Kui Tabiveres 2005. aasta hilissügisel vabaajakeskus avati, mille teisel korrusel ka vahepeal täiesti puudu olnud rahvamaja tegutsema hakkas, valiti selle ja kogu Tabivere valla kultuurielu etteotsa Tiina Tegelmann.
Nüüd, märtsist 2010, on Tiina aga hoopis Jõgeva maavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakonna peaspetsialist.
2006. aasta märtsis ehk peaaegu täpselt nelja aasta eest istusime Sinuga siinsamas Tabivere rahvamajas vastamisi laua taga. Sa rääkisid tookord Vooremaa lugejatele oma sisseelamisest ja tegid entusiastlikult uusi plaane. Miks siis nüüd nii?
Sellele küsimusele pole sugugi kerge vastata, aga kindlasti pole asi selles, et mulle mu töö siin ei meeldinud.
Tänavu 21. jaanuaril oli minu elus päris soliidne tähtpäev — kolmkümmend aastat on kultuuritööd tehtud. Elumuutus pole seotud negatiivsete mõtete-tunnetega, negatiivset kaasas kandes ei saagi kultuuritööd teha. Aga… ütleme nii, et see oli saatus, et nüüd töökohta vahetasin. Esimene ettepanek maavalitsusse praegusele vastsele ametikohale kandideerida tehti mulle juba sügisel, aga siis ma ei võtnud veel tuld. Tundus, et suudan vedada kogu vabaajakeskuse tööd (kui 2005. aasta sügisel siia tulin, oli maja alumisel korrusel, kus meil on saunad, bowling ja muu meelelahutus, teine haldaja). Tunnistan muidugi, et on olnud hetki, kus töö- ja vastutuselaine üle pea kokku “loksuma” on kippunud, aga mõni suurem kordaminek ja helgem hetk on seda ikka ja jälle leevendanud. Aga läinud aasta lõpul tehti minuga taas maavalitsusse kandideerimisest juttu. Tajusin, et see on nüüd saatus, kes mulle uut võimalust ja väljakutset pakub, ja saatust ei tohi narrida. Avalikustasin teema oma “perekonnanõukogus” ehk abikaasale ja kahele tütrele ja nemad soovitasid mul ikkagi Jõgevale kandideerida. Eks nemad märkasid kõrvalt rohkem kui ma ise, et ma kodus praktiliselt enam ei viibigi ja et töömõtted, mis sageli murelikud, tulevad igale poole kaasa. Ja et mul vahel enam vaimne jõud kõigest üle ei käi.
Tütred, kes nüüd küll täiskasvanud, mäletavad ju väga hästi, et mul ei olnud kodu jaoks aega nende lapsepõlveski. Kui Viljandi Kultuurikool 1980. aastal läbi sai, alustasin Palamuse rahvamajas kunstilise juhina ja hiljem töötasin kuni Tabiverre tulekuni seal rahvamaja juhatajana. Ega sellist tööd ei tehta ju kunagi kellast kellani ja nädalavahetustel oled enamasti kah kodunt ära.
Nii et tundsid, et vajad pisut teisemat tööd?
Tõepoolest. Kultuuritöö tandril jätkan ju sisuliselt ikka, kuigi uues ametinimetuses just see sõna ei sisaldu. Aga loodan salamisi, et suudan oma töö- ja puhkeaja piirid nüüd pisut konkreetsemalt paika panna.
Mingil ajal tuleb hakata mõtlikumalt passi ja peeglisse vaatama. Pole ju enam 18, nagu öeldakse, ja teadlaste kinnitusel närvirakud ei taastu.
Kui liiga suuri plaane teha ja kõike plaanitut väga südamesse võtta, siis ühel hetkel ei jaksa enam.
Aga räägime plaanidest, mis Tabiveres teoks on saanud, räägime näiteks harrastusteatrist.
Jah, mul on meeles, et kui 2005. aasta detsembris vabaajakeskust avasime, andsin lubaduse, et ühe esimese tööna äratan “varjusurmast” siinse harrastusnäitetrupi. Nad olid ju omal ajal väga edukad, aga siis tuli vana rahvamaja põlemine ja lisandusid muud ebameeldivused. Selle nii endale kui rahvale antud lubaduse ma täitsin, kuigi kõiki inimesi ei olnud uuesti kodunt välja saada põrmugi kerge. Lavastaja Tõnis Lepa meelitasin esimest korda kohale koguni väikese valega, kinnitades, et näitlejad on kohal ja ootavad teda. Ega ei olnud siin tookord eriti kedagi… aga tegutsema me trupi saime. On hea meel, et taas peetakse Tabiveres maakonna näitemängupidustusi ja et 2008. aasta kevadel toimus siin ka üleriigiline külateatrite festival. Nii nendel ettevõtmistel kui harrastusteatrite riigifestivalil on Tabivere näitetrupp alati osalenud, kusjuures mõnigi kord üsna silmapaistvalt.
Mis tegemata tööna kõige enam hingele kripeldama jääb?
Siinse paikkonna ajalugu ja kultuuritaust. See on väga sisukas varasalv. Seda lootsin, kuid ei jõudnudki avada. Jäi süvenemata näiteks siit Tormi külast pärit Mari Möldre elulukku. Siiski hakkasime välja andma temanimelist preemiat külateatrite festivalil kõige kirkamalt säranud harrastusnäitlejale. Seda tegime aastal 2008, kui festival meie rahvamajas toimus, samuti möödunud kevadel Salme rahvamajas peetud teatripeol. Ma loodan, et see traditsioon ei katke.
Aga jah, mitmed plaanid jäidki plaanideks, ööpäevas on siiski vaid 24 tundi ja ka aastas pole päevi nii palju, nagu me kõik sooviksime.
Kinnitasid jutuajamise alguses, et kindlasti ei lähe Sa Tabivere kultuuritöölt ära negatiivsete mõtetega. Aga mis positiivsena meelde jääb?
Seda on palju! Kõigepealt mäletan, et mind võeti küllaltki kiiresti omaks. Eks ma püüdsin ise ka sellele kaasa aidata. Teatavasti on iga väiksema asula vahel oluline teretamine, Tabiveres samuti. Seda püüdsin meeles pidada ja tundub, et see toimis.
Väga palju häid ja tõeliselt abivalmis inimesi kohtasin siin. Ärgu keegi jumala pärast solvugu, keda ei nimeta, sest siin pole pika loetelu koht. Aga ei saa jätta rääkimata Laili Aunapist — tõeline leid ja üllatus minu jaoks! Ta tegi mul netis vabaajakeskuse kodulehte, aga oli loendamatu hulk muid probleeme, mille üle temaga nõu peetud sai. Laili on universaalne tugi, sest ta on noor inimene, samas ka ise lapsevanem, näeb ja mõistab elu mitme kandi pealt ja teisest vaatevinklist kui mina, kes ma teise põlvkonda kuulun. Abivalmidus, asjalikkus — ilmselgelt on suur osa siin ka tema vanaemal Viive Aunapil, keda samuti väga hindan.
Ja veel kehtis siin lendlause: “Armas apteek, aita!”, sest vabaajakeskuse kõrval asuvas apteegis töötav Maria Lang on samuti inimene, kellelt alati nõu, hinge- ja vaimutuge saab. Esiteks on ta “puhastverd” kohalik inimene, see tähendab, et tunneb ja teab kõiki, millele aitab muidugi kaasa ka tema amet. Teiseks on tal väga hea analüüsivõime ja selge pea. Marialt sain sageli head nõu, ka julgust.
Positiivsena jäi silma valla üldine mentaliteet, et siin arvestatakse vallakodanike ettepanekutega. Kui ei ole võimalik täies mahus neid arvesse võtta, siis austatakse inimest sedavõrd, et püütakse minimaalseltki selle poole, et üks või teine asi saaks tehtud nii, nagu sooviti.
Ja loomulikult ei lähe meelest, kuidas kohalikud firmad kultuurisündmusi toetasid, kes rahaga, kes tööga: Same OÜ, Äksi Puhkemaja, Baltic Connexions ja paljud teised. Sellest kõigest jääb väga soe tunne südamesse.
Kui veidi ka pahupoolest rääkida, siis kõige suurem ehmatus oli mõne seltskonna võimetus puhtust pidada, peamiselt märkasin seda vabaajakeskuse ümber, aga mujal asula vahel ka. Hämmastas, et pole harjumust visata prügi selleks ette nähtud anumasse. Meie töötajad ei jõudnud lihtsalt nii palju maja ümbert kasida, kui prahti laiali loobiti. Väikese vabaõhulava lõhkumine ja lõpuks põletamine koolimaja kõrval pargis oli ka tõeline šokk. Pargi pärast jääbki süda valutama, see võiks olla väga ilus koht suviste pidude pidamiseks, aga….
Publikut kippus mõnedel ettevõtmistel ja pidudel nappima. Kuidas kommenteerid?
Kahju küll, aga nii see on. Ja kuigi see ei lohuta, on sama probleem ka teistel maarahvamajadel. Tabiveres jäigi mulle mõnede inimeste puhul mõistatuseks, kas neil on siin kodu või lihtsalt magamiskoht. Et kui rahvamajja, mis on kodule nii lähedal, ei tulda, kas see tähendab, et ei hoolita üldse ei muusikast, teatrist ega tantsimisest, või käiakse sageli näiteks Tartus.
Loomulikult on see aja märk, et paljud käivad tööl Tartus või Jõgeval või kusagil mujal, aga kodu on ju ikka siin?
Murelik küsimus ka. Tabivere rahvamajas on kevade jooksul mitmed suuremad kultuurisündmused plaanis. Mis siis neist saab, kui ära lähed?
Tegelikult on nii, et päriselt enda järelt ust kinni panna ma niipea ei saagi, see jääb veel tükiks ajaks paokile. 14. märtsil on Tabiveres maakonna rahvamuusikapäev, märtsi viimasel nädalavahetusel maakonna näitemängupidustused, juunis lavastab Peeter Kollom siin vabaõhuetenduse “Kosjaviinad”… tegemist jätkub, midagi ei jää pooleli ja teen, mis plaanisin. Vabaajakeskuse administraatori Linda Amjärve õlgadele jääb sel üleminekuajal küll tõesti suur koorem. Aga ma olen kindel — ta saab hakkama.
Tabiveres on kahtlusi ja kõhklusi tekitanud küsimus, kas vabaajakeskus toimib ladusamalt ühe asutusena või peaks rahvamajal olema eraldi haldaja. Milline on sinu seisukoht?
Olen jõudnud mõistmiseni, et peab olema üks süsteem, üks meeskond, siis laabub kõik paremini.
Sa pole rahvamajast päriselt läinud ja tegelikult kaugele ei lähegi, sest jääd ju maakonda, aga anname Sulle ka viimase sõna.
Me oleme teekäijad, oleme mäkkeronijad. Meil kõigil on olemas oma mäetipp, sinna tuleb lihtsalt pürgida.
iii
KAIE NÕLVAK
