„See algas 25 aastat tagasi, kui tavaline noormees Moskvast armus tavalisse Eesti neiusse. Siis tulid pulmad ja pruut sõitis oma mehega Moskvasse elama,“ alustas Tiina Jurjeva mitme aasta eest Vooremaas kirjatükki oma isast. Selle lausega pean alustama ka lugu temast endast, sest nii on kõige lihtsam seletada, miks suvitab Moskvas sündinud naine igal suvel Mustvee külje all Kasepääl.
„Sündisin Moskvas, aga mu ema on eestlane, tema suguvõsa on Jõgevamaalt. Siiamaani on alles kodu Peipsi ääres väikses külas Kasepääl. Kui elasin Moskvas, olin igal suvel siin vanaema juures. Kui vanaema suri, jäime ikka siia käima. Ka nüüd, elades Eestis,“ rääkis ta oma elukorraldusest.
Uurisin Tiina Jurjeva käest, mismoodi ta Moskva elu mäletab. „Inimesed on inimesed igal pool ja väga palju ei erine. Seal on suuremad majad ja rohkem autosid. Võrreldes Eestiga võib-olla natuke inimvaenulikum. Elutempo on väga kiire, standardid on väga kõrged. Sellega on raske sammu pidada.
Moskvast keegi tavaliselt ära ei lähe, sest Moskvat peetakse kõikide võimaluste linnaks. Kõik arvavad, et just nendel veab, just nemad leiavad endale fantastilise töökoha, rikka abikaasa või mida iganes. Absoluutne enamik seda ei leia, aga sellest hoolimata elatakse pidevas lootuses.
Minu jaoks Moskva on siiski minu rajoon – Bibirevo. See on Moskva loodeosas, ringtee ligidal. Bibirevos on üle 200 000 elaniku, seal on oma koolid, lasteaiad, poed, vaatamisväärsused, kirikud, kinod, teatrid. Sa võid terve elu elada nii, et ei käi kordagi Punasel väljakul. Kesklinn on turistidele, kuigi moskvalased armastavad seda ka. Enamasti veedetakse siiski aega oma piirkonnas. Bibirevo, mis on suuruselt nagu pool Tallinna, on palju rohelisem, seal on rohkem puid ja parke. Parkides on palju besedkasid (istumiskoht), mida Eestis ei ole. Moskvas on täiesti võimalik, et niisugune besedka kaunistatakse õhupallidega ja peetakse seal näiteks lapse või enda sünnipäeva.“
Kooliaja täitis õppimine
Oma kooliaega meenutades on Tiina päris tõsine. Ta tuletab meelde tunniajast sõitu kooli ja tagasi. Venemaal on väga suur erinevus koolide ja ülikoolide tasemes. Kuna Moskva ülikoolidesse püüavad sisse saada tudengikandidaadid kogu Venemaalt, on tase paremates ülikoolides väga kõrge.
„Moskvas on konkurents nii tohutult suur. Kuigi kool, kus käisin, ei olnud üldse lihtsamate hulgast, pidin ikkagi alates 9. klassist käima kolmes ülikoolis kursustel, et hiljem ülikooli sisse saada – mul olid kõik õhtud ja nädalavahetused sisustatud õppimisega,“ meenutas Tiina. „Minu ajal ei olnud veel Venemaal riigieksameid ja tuli teha nii keskkooli lõpu kui ülikooli sisseastumiseksamid. Matemaatiku lapsena õppisin matemaatikat ja informaatikat, hiljem humanitaaraineid ka. Matemaatikat siiski edasi, sest nii oli kombeks,“ vaatas ta oma keskkooliõpilase elule tagasi. Rõõmu ja vabadust jäi ilmselt väheks. Olulisel kohal oli tuupimine.
„Vene kooliõpilased ei kirjuta esseesid, nemad kirjutavad kirjandeid,“ muigas Tiina. „Hobideks ei olnud aega, ehkki koos sõpradega kitarri saatel laulmine ja musitseerimine ikka olid. Korvpalli käisin ka mängimas.“
Kuna tolleaegses Moskvas küsis iga arvestatavam kõrgkool sisseastujatelt originaaldokumenti, oli võimalik proovida sisse astuda ainult ühte. Sissesaamisel tuli ilmsiks mitu pingerida ja suuresti seetõttu valis Tiina Tartu, kus kõik oli palju ühesem ja selgem. Ta oli nimelt igaks juhuks oma avalduse ja dokumendikoopiad ka Tartu ülikoolile saatnud.
Eesti keelt rääkis Tiina juba enne Eestisse tulemist 2001. aastal, küll aga ei lugenud ega kirjutanud selles keeles. Esimesel õppeaastal õppis ta eesti keelt võõrkeelena. Pärast seda oli Tiina eesti keel nii hea, et ta sai ajakirjanduse ja kommunikatsiooni erialale sisse.
„Alguses mõtlesingi, et tulen vähemalt aastaks, oma emakeelt õppima. Sest ega ma seda kuigi hästi ei osanud, asjad sain küll aetud. Mulle tohutult meeldis Tartu vabadus, see, et inimesi austatakse. Et õppejõud on nagu vanem ja kogenum kolleeg ning hea tuttav.“
Oma kursusekaaslastest nimetas Tiina Taavi Linnamäed, kes töötab nüüd presidendi kantseleis, Laur Kangerit, kes õpetab Inglismaal, Tiiu Laksi, Piret Ehrenpreisi ja Lauri Tanklerit, keda nii mõnedki meie lugejad ilmselt nime- ja nägupidi teavad.
Oluliste õppejõududena ülikooliajast nimetas Tiina Marju Lauristini, kelle seminare ta kõrgelt hindas just avara vaate pakkumise pärast maailmale. „Marju Lauristini loengud ja seminarid panid mõtlema,“ kinnitas ta.
Praktilistest kursustest tuletas Tiina meelde Priit Pulleritsu reporteritöö kursust, mis on karm kõigile ajakirjandustudengitele, aga Tiinale veel eriti. Sissejuhatuseks oli Pullerits Tiinale öelnud, et teab oma kogemustest väga hästi, kui keeruline on võõrkeeles ajakirjandust õppida, kuid allahindlust tegema ei hakka. Raske oli, aga Tiina sai hakkama.
Juba bakalaureuseõpingute ajal asus Tiina Jurjeva tegema erialast tööd Tallinnas. „Ma olen palju töökohti vahetanud, liiga palju,“ kommenteeris ta mõtlikult. Nende hulgas on olnud siseministeerium, reklaamiagentuur, kindlustus- ja turismifirma. Sisuliselt liikus ta suhtekorralduselt turundusele, sealt edasi turismiturunduse juurde ja nüüd jõudnud päriselt turismi juurde. Praegu töötab Tiina Jurjeva Tallinnas ikoonimuuseumis.
Peipsi järve kaldal, Tiina Jurjeva suvekodus juttu ajades mõtlesin, et meie mõlema emapoolne suguvõsa on Jõgevamaalt pärit. Aga küsija, kes kogu elu Eestis elanud, kuulas huviga väga kaugel sündinud noort naist, kes tutvustas äärmiselt põhjalikult elu Peipsi ääres, sealset kultuuri. Polnud küsimust, millele Tiinal vastust polnud, ja mida ma küsida ei osanud, sellest rääkis ta ise. Tundsin huvi, kas need teadmised on suguvõsas edasi antud või on ta ise kõik välja uurinud.
Leidis ideaalse töökoha
„See on n-ö miks. Ühelt poolt muidugi see, mida ma olen lapsena siin kogenud ja kuulnud, teisalt olen juurde õppinud,“ rääkis Tiina, tuues toast uskumatult uhke ja suure väljaande vanausuliste elust, tema sõnul viie ja poole kilose Moskvas välja antud raamatu, mille autor on tema hea sõber ja töökaasalane. „Kui sa kusagil elad ja kellegagi kokku puutud, on oluline see, kas sa tunned huvi tema vastu. Ja mil määral tunned huvi. Meil on päris korralik raamatukogu kohalike vanausuliste ja ka eesti külade eluolu kohta. See huvi tundmise võime peakski olema haritud inimese tunnus, et sa pead teadma, kus elad ja kellega suhtled.“
Tiinale on tema praegune töö ikoonimuuseumi tegevjuhina ideaalne, kus realiseerida oma eeliseid ja oskusi. Siin tuleb kasuks nii tema taust, keelteoskus kui ülikoolis õpitu. Kunstihuvi on Tiinal olnud juba noorest east saati. Peale kõige muu saab ta seal kirjutada, muuseumil on omad väljaanded. Ta korraldab seal põhimõtteliselt ju turismiturundust. Teadmised, mis olid omandatud töötades turismiarenduse keskuses, olid abiks eramuuseumi majandamise mudeli loomisel.
Ikoonimuuseum, kus Tiina töötab, asub Tallinnas Vene tänaval. See on meistrite hoovis, šokolaadikohviku taga. Viiel korrusel on ekspositsioon umbes 500 ikoonist, raamatukogu umbes 1500 raamatuga, millest mõned väga vanad, haruldased ja käsitsi kirjutatud. Kõige alumisel korrusel teekultuuri tutvustav teetuba, kus on ligi viiskümmend päris haruldast samovari. Muuseum on avatud ainult ettetellimisel, sest ikoonide mõistmiseks on vaja teejuhti. Muuseumi kollektiivi kuulub peale Tiina veel Orest Kormašov, kelle ametinimeks on ikooniloolane.
Ta on kunstnik, restauraator ja Tallinna ülikooli õppejõud, tunneb ning hindab ikoone väga ja juhatab ikoonimuuseumis ekskursioone. Ja veel kuulb muuseumiperre kollektsiooni ääretult tagasihoidlik omanik. Muuseumil on koostöö muusikustega, Orthodox Singers on andnud muuseumis kontserte.
Muuseumi kuraator on Venemaalt ja muuseum kasutab vene ikooniekspertide abi, sest Eestis selliseid spetsialiste lihtsalt ei ole.
Selle kogu põhirõhk on just vanausuliste, sealhulgas eriti Peipsi vanausuliste ikoonidel. Külas, kus Tiina praegu suvitab, lausa samal tänaval tegutses sadakond aastat tagasi väga võimas ja viljakas ikoonimaalijate koolkond. Sealsed pühapildid on väga hinnatud. Tänapäeval leidub oksjonitel väga palju just Peipsi ääres valminud vanausuliste ikoone, see pärand on väga võimas, aga seda tuntakse siiski veel väga vähe.
Ikoonidel on erinevad funktsioonid
Ikoonimuuseumis on maailma suurim kollektsioon meie Eesti ikoonimaalija Frolovi ikoone. Neid on muuseumil praegu 37 ja see on suurim arv selle koolkonna ikoone väljaspool palvelat.
Muuseum on eelkõige kunstimuuseum. Loomulikult on austus ikoonide vastu suur, aga käsitletakse seda eelkõige kui esteetilist objekti, mida säilitatakse ja näidatakse huvilistele.
Kogu täiendatakse oksjonitel. „Kui tuli nõukogude võim, põgenesid paljud aristokraadid Venemaalt läände, paljudel neist olid oma ikoonikogud ja mõned said need ka kaasa võtta. Siiani satub aeg-ajalt oksjonitele tõelisi pärleid,“ rääkis Tiina Jurjeva, kuidas muuseumi kogud täiendust saavad.
Mida Tiina ise ikoonide juures hindab? „Igas meie saalis on keskeltläbi 100 ikooni ja kui minna nende keskele, kui parasjagu tunned mingit pinget või rahulolematust, ja vaadata neid – nad on kõik nii rahulikud. Ikooni esimene ja kõige tähtsam funktsioon on palve. Selleks, et palvetada, tuleb maha rahuneda. Ikoonide värvigamma, kujutatute ilme ja olek, kõik see on loodud nii, et inimene tunneks rahu.“
Seda leiab ta enda sõnul kõige rohkem just nende vanemate, kanooniliste ikoonide juurest, just selliste juurest, mida maalisid vanausulised. Peterburi kirikutes leidub küll ka teistsuguseid, väga realistlikke ja rikkalikke.
„Ikoonil on väga palju funktsioone,“ selgitas Tiina. „Kokku on ikooniuurijad kirjeldanud 24 funktsiooni. Üks objekt, nähtus, ja tal on 24 funktsiooni! Esimene neist on juba nimetatud – palve. Läbi selle sa suhtled jumalaga. Veel on teisigi funktsioone: liturgiline, dogmaatiline, kaitsev funktsioon. Erinevad jumalaemad kaitsevad erinevaid Venemaa piirkondi. Vladimiri jumalaema kaitseb Venemaa südant Moskvat. Viimane funktsioon, mida kõige vähem on uuritud, on esteetiline funktsioon. Esimene ikooninäitus kunstinäitusena toimus alles sada aastat tagasi. Varem käsitleti ikooni kui tarbeeset.“
Sellest tuleneb ka see, et vanematel ikoonidel on palju värvikihte, mõnikord kaheksa kuni kümme. Kui mingi osa kas kaotas välimuse, määrdus, tuhmus või lihtsalt ei meeldinud enam, maaliti see üle. Ikoonid vastasid seetõttu hetke moe- või stiilitunnetusele. Inimesed muutsid ikoone vastavalt sellele, mis nende arvates oli ilus.
„19. sajandil oli kombeks oma juuri otsida, eestlased leidsid neid Kalevipojas. Venelased vaatasid tol ajal Bütsantsi suunas. Tekkis põnev uusbütsantslik stiil. Ikoonid koosnesid hulgast kullast, ornamentidest, rikkalikest mustritest, mille kõrval oli realistlik maalilaad, mis on omane Peterburi koolkonnale. Ametlik kirik käis mõnes mõttes ajaga kaasas, ikoonides kohtab viiteid nii renessansile kui barokile, vanausulised seevastu jäid selle stiili juurde, mis valitses enne Peeter I ja arendasid selle uskumatute kõrgusteni,“ tutvustas Tiina ikoonimaailma.
Moskva kultuuri mitmekesisus tõmbab
Kanooniline ikoon on minimalistlik kunstivorm, mis põhineb kaanonil. Kindlalt on paika pandud, missugune peab olema mingi pühak, kuidas ta välja peab nägema, mis värvi peavad olema riided. Tänu oma välimusele on nad äratuntavad, kuigi ikoonil on alati ka nimesilt iga pühaku juures. „Vana-Kreeka sõna εἰκών (eikon) tähendus on samasus. Kui pildil on kujutatud jumalaema, siis suhtlebki usklik otse jumalaemaga, mitte maaliga.”
Kindlasti ei ole ikoonid illustratsioonid piibliloole.
Oma usulised veendumused jätavad nii Tiina kui ka tema kolleegid muuseumis targu enda teada. Sest see on ikkagi väga isiklik asi.
Isiklik on samuti Tiina perekond. Tal on eestlasest abikaasa ja peagi nelja-aastaseks saav tütar, aga neile tahab Tiina jätta nende privaatsuse.
Moskvas käib ta endiselt, ennast välja elamas, nagu ta ütleb. Kõige rohkem hindab ta Moskva kultuurielu mitmekesisust, pisikesi bluusikohti, näitusi, muuseume. Aga ka toitu. Moskvas võib väga maitsvalt süüa, selleks peab aga teadma, kus ja mida. Ja õnneks on sellesse linna nüüd tarvis ka ikoonimuuseumi asju ajades suhteliselt sageli sõita.
Tiina Jurjeva
Sündinud 11. augustil 1983 Moskvas
Keskkooli lõpetas Moskvas
Ajakirjandusliku kõrghariduse omandas Tartu Ülikoolis
Töötanud siseministeeriumis, reklaamiagentuuris, kindlustus- ja turismifirmas, EAS-is
Praegu Ikoonimuuseum SA juhatuse liige
Kasvatab koos abikaasaga tütart
Endine Vooremaa peatoimetaja Helve Laasik, kelle juures Tiina praktikal oli
„Tiina on julge ja hakkaja tüdruk. Tunneb kohalikke olusid ja teab inimesi. Kui meil oli vaja Kasepää kandi kurgikasvataja arvamust, siis võttis ta oma suvekodunt jalgratta ja käis ära. Mõne aja pärast tuli meili peale ka kirjatükk. Oskab kirjutada häid lugusid, leiab alati huvitava ja omapärase vaatenurga, millega alustada. Ja siis saab juba ühe jutiga lõpuni lugeda, sest ta kruvib pinget seni, kuni loole on punkt pandud.
Ta on väga hea suhtleja ja saab hakkama ka keeruliste natuuridega. Oskab hästi seltskonda sobituda. Samas kui talle midagi väga vastumeelt on, ütleb välja. Pikalt ei kannata.
Valdab perfektselt kaht keelt – eesti ja vene. Kumba keelt ta oma emakeeleks peab, ausalt öeldes ei teagi. Igatahes räägib vabalt mõlemat, loeb ja kirjutab ka. Ja inglise keelega saab samuti väga hästi hakkama. Sattusime kord samovaride muuseumi, kui ta seal suviti abis käis. Et parasjagu külalisi polnud, võttis Tiina välja oma karmoška ja mängis meile meeleolukaid palasid. Loomulikult oskab ta teha väga head teed. Nii me seal siis teed jõimegi ja pillilugusid kuulasime. Selle laheda pärastlõunase pooltunni eest olen talle siiani tänulik. Kõik mured olid kui võluvitsaga peast pühitud…”
ANDRA KIRNA
