(Järg 1. oktoobril ilmunud osale)
“Gaasikaitse õppefilmi mõtet toetasid eriti Eesti Punane Rist ja Tallinna linnavalitsus, kes filmi valmistamiseks omalt poolt aitasid palju kaasa. Kuid samuti toetas algatust sõjavägi, lennuvägi, tuletõrje ja politsei. Mobiliseeritud olid seega peagu kõik alad, mis säärase rünnaku puhul tegevusse pidid astuma,” kirjutab Theodor Luts oma Vaba Eesti Sõna järjeloo kuuendas, 1. augustil 1957 ilmunud osas “Kultuurfilm “gaasirünnakust Eestile””.
Et õhuvõtteid teha, pidi Theodor Luts koos lenduritega “pilvede riiki” sõitma ja seal lahtisest lennukist filmima.
“Algul heideti minu kui algaja üle nalja ja lohutati “heatahtlikult”, et kui “peaksin välja kukkuma”, siis ei maksa väga ehmatada, sest kukkumine iseenesest olevat väga huvitav ja ilus. Tuleb ainult peale passida, et seismajäämine ei oleks liiga järsk,” meenutab Theodor Luts. “Olgu selle “lohutusega” kuidas oli, igatahes tuli üles sõita, et tõetruult jäädvustada filmilindile igasuguseid trikke, kaasa arvatud muidugi ka lennukite kukkumised. Nii pidin filmivõtteid tehes üle elama surmasõlmi, ületiiva-pöördeid, “korgitsere”, kus lennuk tiireldes otsejoones maale läheneb. See kõik oli üsna pinev, kuid hambaid kokku surudes istusin omal positsioonil ja filmisin. Kui pärast neid stseene kinos läbi vaatasime, ütles kapt. Reissaar: “Vaat’ kus tont, poleks uskunudki, et lendamine tundub nii hädaohtlikuna!””
Täpsustuseks olgu öeldud, et Reissaar oli kogenud lennuväekapten.
Filmi “Gaas! Gaas! Gaas!” võtetel juhtunu tõestas, et mõnikord võib äpardus filmiloojatele kasuks tulla. Filmi jaoks oli nimelt vaja stseene, kus šrapnellid lennukite ümber lõhkevad. Selleks lasti valmistada vedelik, mis andis õhku paiskudes korraliku pahvaku suitsu. See valati plekktoosidesse, mida sai aegsütikuga “plahvatama” panna. Lennukid tõusid “pommidega” õhku ja Luts järgnes neile teisel lennukil, et filmida. Kokkulepitud märguande peale hakkasid “šrapnellid” lennukite ümber riburada lõhkema.
“Järsku nägin, kuidas üks minu lennukile kõige lähedam lennuk järsku mattus üleni suitsupilvesse. Kuigi käsikirjas sellist stseeni ette ei olnud nähtud, filmisin õnneks kogu aja edasi. Hiljem selgus, et see “plahvatus” osutus kõige mõjuvamaks filmis, andes täieliku illusiooni täistabamusest. Nagu selgus, oli üks pommidest liiga vara lõhkenud, mistõttu vigastada sai ka vastav seadeldis,” meenutab Theodor Luts.
Nagu Hollywoodis
Sellele õnnekombel saadud stseenile filmis ta hiljem juurde lähivõtte sellest, kuidas lendur šrapnellist haavata saab ning lennuk tasakaalu kaotab ja kukkuma hakkab. Ta monteeris juurde ka varasema võtte “korgitseri-pöörlemisest” ja stseeni, kuidas lennuk vastu maad prantsatab.
“Stseen äratas hiljem kinodes palju tähelepanu, sest taolisi võtteid võis seni näha vaid UFA ja Hollywoodi filmides,” kirjutab Luts.
Filmi “Ruhno” tegi ta osalt välisministeeriumi raha eest, osalt “oma kulu ja kirjadega”. Luts märgib, et välisministeeriumi informatsiooniosakonna juhataja Georg Meri oli filmist, mis jäädvustaks sellel omapärasel Läänemere saarel säilinud aastasadade pikkused traditsioonid, väga huvitatud, ent toetada sai ta algatust vaid 250 krooniga.
“Olin asjast siiski niivõrd huvitatud, et otsustasin filmi igal juhul ära teha.
Käsikirja seekord täpsemalt ei valmistanud, vaid leppisime G. Meriga kokku, et pildistan lihtsalt kõike huvitavat, millest siis hiljem monteerime kokku filmi. Kunstilise nõuandjana sõitis Ruhnole kaasa veel Rasmus Kangro-Pool,” kirjutab Luts.
Rasmus Kangro-Pool oli tollal üsna tuntud humanitaar, kes avaldanud nii ilukirjandusteoseid kui ka käsitlusi teatri-, kunsti- ja kirjandusajaloost.
Ruhnule sai toona sõita kas Kuressaarest postipaadiga või erapaadiga Pärnust. Filmigrupp valis teise võimaluse. Pärnust osteti saarerahva jaoks kaasa suurem kogus kompvekke ja viina. Viimast pidi Kangro-Pooli arvamuse kohaselt saarel igal juhul tarvis minema.
Ruhnul seati end sisse tuletorni komandandi majas. Komandandi abikaasa oli saarerahva soosik ning tema ja kompvekkide kaasabil tekkis filmirahval saarel ruttu palju sõpru. Saarel oli tollal 283 elanikku, kellest viis olid eestlased ja ülejäänud rootslased.
“Igatahes filmiainest puudus ei olnud, sest kogu Ruhno saar oli nagu vabaõhumuuseum,” kirjutas Luts. Küla oli tema sõnul vaene, aga väga puhas, ning inimesed vastutulelikud.
Pulm tuli lavastada
Ruhnu traditsioonide hulgas olid ühed huvitavamad pulmadega seotud tavad. Et ühtegi pulma saarel ees ootamas polnud, siis tuli see filmi jaoks lavastada.
“Laupäeva õhtul viidi pruudi kaasavara suure lärmi ja püssipaugutamisega peigmehe tallu. Pühapäeva hommikul ootas siis pruut koos oma nn. emadega peigmeest. Enne seda tulid veel pruutneitsid, kes ootajail tervituseks kätt suudlesid, ja kui siis peigmees tuli, mindi ühiselt kirikusse. Hiljem järgnes pulmapidu juba peigmehe juures. Kõiki neid, keda ruhnolane eriti austada tahtis, palus ta pulmakokaks. Kokkasid oli seetõttu pulmas tavaliselt 30-40. Üheks tähtsamaks sündmuseks pulmas oli nn. kokkade tants, mille rekvisiitideks kasutati suuri puulusikaid ja kulpe, ning pruudi ja peigmehe tants. Lõpuks asusid tantsupõrandale juba kõik pulmalised,” kirjeldas Theodor Luts Ruhnu pulma. Filmi “Ruhno elu ja olu” ostis tema sõnul Vanderley filmikontor Saksamaal levitamiseks. Kui Luts juba Soomes töötas, omandas selle Soome jaoks Suomi Filmi O.Y.
Oma filmimeheteest jutustava järjeloo seitsmendas osas (“Esimene Eesti helifilm”, ilmus Vabas Eesti Sõnas 8. augustil 1957) käsitleb Theodor Luts “Päikese laste” valmimist. Filmi idee tekkis seekord, nii kummaline kui see ka pole, iludusvõistluse tagajärjel.
““Päevaleht” korraldas Eestis aeg-ajalt iludusvõistlusi, kus siis meie kaunemaid tütarlapsi krooniti missideks. 1930. aastal toimus järjekordne iludusvõistlus ja siis tekkis mul mõte, kas mitte kroonitud missi kasutada oma järgmises filmis, mis ka reklaamiliselt oleks mõnevõrra uudsust juurde andnud,” jutustab Theodor Luts. “Film Eesti iluduskuningannaga oli iseendast hea mõte, muret tekitas nüüd aga ootamatult küsimus, kas Eestis on üldse võimalik enam filme valmistada. Sest vahepeal oli järsku saabunud helifilm nagu kevadine puhang, vallutades lühikese ajaga kogu maailmas kinopubliku. Sellises olukorras oleks mõttetu olnud veel tummfilmi valmistama hakata.
Kuid helifilmile üleminek ei olnud niisama lihtne. Juba ülesvõtte heliaparatuur üksinda maksis 50-60 tuhat krooni, kõnelemata muudest lisakuludest, mis kaasnesid helifilmi valmistamisega. Tekkis juba tunne, et kõik senised pingutused väikese eesti filmitööstuse loomiseks on jooksnud liivale ja nüüd tuleb filmivalmistamine jätta.”
(Järgneb)
RIINA MÄGI
