Inimesed kaebavad, et tigusid on sel aastal palju. Ka marjapõõsad on neid täis. Minu enda punase sõstra põõsasad on pilgeni täis. Need on vanad talupõõsad, mina olen neid pidanud juba ligi 40 aastat ja kes teab, kui kaua endine peremees neilt saaki korjas! Väliselt ilusad ja kuskil pole lehtedes auke ega midagi, aga kui korjan ilma rootsudeta marju, pudeneb tihti tigusid ka marjadele seltsiks, enamasti hästi tillukesi vöötteolaadsete kodadega limukaid! Nagu tigude lasteaed! Enne mahlakuumutamist tuleb hoolega läbi uurida, et ikka puhtalt vegetaarne mahl tuleks!
Mis sõstratesse puutub, siis vahel pannakse kardinad ja võrgud üll, et linnud matti ei võtaks. Kord ammu panin ka mina, leidsin võrgu alt hiljem surnud rästa. Sisse sai, välja mitte. Loodan rohkem kõigekõrgema tahte peale: kui marju on ja mul on neid vaja, siis korjan, kui ei ole enam, siis ei korja ja vaatan, mida muud saab!
Tiigi kaldal veepiiri äärde on kasvanud suur sõstrapõõsas; vaat seal palun väga, linnud ise külvasid, söögu ise!
Minu varemerohi, vaatamata karedusele, on küll tigudele meele järele. Kõige enam on neid mul hostade ja rabarberite lehtedel, lehe suuruse osas on ju valik õige, on, mida augustada… Ainult kuidas teod suure oblikhappe hulgaga hakkama saavad?
Aga tigude osas leidub ka nõuandjaid, kuidas neist lahti saada. Üks kinnitab, et parim tigude hävitaja on kanakari, tema laseb need kuuks ajaks vabalt jalutama; veel kõrgema kvalifikatsiooniga on muskuspardid! Linnakohas vist ei tohi kodulinde pidada? Siis on heaks mooduseks kolmeliitrine purk maa sisse kaevata, sisse veidi õlut või piima, teod kogunevad õlle- või piimasaali! Aiakirjas soovitati poolikut arbuusikoort. No paningi tühjaks õõnestatud arbuusipooled kaussidena püsilillede varju, esimesel päeval oligi paari tigu näha. Hiljem unustasin ja kui ükskord jälle silma alla sattusid, oli arbuusikoor väga õhukeseks, kumjaks muutunud, pudedaks ka, ja seal leidus tõesti päris suur seltskond tigusid.
Minu õues ja aias pole tigusid mitte nii hullusti, et vihase hävitustöö peaks ette võtma. Eks peab jälgima, millistel taimedel neid enim on ja lemmiktaimede vahed peaksid olema suuremad, et liikumine poleks nii lihtne. Vaenlase tundmaõppimine on vajalik, et tema nõrkusi tema enda vastu kasutada!
Teod ei tahtvat aluselist keskkonda, aitab aia ümber laialipuistatud tuhk. Saepurul ei suutvat nad kulgeda, munakoorepuru, kuivanud orashein, männiokkad, varemerohu lehed, neid kõiki püüavad teod vältida!
Teod ei kannata korralagedust, kui selle all mõelda igasuguseid hunnikuid ja maha ladustatud kraami, mille alla on hea varjuda. Nii et ülikorras steriilsed majaümbrused ei ole tigude lemmikud, sealt kaovad nad ise. Sile mullapind ja hästi lühike muru ja kui veel päike ka paistab – ei mingit tigu!
Kord panin tähele, et hästi palju tigusid kogunes mahajäetud suurele peotäiele umbrohule. Ise eeldasin küll, et tigu tahab värsket kasvavat taime, mitte närbuma hakanut, aga paistis seda eelistamagi! Vedelevale taimele pääseb paremini ligi, ei pea vart mööda üles turnima?
Kellelgi söönud teod ära kogu suure vaarikapõllu, vähemalt rikkusid marjad ära. Ühel pistsid isegi tillid nahka ja kuskil olnud nii aktiivsed, et kõndijale haakisid külge ja hakkasid ülespoole roomama… Kui häda suur, tuleb tegutseda!
EHA NÕMM
