Tihaste aeg

Ei usu, et asi patenteerimist väärt on. Oli vaja lahendada tihaste söögilaua küsimus. Selleks olin sašlõkipange valanud sularasva, mis  võttis nüüd hangunult poole ämbrikese ruumist. Lihtne on see, põhi all, rippuma seada, aga siis ju sajab vihm (esialgu!) sisse. Igasuguste nöörijuppide ja lindikeste abil sain ümber libeda plastmassämbri nii palju sõlmimisi teha, et pang jäi horisontaalasendisse. Seda olingi taotlenud, sest “eeskojas” oli nüüd “katus” peakohal. Jäin ootama “esietendust”, et kuidas tihased uude söögiasutusse suhtuvad. Ei midagi, muudkui käisid vana, õhukeseks toksitud pekiriba kallal. Esteetiline külg jättis soovida, kas panevad pahaks? Aegamööda läks õnneks, mõnest kohast on põhi nüüdseks puhtaks nokitud!

Praegusel ajal on väga lihtne kuskil kodust kaugemal pimeda kätte jääda. Juhtusin olema vähekäidaval võsarajal, kui suur hämarus mind tabas. Mingid valkjad pallikesed paigutusid mõnemeetriste kiirete manöövritega okstel ümber. Salgake väikseid valgeid linnukesi, pikad mustad sabad taga nagu pliiatsid! Neid linde ei saa segi ajada, lumelind, täpsemalt sabatihane! Fotograaf Remo Savisaar on nentinud, et kuigi näeb neid tihti, õnnestub neid harva pildistada, sest on nii vilkad!  “Euroopa linnuliikide täielikust käsiraamatust” saan teada, et kui teised tihased kuuluvad tihaslaste sugukonda, siis tema sabatihaslaste hulka. Ja seda tema iseärasuste pärast: pisike nokk, roosakas sulestik vanematel. Oma väikese keha tõttu on neil välja kujunenud komme kobarates ööbida, mis on küllaltki haruldane. Kõige huvitavam on nende pesaehitus, lindude arhitektuurivõistlusel võiksid esikohale pretendeerida! Pesa on ovaalne paksude seintega samblast moodustis, ava ühe külje peal. Ja peale on keritud tuhandeid ämblikuniite. Need on teadupärast elastsed, nii et pojad võivad kasvades endale ruumi “juurde teha”! Asukohaks valitakse astlaline põõsas või 10-20 meetri kõrgusel olevad puuoksad. Ja veel on sabatihasel omi kombeid. Ülimalt seltsingulisena ei lahku noored kohe vanadest, vaid jäävad salkadena toituma. Sabatihast loetakse aastaringseks putuktoitujaks, kuidas tal see küll õnnestub? Eriti sööb liblikaid igas faasis, pisikese nokaga võtvat isegi liblikamune!

Kõigi tihaste poegade põhiline toit on liblikaröövikud. Rasvatihaste vanalinnud võivat iga päev kokku 1000 korda pesa külastada, tuues alati korraga üheainsa rööviku. Kokku söövat üks tihane aastas 75 kg putukaid, kellest enamik kahjurid. Nemad varusid ei korja, küll aga leidvat üles teiste tihaseliikide poolt peidetud seemned! Nii et näppajaid on ka linnuriigis, aga ega tihaste “aitadel” pole ka tabasid ees! Tasub neid maja juurde meelitada küll! Rasvatihased on “jutukad”, neil on 50 erinevat hüüdu. Rasva- ja sinitihased on värvikamad ja intelligentsemad ka, mis aitabki neil püsida Euroopa kümne arvukama linnuliigi hulgas.

Sabatihaste edu alus on ka kasulik sotsiaalsus peresuhetes pesitsusajal. Isalinnu pesakaaslased, kel endal poegi pole, ei istu igavuses, vaid hakkavad “koduabilisteks”. Ühel paaril võib kuni kaheksa abilist olla ja neis pesades on poegade üleskasvatamine palju edukam. Abiliste tasuks on aga koht talveöises kobaras! Sabatihaste asurkond püsib tugev, eriti Ida-Eestis on nende arvukus suurem!

EHA NÕMM

blog comments powered by Disqus