale sõitnud noortekoondise väravavahile. Õnnetuseks leidis litter jälle nõrga koha üles.
“Kohe sain litriga nina alla, kuid õnneks hammastest veidi kõrgemale. Huuled olid siiski lõhki.”
Tema viimaseks võistlustalveks Eesti jäähokis oli aasta 1968, mil ta osales TPI meeskonnaga veel Tallinna meistrivõistlustel. Siis, pärast kõrgkooli lõpetamist, jäi väravvahiamet kõrvale. Vaid 25 aastaselt.
“Oleksin võinud kindlasti veel mängida, kuid läks nii. Selles vanuses väravavahid alles õige mängukindluse saavutavad. Minu trumbiks oli väravas spagaat, nii samm- kui ristispagaat. Harjutasin seda väga palju spetsiaalselt. Isegi toapõrandal, milleks panin villased sokid jalga, et jalad paremini libiseksid.”
Mitmekülgse sportlasena saavutas Mets edu teistestki pallimängudes. Nii tuli ta väravpallis TPI meeskonna mängijana 1964. aastal Eesti kõrgkoolide meistriks ja saavutas Tbilisis üleliidulistel võistlustel teise koha. Ka seal seisis ta värava postide vahel ning hea jalgade töö tuli vaid kasuks. Treener Enno Karrisoo meelitas teda väravpalli juurde jäämagi.
Tiit Metsa elukäik
*Sündinud 1943. aasta 5. veebruaril Tartus
*Jäähoki väravavaht
*Lõpetas Jõgeva keskkooli 1961
*Alustas Jõgeval treener Ivar Martini juures
*Jõgeva Jõud 1959-1962
*Tallinna Ekskavaator 1962-1965
*Tallinna VMK 1965-1967
*Eesti meister 1963
*Spordiühingu Jõud meister 1962
i
TIIT LÄÄNE
